Mis toimub Suur-Aias?

Kuna küsimusi Suur-Aia 5/7 hoonekompleksi saatuse kohta on hakanud viimasel ajal aina enam tulema (ilmselt seetõttu, et hoone seinale on juba mõni aeg tagasi pandud uue detailplaneeringu plaan), oleks vist õige teha korraks teemast ülevaade. Kuna tekst tuleb pikk, siis kiirema ülevaate saamise kergendamiseks boldin olulisema ära.


Esmalt: milles üldse asi on?

2006. aasta kevadel hakkas levima kuuldus, et Suur-Aia 5/7 omanik tahab hooned lammutada, et rajada sinna K-Keskuse hotelli laiendus. Selleks ajaks ei olnud need majad enam muinsuskaitseala koosseisus, sest 1995. aastal kehtima hakanud uus Paide muinsuskaitseala põhimäärus tõmbas kaitseala piiri koomale – kui enne jäi selle sisse ka Suur-Aia tänava läänekülg, siis nüüd enam mitte (mingit põhjendust seejuures vastava eelnõu seletuskirjas ei olnud; seejuures oli määrus ka vastuoluline, sest ehkki lisatud plaani järgi oli läänekülg kaitsealast väljas, oli teksti järgi ta veel sees, alles 2005. a uues põhimääruses oli tänava läänekülg üheselt kaitsealast välja jäetud). Ka ei olnud see piirkond tol ajal Paide linna ehitusmääruses määratletud miljööväärtusliku ehituspiirkonnana (ehkki nagu me teame, ei tohigi sellise piirkonna regulatsioon tegelikult asuda mitte ehitusmääruses, vaid planeeringus). Nii et tegelikult polnud olemas ühtegi õiguslikku takistust nende hoonete lammutamiseks.

Ma pean tunnistama, et minu jaoks tekitas see pisut keerulise olukorra. Ühest küljest on arusaadav, et lobudikud linnaruumi ei kaunista ega pane ka elama ning et Paide vajab kohe hädasti head hotelli, mis suudaks ka suuremate ürituste ajal külalisi majutada. Teisest küljest oli just 2006 talvel Paides toimunud esimene Vanalinna Konverents, kus me kõik rõõmsalt kinnitasime kui väga me vanalinna hoida tahame ja traditsioonilistest asumitest hoolime. Samuti oli Ühendus Weissenstein saanud 2006. aasta alguseks valmis nn Vanalinna Visiooni ning esitanud selle Paide linnavalitsusele (täiesti igasugust tasu saamata ja tahtmata mõistagi), kus samuti rõhutati väga linna jäänud väheste ajalooliste hoonete säilitamise tähtsust. See visioon sai muide suures osas aluseks praegusele Paide linna arengukavale. Ja üleüldse – oleks ikka äärmiselt kummaline, kui vanalinna kaitseks ja arendamiseks asutatud Ühendus Weissenstein vait oleks, kui lammutamisele on minemas jälle üks ajalooline hoone. Mu arust oleks see kohe äärmisel kummaline või koguni kahtlusttekitav. Seepärast esitasin Ühenduse nimel 2006 aprillis Paide linnavalitsusele (ärakirjaga Muinsuskaitseametile) kirja, milles püüdsin rõhutada, et tegemist on väärtusliku hoonekompleksiga ning pakkusin, et muinsuskaitseala tuleks suurendada, õigemini taastada 1995. aasta eelne olukord ja haarata kaitsealasse jälle Suur-Aia tänava läänekülg – st avaldasin arvamust, et linnavalitsus võiks seda Muinsuskaitseameti kaudu taotlema hakata. Alternatiivinina pakkusin võimalust võtta see piirkond ka nö nõrgema kaitse alla ehk kinnitata see miljööväärtuslikuks ehituspiirkonnaks.

Veebis avaldasin ka ülevaate nende hoonete ajaloolisest väärtusest (milles on küll alguses paar asjasse mittepuutuvat tänava vana nimetust puudutavat pisiviga ). Kokkuvõtvalt võiks öelda, et praegune hoonestus hakkas tekkima Suur-Aia 5/7 kruntidele 18. sajandi lõpul ning sai oma praeguse kuju hiljemalt 19. sajandi keskpaigaks (vt ülalpoolt väljavõtet 1848. a Paide kaardist, Suur-Aia 5/7 punase ringi sees, Ajalooarhiiv 2072.2.44). Hoonekompleksi väärtus seisneb selles, et tegemist on sellest ajast kuni praeguseni praktiliselt muutumatuna püsinud hooneansambliga, milletaolisi leiab Paides väga vähe. Lisaks on majas säilinud vana mantelkorsten, mis Paides on veel suurem haruldus. Hoone ajaloost tuleks märkida, et Elisabeth Stackelberg, Palu mõisaomaniku tütar (kes oli selle krundi omanik), kes oli 1872. aastal asutanud Paide esimese lasteaia, tõi 1888. aastal lasteaia just sellesse majja. Selle mälestuseks oli veel enne K-Keskuse püstitamist majale pandud ka mälestustahvel, mis hiljem seinalt kadus ning 2005. aastal leiti katkisena endise kivimurru tööstuse hoovis (praegu on tahvli tükid hoiul Järvamaa muuseumis).

Vahepeal, 2006 juunis kinnitas Paide linnavolikogu Suur-Aia 5/7 detailplaneeringu, mis põhimõttelielt andis loa hoonete lammutamiseks. Seejärel ilmusid ajakirjandusse mõned uudised, kus kinnistu omanik kinnitas, et mingi lauslammutamise plaani siiski ei ole, vaid et vanu hooneid tuleb püüda maksimaalselt säilitada:
http://www.weissenstein.ee/news.php?cod=452
http://www.weissenstein.ee/news.php?cod=500
http://www.weissenstein.ee/news.php?cod=512

Asi kulges edasi nii, et Muinsuskaitseametis menetleti kirja kuni 2010. aastani (aegajalt mind ka teavitati protsessist, korra käisime isegi ametnikega koos maja vaatamas), misjärel tehti 2010 juulis selline otsus:

„Väljavõte Muinsuskaitseameti kooskõlastuskomisjoni otsusest seoses Paide Suur-Aia tn. 5 ja 7 hoonete tehnilise seisukorra kohta.
Komisjon kuulanud omaniku Arva Sarapuu, arhitekt Annes Arro ja insener Ants Teppe selgitused otsustas:
Võtta informatsioon teadmiseks. Hooned paiknevad väljaspool Paide vanalinna muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndit.“

See tähendas, et hooneid ega ka tänava läänekülge ei taastata enam muinsuskaitseala koosseisu, mistõttu Muinsuskaitseametil sisuliselt sõnaõigust asjas ei ole.

Mis sai teisest ideest – haarata hooned miljööväärtuslikku ehituspiirkonda? Põhimõtteliselt kajastus see ühes suures töös, mida tutvustati 2009. aasta vanalinna konverentsil – selleks oli uus ja väga põhjalik „Paide miljööväärtuslike alade teemaplaneering“. See oli tõesti suur asi – esiteks oli planeeringut hädasti vaja, sest nagu öeldud ehitusmäärusest siin ei piisanud. Teiseks oli planeeringu taga tõeliselt suur ja põhjalik töö. Linnavolikogu otsustas 2008 aprillis ka planeeringu algatamise aga praeguseks on planeeringu menetlemine peatatud. Miks?


Milline on praegune olukord?

Selle aasta 19. juulil tegi Paide linnavalitsus korralduse, millega kinnitas Pärnu tn 6 ja Suur-Aia tn 5 ja 7 kinnistute detailplaneeringu lähteülesande. Selles dokumendis ei otsustata veel, et kas hooned lammutatakse või mitte, vaid seatakse tingimused omaniku poolt koostatavale planeeringule. Muuhulgas on need järgmised:

„3 Planeerimine ja ehitusõigus
3.1 Hoonestamine ja planeerimine:
3.1.1 planeeringuala piir on näidatud Lisas 2;
3.1.2 suurim lubatud hoonete arv Pärnu tn 6 krundil on kaks , Suur-Aia 5,7 krundil kolm;
3.1.3 näidata suurimat lubatud ehitusalust pindala, näidates võimaliku hoonestatava ala täpse paiknemise krundil;
3.1.4 säilitatavad ehitised ja rajatised näidata detailplaneeringu projektis.
3.2 Asukoha- ja arhitektuurinõuded:
3.2.1 projekteeritava hoone suurim lubatud korruselisus – kaks kuni kolm ;

3.2.2 projekteeritava hoone kõrgus ei tohi ületada Pärnu tn 6 asuva hoone kõrgust;

3.2.3 projekteeritavale hoonele peab olema tagatud korruselisuse astmeline üleminek Suur-Aia tn 5 hoonelt;

3.2.4 uus- ja säilitatav hoonestus peab sulanduma arhitektuurselt ja mahuliselt olemasolevasse linnaruumi ja moodustama ühtse terviku naaberhoonetega kuna planeeritav ala asub Paide linna muinsuskaitseala vahetus läheduses, hoonete välisfassaadilahenduse põhimõtted anda planeeringus, keelates imiteerivate materjalide kasutamist välisviimistluses, detailne lahendus anda koos hoonete põhiprojektiga;

3.2.5 arvestada ehitiste vaheliste kujadega vastavalt normatiivdokumentidele;
3.2.6 näidata piirete vajadused, asukohad, tüübid ja kõrgused.“

Nii et kõik sõltub nüüd koostatavast planeeringust ja projektist, alles seejärel saame teada, kas hooned säilivad ning kui jah, siis millises mahus.


Mida võiks teha?

Minu arvamus on, et hoonete säilitamine ei tuleks hotelli laiendamisplaanidele sugugi kahjuks. Kui see ajalooline kompleks korralikult renoveerida, säilitades seejuures Paide linna jaoks traditsioonilist puitasumit linna südames väga kenasti tutvustava ühe vaatamisväärsuse, oleks võimalik need hooned muuta hotelli jaoks pigem suuremaks tuluobjektiks kui seda oleks uue kolossi ehitamine. Ajaloopärandit väärtustatakse kogu maailmas aina enam. Turistidki on tüdinenud samanäolistest kohtadest ja ehitistest, ükskõik kas reisid Ameerikas, Euroopas või Aasias. Otsitakse eripära, oma nägu ja seejuures mitte võltsi vaid just ehedat – midagi mis on kohale omane. Kui säilitada ja renoveerida praegused hooned ja õueala, siis jääb tegelikult veel piisavalt ruumi ka nn üleminekuehitise rajamiseks nende ja praeguse hotelli vahale, ilma et keegi peaks kannatama.

Paide linnas on tegutseb muuseas üks Eesti aktiivsemaid SRIKke (Säästva Renoveerimise Infokeskus, mille asutajateks on Eesti Muinsuskaitse Selts, Paide linnavalitsus ja Ühendus Weissenstein). Tegemist on tegelikult üle-eestilise võrgustikuga, kes on valmis osutama kinnistuomanikule abi renoveerimisvõtete valimisel ning sobivate spetsialistide leidmisel. Olulist abi saaks kindlasti ka näiteks ühelt meie healt partnerilt – Eesti Vabaõhumuuseumilt, kelle teadurid tegelevad taolistele hoonetele eksperthinnangute andmisega. Lisaks leiab muidugi taolisi vana ja uue sulandamise häid valmisnäiteid juba Eestistki küllalt.

Nii et minu üleskutse on: Paide on teinud vanalinna ja ajaloo väärtustamisel varasemaga võrreldes väga häid ja suuri samme. Läheme samas sihis edasi ja püüame koostöös leida parima lahenduse sellele hoonekompleksile. Õigest lahendusest võib sõltuda väga palju selles, mis suunas teised vanalinna või miljööalade majaomanikud linnas mõtlema hakkavad ning kuidas nad nende kätte sattunud arhitektuuripärandit edaspidi kohtlevad.

Poliitilise manipulatsiooni hoiatus