Rimi lihaskandaal on tekitanud tõsiselt küsimuse, et kas ja miks peaks eelistama kohalikku toodangut. Esmapilgul võib tunduda, et kohalikule toodangule turueeliste andmine on vastuolus Euroopa Liidu ühe peaeesmärgiga – kaupade ja teenuste vaba liikumisega, mille põhimõte on, et ühendusesiseselt ei tohi seada mittekohalikule toodangule ja teenusele piiranguid võrreldes kohalikuga. Mis tähendab, et kui mittekohalik toodang on odavam, siis tuleks lasta turul vabalt toimida ja odavamal võõrtoodangul võidutseda. Tegelikult on küsimus aga selles, kas selliselt ikka võimaldatakse võrdseid konkurentsitingimusi või on tegemist varjatud ja põhjendamatu konkurentsieelisega. Tihtipeale on sissetoodud toodangut doteeritud tunduvalt rohkem kui kohalikku või on selle valmistamisel kasutatud ebaeetiliselt odavat tööjõudu, mistõttu konkurentsitingimused on kohaliku kahjuks moondunud. Kuid asi pole üksnes selles.
Kohaliku toodangu konkurentsivõime tõstmine tuleneb tegelikult nn säästva arengu printsiipidest, millises suunas maailm on eriti praeguse majanduskriisi oludes aina jõudsamalt ja osalt isegi sunnitult liikumas. Hiljuti teatas näiteks Ivari Padar, kuidas Euroopa Parlamendi energia- ja tööstuskomisjoni istungil toetati seisukohta, et ülemaailmsest kriisist väljumiseks tuleb kogu tööstusel võtta senisest oluliselt jõulisem suund just säästvale arengule. Euroopa Liidus on erinevates dokumentides juba aktsepteeritud seda, et keskkonnahuvidest lähtuvalt on nn turumoonutused lubatud, sh siis ka kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõttesse sekkumine (vt Euroopa Liidu viiendat tegevussuunda „Säästva Arengu Suunas“). Taolisi, elu- ja looduskeskkonna säästmisega ja kultuuripärandi säilitamisega seotud õigusi nimetab rida Euroopa õigusteadlasi nn kolmanda põlvkonna inimõigusteks, milleks ühiskond peaks nüüdseks juba piisavalt küps olema (esimese põlvkonna inimõigused vallandas Prantsuse revolutsioon ning Ühendriikide iseseisvumine, teise põlvkonna areng algas pärast I maailmasõda). Üheks nn liberaalset turumajandust piiravaks põhimõtteks on nende seas „saastaja maksab“ printsiip, mille viidatakse koguni Euroopa Ühenduse asutamislepingus (artikkel 174 lg 2). Enamgi veel rõhutati selle rakendamise vajalikkust rõhutati 1992. a ÜRO keskkonna ja arengukonverentsil vastu võetud nn Rio Deklaratsioonis (16. printsiip). Keskkonnakaitselistest põhjustest lähtuvalt lubab ettevõtlusevabadust piirata ka Eesti säästva arengu seadus (§ 3 lg 2).
Mil moel on siis „saastaja maksab“ printsiip seotud kohaliku toodangu eelistamisega? Ma möönan, et alltoodu on veidi provotseeriv aga siiski loogiline samm säästva arengu printsiipide rakendamisel. Lühidalt, selle printsiibi kohaselt peab tootmisega või teenuste osutamisega seotud igasuguse keskkonnakahju maksma kinni tootja/teenuse osutaja ise (tõsi küll, näiteks jäätmeteenuse puhul kahasse vahetu jäätmetekitaja ehk meie endiga). Sellised kahjud on seotud ka loodusressursside mittesäästva kasutamisega. Siiani ei ole seda printsiipi piisavalt järgitud. Vähesed tooted kajastavad kõiki kahjusid, mida nende tootmise või ka transpordiga seoses keskkonnale tekitatakse. Nende seas on kindlasti ka sellise äärmiselt aeglaselt taastuva ressursi nagu nafta, ülemäärane tarbimine. Järelikult, näiteks mida lähemalt toodangu tarbimiskohale seda toodetakse, mida vähem läheb vaja kütust selle transportimiseks erinevate töötlejate vahel kuni lõpptarbijani, seda väiksem on „saastaja maksab“ printsiibist tulenev kahju, mida oleks õiglane toote hinnas kajastada. Et “saastaja maksab” printsiip on selles valdkonnas rakendatav, tuleneb muide juba paar aastat vanast uudisest, et Euroopa Komisjoni kava kohaselt võivad liikmesriigid hakata maksustama veoautode tekitatud müra, ummikuid ja õhusaastet just sellest printsiibist lähtuvalt. Siit on loogiline samm on kaasata taolistesse kuludesse kõik nafta tarbimisest tulenevad kulud. Muidugi on omaette küsimus see, kuidas taolisi kulutusi rahas kindlaks määrata, ent see on rohkem metoodika küsimus. Oluline on see, et „saastaja maksab“ printsiipi tuleb kohaldada ja et seda ei ole nö õitsva vabaturumajanduse tingimustes siiani peetud piisavalt oluliseks. Seetõttu on ka näiteks kohalik mahetoodang tundunud kahtlaselt kallina, kuigi tegelikult on tegemist just õiglase hinnaga, mida ei ole aga rakendatud tihtipeale välismaise intensiivtootmise puhul. Tõsi, viimasel ajal on viidatud ka alternatiivsele nn “cheapest cost avoider” printsiibile, mille eest Ronald Coasele anti 1991. aastal Nobeli majanduspreemia, ent selle seadustamisest on siiski vara veel rääkida.
