1703 rüüstamine

Olemas on olnud mitu Paidet. Keskaegne, praegusest täiesti erinev ja ilmselt tol ajal ka palju olulisem Paide, kui seda on tänapäevane, kadus täielikult Liivi sõja ja sellele järgnenud Rootsi-Poola sõja käigus. Rootsiaegne Paide, varasemast palju kehvem, kuid siiski aina kosuv, kadus 1703. aastal vürst Šeremetjevi korraldatud Vene ratsaväe hävitusretke ajal Eesti- ja Liivimaale. Ega palju rohkem pole olnudki sellest sündmusest teada. Mida Paide hävitamine tegelikult tähendas, on väga raske öelda. Mil määral hooneid hävis (rootsiaegne puukirik umbes praeguse keskväljaku keskel hävis kindlasti), kui palju neid taastati, kui palju ehitati uusi, kui palju hukkus või vangistati inimesi - ilmselt jääb see suuresti teadmata. Pole ju ka seni ilmunud eestikeelset tõlget Kelchi Continuationist, mida varsti peaks küll oodata olema. Siis on olemas vahetu allikas, vähemalt selgi määral, kui Kelch asju üles tähendas.

Sain juba mõni aeg tagasi Markolt laenuks koopia EW aegses ajakirjas "Sõdur" ilmunud artiklisarjast "Boris Šeremetjevi rüüsteretk Eesti- ja Liivimaale a. 1703", autoriks H. Sepp. Ehkki ka seal ei ole palju juttu Paidest, on seda siiski pisut rohkem, kui seni avaldatud. Lisaks võib palju detailsem jutustus Paidele eelnenud Rakvere rüüstamisest anda realistliku pildi nende aegade sündmustest.

Selge on see, et tegu oli pikalt kavandatud rüüstega, mille eesmärk oli just õigel ajal - kui vili on rehtedes ja heinad panipaikades - tekitada vaenlasele, ehk siis Rootsi kuningale, võimalikult suurt kahju. Kahjuks oli siinne maakaitse parasjagu ka nõrk ja loid, vähemalt heidab autor seda Schlippenbachile ühemõtteliselt ette (muide, eriti kehva hinnangu saavad maamiilitsa üksused, milline ka Järvamaal moodustati - sellele mobilisatsioonile hakkasid ältesten Negelini juhitud paidelased lausa relvastatult 1701. aastal vastu). Nii hakkasid vene väed 1703 augusti lõpul (kui maal oldi asumas rukki külvile) valmistuma Narva jõe ületamiseks, mis toimuski kas 27./28. või 30./31. augustil. Edasi liikudes põletatud Kelchi andmetel mõne tunni jooksul Viru-Nigula kihelkonnas maha 15 mõisat ja 400 talu. Schlippenbach taandus Rakvere taha, pidades vaenlast liialt ülekaalukaks (samas tuleb meeles pidada siinsete vägede pea olematut luuret). Rakveresse jäeti maha leitnant Frelau üksnes 10 ratsaväelasega, et vaenlase ilmudes panna kohe põlema sõjaväe magasin. Schlippenbach taganes suure kiiruga Tallinna teed kaudu, lääne suunas, hävitades enda taga sillad.

Edasi tsiteerin juba otse "Sõdurit" (kirjaviisi muutmata):

