Üks raha läheb, mitu raha tuleb

Eesti Päevalehes ilmus täna kolumnist Villu Zirnaski lugu "Üks raha läheb, mitu raha tuleb", kus mh räägitud ka P.A.I.st.

Kopin artikli siia ka:

Sellal, kui Eesti eurotaotlus edukalt Euroopa Liidu institutsioone läbis, on Eestis vaikselt sündinud ka kaks täiesti uut raha – Paides P.A.I ehk lihtsalt pai ja Urvastes urban.

Kasutusalalt on need muidugi võrreldamatult kitsamad kui kroon, eurost rääkimata, ja juriidiliselt määratlevad nad ennast praegu pigem kinkekaardina. Aga see ei tähenda, et pai ja urbaniga alguse saanud arengud poleks tähtsad.

Paisid on Paide kogukonnakeskus esialgu trükkinud 800, neid jagatakse kogukonna heaks tehtud töö eest (nagu 1. mai talgud), kulutada saab neid praegu mõnede koolituste või taaskasutuses ehitusmaterjalide eest tasumiseks. Sama lugu on Urvaste raha ehk juriidilise määratluse järgi kinkekaartidega: esimesed urbanid lasti välja 1. mai talgutel ja neid on olnud võimalik kasutada mõnede kohalike ürituste külastamiseks.

Tõenäoliselt ei jää pai ja urban Eestis esimesteks ja viimasteks kogukonnarahadeks, sest vabatahtlike kodanikuühenduste ja ökomeelsete jututeemad ja tegemised viitavad, et huvi nende loomiseks on mitmel pool mujalgi Eestis (alternatiivrahauudistega kursis hoida aitavad www.rahalugu.info või www.facebook.com/uusraha).

Kasulikud on need arengud sellepärast, et edukad kogukonnarahad elavdavad läbikäimist kohalike kogukondade sees – edendavad nii kohalikku majandust kui ka inimestevahelisi suhteid. Tihedama läbikäimise tulemusel võib selguda, et lahenduse nii mõnelegi isiklikule või kohalikule probleemile leiab kohapealt ja seda ei olegi vaja näiteks Toompealt nõudmas või nurumas käima.

Kogukonnarahade arendamise poolt räägib ka paljude Euroopa Liidu riikide ja Ameerika Ühendriikide riigirahanduse seisukord – eelarvedefitsiidid ja riigivõla kasv on ehmatavalt suured. Läbi ajaloo üsna tavaline suurest riigivõlast vabanemise viis on olnud riiklik inflatsiooni õhutamine.

Riskide hajutamine


Euroopa Keskpangal on küll keelatud rahastada rahaliidu liikmete eelarvedefitsiiti ja otseselt pole ta seda seni ka teinud, aga mõnede analüütikute hinnangul tähendas ka järelturult Kreeka jt patuste võlakirjade ostmine libedale teele minekut. Läheb sellega, kuidas läheb, riskide hajutamise seisukohast on igal juhul kasulik, kui ülemaailmselt tunnustatud rahade kõrval eksisteerib ka teisi, kohaliku tähtsusega maksevahendeid, mis globaalse süsteemi krahhi korral on võimelised endale majanduselus suurema rolli võtma.

Euroopa rahaliit, mille osaks Eesti varsti saab, on kogukonnarahade tekkimiseks väga hea keskkond. Esiteks ei ole inimestel euro suhtes samu sooje tundeid, kui oli rahvuslike valuutade suhtes, ja see paneb nad automaatselt alternatiivide peale soosivama või leplikuma pilguga vaatama, võrreldes olukorraga kui käibele jääks kroon.

Teiseks, Euroopa Liidu regulatsioonid käsitlevad alternatiivseid maksevahendeid üsna vabameelselt, üldjuhul on üle kõige lepinguvabaduse põhimõte. Eurodes arveldamine ei ole kohustuslik, kui võrdsed osapooled lepivad omavahel vabatahtlikult kokku mingis muus maksevahendis, olgu selleks kas või lepalehed.

Mis ma tahan siia lõppu ainult öelda (lihtsalt täienduseks), on see, et ega PAI-l ongi nii sooduskaardi kui raha tunnused. Kumb neist parasjagu domineerib, see sõltub paljuski PAI kasutajatest. Kui minna veidi sügavamale ja mõelda, kuidas PAI käitub näiteks maksustamisel, siis jällegi - kord on ta nagu sooduskaart, kord nagu raha. RS § 3 keelu mõte (ainus maksevahend on Eesti kroon) on ikka tagada, et ainult üks valuuta oleks üleriigiliselt kohustuslik. PAI ei ole mingil juhul kohustuslik maksevahend ning samuti on tema kasutusala piiratud (nii sellega, et mõeldud ikkagi Paide või Järvamaa jaoks, kui sellega, et mõeldud just kohalike kaupadega kauplemiseks). Nii et ka "rahana" ei oleks PAI kindlasti illegaalne (sellestsamast lepinguvabaduse printsiibist lähtudes). Aga pikemalt siis 16. juuni esitlusel ...