Kuidas võiks “saastaja maksab” printsiipi aga ikkagi praktiliselt rakendada? Esiteks on küsimus kindlasti tarbijateadlikkuses. Ehk siis – kohaliku toodangu tarbimine ei ole pelgalt patriotismi küsimus, see on selgelt keskkonda ja säästvat arengut toetav hoiak, ehk tegelikult nn viimase põlvkonna inimõiguse realiseerimine. Taoline tarbijateadlikkus toimis Rimi näitel puhul päris hästi. Teine on aga avaliku võimu roll, kel on kohustus säästva arengu printsiipe rakendada. Üheks avaliku võimu instrumendiks on maksud. Võrreldes mitmete Euroopa riikidega (nätieks Holland) sisaldavad Eesti maksuseadused üllatavalt vähe keskkonda, veel vähem kohalikku arengut soosivaid sätteid. Korraks on küll midagi üritatud, näiteks on tegelikult vähe teada, et enne praegust, nn ettevõtte tulumaksu reformi toonud tulumaksuseadust kehtisid lühikest aega, 1998-2000. a., nn regionaalsed investeeringusoodustused kõigi Eesti maakondade, v.a. Harjumaa ettevõtetele. Kuid soodustusi keskkonnasõbralike toodete ja teenustega seoses jms, Eestis praktiliselt ei ole (nn kilekotimaks on küll nüüd Riigikogu menetlusse antud).
Üks võimalus oleks seega üleriiklikud väikesed maksureformid, kuid teine oleks senisest läbimõeldum kohalike maksude kasutamine. Kahjuks on Tallinna ülepolitiseeritud ja halvasti läbi mõeldud müügimaksu korraldus tekitanud enamikes Eesti erakondades kohalikule müügimaksule vastuseisu. Tõenäoliselt pöördutakse koguni Euroopa Komisjoni poole taotlusega tunnistada Eesti müügimaksu regulatsioon vastuolus olevaks nn käibemaksudirektiiviga. Tegelikult, lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, ei ole juba praegu kohalik müügimaks iseenesest vastuolus käibemaksudirektiiviga, teine asi on muidugi see, kuidas seda praegu Tallinnas rakendada kavatsetakse. Nimelt ei pruugi müügimaksu näol olla tegemist selgelt tarbimismaksuga (nn kumulatiivsuse argument on tegelikult ebaoluline), sest nn kohustusliku sisendmüügimaksu võimaluse puudumise tõttu saab maksu lõplikeks tasujateks jätta kauplejad, mitte lõppostja. Kui kohalik müügimaks on kehtestatud selliselt, et maksust vabastatakse keskkonnasõbralikud ja kohalikud tooted/teenused, siis oleks see üks oluline samm säästva arengu ja kohaliku toodangu konkurentsivõimelisemaks muutmise suunas ning sel juhul oleks ka kohalikul müügimaksul nn lausmaksustamisega võrreldes palju tummisem sisu ja mõte. Loomulikult on ka siin tehnilisi küsimusi – sh milliste kriteeriumite põhjal kvalifitseerida toodang või teenus säästvaks või kohalikuks, kuid need on võimalik lahendada. Seega põhimõtteliselt saaks kohaliku müügimaksuga, millest vabastataks kindlate kriteeriumite põhjal kohalik ja säästvam toodang, turusituatsiooni õiglasemaks kallutada.