"5./6. septembril tulid Vene väed Rakveresse. Kelchi järgi olevat venelased ilmunud 5./6. päikese tõusu aegu terve laagriga Kõnna kõrtsi juurde, kust saadetud väikesed salgad Rakveresse. Leitnant Frelau pannud magasini põlema. Kui vaenlase sõjavägi märganud Rakveres tuld, kihutanud ta täies traavis sinna, kusjuures osalt tapetud ja osalt vangi võetud mõned Rakvere kodanikud, kes hilistunud omade juurde. Nähtavasti ei põlenud krooni magasin siiski täiesti maha. Venelased saanud suure saagi: Šeremetjevi relatsiooni ja päeviku järgi 10 000 puuda igasugust vilja, võid, rasva, heeringaid, tubakat ja soola ja 5 000 uut dragunite sadulat. Kuid siiski suudeti enne venelaste saabumist tarvitada mõnevõrra tagavarasid: valati maha reini ja hispaania veinid, nii et Šeremetjev pidi rahulduma apteegist saadava põletatud viinaga. Pahameelega kirjutas ta tsaarile: "Niisugune neetud, tige rahvas!" Siiski said venelased majadest rikkalikult toidumoona ja käärti, ja apteegist arstirohtusid. Venelased rüüstasid ja laastasid Rakveret mitme päeva jooksul. Samal ajal toimus ka süstemaatiline Rakvere ümbruskonna laastamine. Selleks moodustanud vaenlane Kelchi järgi Rakvere juures laagri, saates välja palju väikeseid salku, kes päeva läbi olevat põletanud, tulles õhtul tagasi, tuues kaasa vange. See olevat olnud seda valusam, et 6, 10, 15 kuni 20 meest, sageli just kalmükid, hävitanud ilusamad külad ja hästi ehitatud mõisad (Šeremetjevi päeviku järgi saadetud siit välja Paide suunas jne polkovnikud Meštšerski, Grigorov ja Iflandt ühes polkudega ja väljavalitud eskadron, kes olevat rüüstanud kõik Rakvere ümbruskonnas 20 ja 30 versta kauguseni). Säärasel kombel olevat 2 päeva jooksul ära põletatud Haljala, Kadrina, Rakvere, Viru-Jakobi, Väike-Maarja ja Simuna kihelkonnad. Viru-Jakobi kihelkonnas polevat enam järgi jäänud, kui Lehtse küla, osa Objast, Rosendahli mõis, Rästevere küla ja Pallase talu.

Rakvere juures peatus Šeremetjevi vägi 5./6. - 9./10. septembrini, kuni inimesed ja hobused puhkasid. 9./10. septembril põletati Rakvere täiesti maha ja samal päeval mindi edasi Paide suunas, saabudes sinna 10./11. septembril. Teel Paidesse hävitati elamud ja Paide linn põletati maha. Kelchi andmetel rüüstatud üldse Järvamaal Ambla, Järva-Jaani, Peetri, Koeru, Koeru-Anna ja osa Türi kihelkonda. Paidest mindi edasi 11./12. septembril Viljandi suunas."

Niisiis, võttes arvesse Rakveres toimunut, ei olnud ka Paides tegu lihtsalt mõne tulekahju tekitamisega. Šeremetjev tegutses süsteemselt ja põhjalikult. Ehkki Paides läks tal kõigest üks päev, võib arvata, et häving oli suur. Eeldada võib nii hukkunuid, kui vangistatuid. Näib aga, et nagu Rakvereski, võisid ka siin enamik siiski eelnevalt põgeneda. Võimalik, et kui uurida läbi need sajad leheküljed Paidega seotud kohtutoimikuid ja ametlikku kirjavahetust, mis arhiivides leidub, saab toimunust veidi parema ettekujutuse: sellest, milline oli elu linnas nii enne kui pärast 1703. aastat, aga samuti võib eeldada, et mõningaid vihjeid kannatuste kohta leidub ka hilisemas kirjavahetuses ning kohtudokumentides, kus vaidlustes Mäoga mh tugineti sõjakannatuste tõttu tekkinud vaesusele, mis Mäo maksukoorma veel eriti raskeks tegi. Neis vaidlustes esindab Paidet jälle seesama olderman Negelin, seda oma surmani 1738. aastal. Muidugi tuleb seejuures alati meeles pidada ka kalduvust liialdada, sh oma vaesuse kirjeldamisel, et sedakaudu rohkem kaastunnet ja abi saada.

Igatahes märgistab 1703. aasta jälle ühe Paide - rootsiaegse Wittensteini kadu. Seda just ajal, kui õiguslikult oldi saavutatud oluline võit: Paide õigus olla vaba Mäo ülemvõimust oli lõpuks saanud tunnustatud. Linna areng oleks võinud siit alates palju jõudsamalt jätkuda, kuid taas tuli alustada nullist, seda nii majanduslikus, kui õiguslikus mõttes.