Muuseumipäev

Palju põnevat on olnud vahepeal, kuid kahjuks mitte Paidega seotut. Peamiselt lugemist, aga muudki. Mh avastasin ajakirja GEO (tegelikult tõlkeväljaanne saksa keelest), mis eestikeelset meediaturgu arvestades on üks huvitavamaid nii teksti- kui pildiväljaandeid. Ilmub tegelikult juba aasta. Aga see selleks.

Täna oli Järvamaa Muuseumide päev. Mõistagi Järvamaa Muuseumis. Sest just eile, 105 aastat tagasi asutati Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Selts. Järva Teatajas on kohe kaks sellekohast artiklit. See ja see. Lisaks algas ka Muuseumiaasta. Olnuks seega imelik mitte minna tänasele üritusele, kus näiteks avati näitus "Muuseum on ehe". Mul võttis igatahes see näitus suu lahti. Kindlasti pole tegu mingi seninägematu imega, kuid peab ütlema, et näha siin väikeses Paides sellist kontsentratsiooni Ennistuskoda Kanuti ennistatud museaale oli vähemalt mu jaoks nagu miski magustoit.

Mh oli seal üks uks. Keegi ei tea, kustkohast ja kuidas ta muuseumisse kunagi sattus, kuid kindlasti on tegu erakordse eksemplariga. Esiteks oli tegu väga suure uksega, alles on ka kõik sepisdetailid. Valmistatud on ta Kanuti väljaande Renovatum põhjal 18. saj keskpaigas, kuid selle sees asub 17. sajandi Hollandi lillemaal (!), de Heemi oma ilmselt. Maal ei ole kavandatud muidugi ukse sisse, kuid kellelgi 18. sajandi tarkpeal tuli pähe mõte ta sinna paigutada (ehkki maal oli ukse jaoks pisut suur) ja tulemus on intrigeeriv. Kanuti seisukohalt on tegu mingi dekoratiivse siseuksega, kindlasti mõnest mõisast.
Leidus muidki vaatamisväärsusi, näiteks üks vana ööpott, kreisilinn Paide viimase linnapea O. Brasche vanaisale kuulunud siidist vest või 19. sajandist pärit valik kirveterasid.

Oli ka kunagisest Paide Õigeusu kirikust pärit nn altarivärav. Võimalik, et ka mina olen kunagi sellele kirikus otsa põrnitsenud. Lapsena sai ikka sinna sisse ronitud, kuidagi läbi keldri, kui ma õigesti mäletan. Nagu lapsele ikka, veidi jube tundus, aga oli, millest pärast rääkida. Selle kirikuga on läinud kehvasti. Oli ta tühi ja kõle juba minu lapseeas, 1993 oli aga seal tulekahju ja mõni aasta tagasi lammutati ka suur osa vundamendist laiali. Tehti mingi lillepeenar. Nende tööde käigus tuli muide välja üks nurgakivi juurde kuulunud pudel, mis on ka nüüdseks konserveeritud ja osalt ka nö deshifreeritud. Aga tõeliselt kahju on selle kiriku vanast kahhelkividest põrandast. See sõideti traktoriga lihtsalt puruks. Käisin mitmel päeval neid kive vaatamas. Ilmselt olen ma loll aga ma ei söandanud neid ära viia, võõras vara ikkagi. Nii nad prügimäele või täiteks läksidki. Ei teagi, kas muuseum mõne eksemplari omale ka sai. Küll tean üht sõpra, kes siiski kodanikujulges ühe neist päästa. Peakski omale ühe foto tellima sellest vanast kiriku põranda kahhelkivist.
Imelik on see suhtumine. Et kui on vene värk, siis las põleb või hävib. Aga on, mida aastate pärast jälle taga nutta. Lugesin kunagi 1970-te aastate Restaureerimisvalitsuse töid Paide kohta. Ühes oli soovitatud kirik restaureerida ja kasutusele võtta kunsti- ja põllumajandusnäituste (?) kohana.

No igatahes, see altarivärav oli Kanutis kenasti restaureeritud. Ilus vaadata. Muide, ma mõtlen kogu aeg, et mu postitustes on liiga palju pilte aga ei raatsi neid panemata ka jätta. Kui on rohkem ilusaid pilte, siis ei pea ju nii palju teksti ilu pärast pingutama?

See muuseumijutt tuletab aga meelde ühe ammuse plaani. Juba nimetatud Restaureerimisvalitsuse töödes soovitati Paidesse rajada linnakodaniku muuseum. Tookordseks asukohaks pakuti Väike-Aia 42 maja. Täpsemalt on tegu 1972. a tööga, mil nimeks "Esialgsed ettepanekud Paide 18./19. sajandil ehitatud ajalooliste hoonete edaspidiseks kasutamiseks ja arhitektuuriajaloolised tingimused nende rekonstrueerimiseks" Ja seal on öeldud:

(Väike-Aia 42 on selle tänava) olemasolevatest hoonetest kõige vanem. Hoone ehitamisel on kasutatud ainult sepanaelu. Väike, madal, ühekorruseline, kõrge täiskelpkatusega maja on soklita. Hoone on vooderdatud 40 cm laiade laudadega. Väikestel 4-ruuduga akendel ja madalatel ustel on laiad profileeritud piirded. Säilinud on algne põhiplaan ja mantelkorsten, kaminaga ahjud, madalad palktalalaed, laiad sepanaeltega löödud laudpõrandad, stiilsed uksed, palju sepisdetaile, vana mööblit jne. … Hoone tuleks restaureerida ja eksponeerida linnakodaniku majamuuseumina koos selle juurde kuuluvaga

Maja näeb praegu välja selline, et vaatamine teeb lausa haiget. Aga aimu, milline ta oli, annab ka see 1965. aastast pärit joonis:
Tõeline iludus, eks ole. Kõik on täpselt paigas. Mantelkorstna ots ongi selline: algsele laiemale on hiljem külge ehitatud väiksem. See on tänini alles.

Maja vanust ei oska täpselt öelda. Rootsi ajal kuulus krunt Reinhold Palmile, 17. saj lõpus oli seal üks vana rehi, siis oli krunt ilmselt tühi (1780-d). Maja on aga 1790. a kaardi peal, ehkki ainult Väike-Aia tänava poolse osaga. Laia tn poolse osaga aga täies ilus muidugi juba 1848. a linnaplaanil. Umbes sel ajal kuulus ta major Daniel von Donnersteinile.
Kuid sellest majast enam vist väga asja ei saa.

Linnakodaniku muuseumi või maja mõte ei ole siiski päriselt kadunud. Kui kunagi sai ette valmistatud nn vanalinna arenguvisiooni projekt, siis selles oli kirjas, et Tallinna 13 (see sammastega maja politsei vastas) majas võiks luua linnakodaniku maja. Siis mitte muuseumi, vaid 19. saj keskpaiga vaimus renoveeritud ja sisustatud linnakodaniku elukeskkonna, kus toimuks kõik vanalinnaga seonduv tegevus, sh kõigi Paidega seotud, üle ilma leiduvate arhiivimaterjalide koopiate hoidmine, projektide elluviimine, vanalinna i-punkt ja palju muud. Idee on praegu kirjas ka volikogu poolt kinnitatud Paide linna arengukavas. Sellest kasvas isegi päris projekt välja, mis praeguseks on kahjuks varjusurma vajunud. Rasked ajad ju. Kuid naabruses SRIKi majaga (Tallinna 11) ja planeeritava käsitöökeskusega (Tallinna 9) ning Vallimäe ja keskväljaku läheduses, peatee ääres vanalinnas oleks sel asjal mu arust perspektiivi. Üks peaaegu muuseum, mitmete lisafunktsioonidega oleks linnal seega juures. Muuseumipäeval ja muuseumiaastal vast võib ikka sellest mõelda.