Avaliku võimu senisest teadlikum säästvat arengut toetav hoiak võib seega aidata kaasa kohaliku ja keskkonasõbralikuma toodangu arengule, mis on praeguses majandusolukorras väga oluline. Lisaks maksudele tähendab see ka muude eelistuste tegemist kohalikule toodangule, sh üüritasudes, koolilõunate jaoks toorme hankimisel või ka üldiselt seni vähe rakendatud nn roheliste hangete läbiviimisel. Säästva arengu seaduse kohaselt peavad kohalikud omavalitsused lähtuma säästva arengu rahvusvahelistest kokkulepetest. Paide linn on tegelikult kohustunud mitmeid selliseid täitma, olleks näiteks ühinenud 2002. aastal Eesti Tervislike Linnade võrgustikuga, kohustudes selliselt täitma nn Ateena Deklaratsiooni, mille eesmärgiks on pühenduda linnades tervislikule ja säästvale arengule, võtta see sõnaselgelt linna arengu keskseks väärtuseks. Muuhulgas toetatakse deklaratsioonis „Euroopa linnade ja muude omavalitsusüksuste säästva valiku hartat“ (nn Ålborgi harta), mille eesmärgiks on säästva eluviisi edendamine linnades. Hartas nimetatakse näiteks looduskapitali kaitset, mitteuueneva energiatoodangu vähendamist, energiasäästlikku ehitust, keskkonnasõbralikku linnatransporti, linnasiseste parkide arendamist.
Hartaga käivitatud Euroopa Säästvate Linnade Kampaania tulemusel võeti 11. juunil 2004. a Aalborg+10 konverentsil vastu deklaratsioon või tegevuskava (agenda). Kokkuleppe sisuks on muuhulgas suurendada linnades osalusdemokraatiat (kaasata kodanikuühendused), vähendada primaarenergia tarbimist ja suurendada taastuvenergia osakaalu, laiendada rohelisi alasid, vältida ja vähendada jäätmeteket ning suurendada taaskasutust ja ümbertöötlemist, teha säästvaid (rohelisi) hankeid, edendada jätkusuutlikku tootmist ja tarbimist, eriti ökomärgitusega, orgaanilise, eetilise ja ausa kaubanduse toodete osas, eelistada kesklinna elamispiirkonnana, tagada linna kultuuripärandi kaitse, taastamine ja (taas)kasutus, kohaldada säästva planeerimise ja ehitamise nõudeid ning edendada kõrgkvaliteetset arhitektuuri ja ehitustehnoloogiaid, rakendada meetmeid, mis ergutavad ja toetavad kohalikku tööhõivet ja äritegevuse alustamist, julgustada turge kauplema kvaliteetsete kohalike ja piirkondlike toodetega.
Teine, avaliku võimu tegevusele paralleelne on aga seesama tarbijateadlikkus, võibolla lausa kodanikualgatus. Kui kohalik kogukond otsustab, et ta hakkab oma ostueelistustes eelistama säästvat ja kohalikku toodangut, on see väga oluline turgukujundav jõud. Taoline, säästvat ja kohalikku toodangut toetav kogukondlik liikumine kogub praegu Euroopas aina enam jõudu (TransitionTowns, Soil Associations jne). Nii moodustatakse nn kohalike või mahetarbijate ühisusi, kes esitavad kohalikele mahetootjatele pikaajalisi tellimusi, mida toetavad kirjalikud lepingud ja ettemaksud, nii et tootjad võivad arvestada kindla turuga. Samuti välditakse sedasi vahendajaid ja isegi pakendamist, mis hoiab toodete hinnad madalatena. Moodustatakse ekspertgruppe, kes määravad kindlaks säästva ja kohaliku toodangu määratlemise kriteeriumid ning väljastavad tootjatele vastavad tootemärgid (analoogselt nn ökomärgiga), mis aitavad kauplejatel ja tarbijatel valikuid teha jne. Isegi nn kohalik kogukondlik raha (tegelikult teatud tüüpi väärtpaber) on üks kohalikku ettevõtlikkust toetav vahend.
Umbes taolist suunda üritab praegu võtta Paides loodav Kogukonnakeskus. Paide Säästva Renoveerimise Infokeskus on juba mõnd aega edendanud säästvat mõtteviisi ehituses. Ühendus Weissenstein on püüdnud taasväärtustada kohalikku ja traditsioonilist, mis paljuski peitub Paide vanalinnas. Kogukonnakeskus oleks sealt samm edasi – jõuda üldise nö säästvat arengut ja kohalikku ettevõtlikkust toetava aktiivse linnakogukonnani. Kogukonnakeskuseks on praegu kavas arendada Tallinna 9 ja 11 hoonekompleks. Tegu on pea ainsate Paide linnale kuuluvate vanade hoonetega vanalinnas, mida küll on teatud määral korrastatud, ent mis siiski on halvas seisukorras. 1. mail toimuvate TeemeÄra talgute korras on kavas seda kompleksi ühiselt korrastada, ehk anda panus ühise linnakeskkonna arendamisse ja samas kultuuripärandi säilimisse. Talgutel osalemiseks saab end registreerida veebilehel http://talgud.teemeara.ee/events/kogukonnakeskuse-korrastamine või telefonil 59074000.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar