Paar päeva tagasi oli
Rene Viljati uue raamatu "Paide muutuste keerises" esitlus. Soetasin selle ka omale ja olen väga rahul. See on just "meie aja" raamat. Paide sellisena nagu ma teda mäletan kooliajast. Ehkki alates 1970-test on hävitatud u 50% kunagise vanalinna hoonestusest, olen ma täitsa nõus Renega, et tegelikult on väga raske hinnata, kas muudatused on olnud positiivsed või negatiivsed. Muidugi oleks linnapilt ääretult omanäolisem ja kodusem, kui need vanad hooned oleksid säilinud ja korda tehtud. Samas ei saa eitada, et üldine linnapilt on praegu oluliselt parem kui tol ajal. Igatahes selline kummaline veidi magusvalus tunne oli raamatut vaadata. Otsisin sealt tegelikult pilti ühest minu jaoks erilisest kohast - vana nö pesumajaparki, mis asus kunagi seal, kus praegu on Grossi parkla ja Suur-Aia punasest tellisest majad. Sealt läks läbi minu igapäevane koolitee. Mäletan, et oli selline üsna võssakasvanud park, palju rohelist, jalad said tihti poriseks. Mingi mängunurk oli ja vist midagi veel. Seal toimus mu elu esimene kaklus muuhulgas :) Aga sellist pilti ei leidnud kahjuks, on pilte hilisemast ajast, kui sinna hakati juba korrusmaju ehitama.
Igatahes ma soovitan seda raamatut kohe kindlasti!
Kummalise kokkusattumusena kohtusin mõni päev tagasi oma klassiõe Mallega, kes pakkus mulle vanu diapositiive. Seal olid fotod 1988. aastast, mida ma kunagi näinud polnudki. Tegemist oli 21. maiga 1988, mille kohta
lipuselts.ee kirjutab nii: "
21. mail, Paide kevade raames toimunud muinsuskaitsepäeva rongkäigus toodi Järvamaal välja rahvusvärvid. Esialgu küll kolm lipukangast, kantuna kolme kooliõpilase poolt rongkäigu ees." Üks neist kooliõpilastest olin mina. Veidi varem, 15. aprillil olid kolm eri värvi kangast toodud välja Tartus. Mäletan veel, kuidas Paides arutati, et kas oleks julge ja tooks välja trikoloori aga otsustati millegipärast seda siiski veel mitte teha. Kuum päev oli. Seisime lippudega Vallimäel, ehitatava Vallitorni vundamendil, üks klassivendadest minestas ja kukkus sirgelt nagu lipuvarras otse kõhuli. Sellised mälestused siis ...
Sellega seoses nüüd siis: et kas ma peaks oma muinsuskaitselist tegevust nüüd lugema 1988. aastast? 23-aastane staazh seega :)
2 kommentaari:
Ostsin ka eile raamatu ja vaatamiseks kulus mitu tundi. Kuigi oleks rohkem näha tahtnud reportaazi (mõned väga head pildid on tulekahjust ja vana puu maha võtmisest fotoateljee eest) ja lugeda pildil olevate vanade majade kohta on tegu siiski huvitava raamatuga. Kohati isegi huvitavam kui vanade postkaartide oma, kuna elustab rohkem enda mälestusi. Pidevalt tekkis muidugi küsimus, et kuidas ma siis ise seda ja teist ei mäleta. :) Kuma Fotos raamat müügil 19.- EUR-iga.
Kindlasti on taolisi nö lähiajaloo fotosid veel paljudel käes. Peaks kuidagi äkki mõtlema nende kogumise peale ka?
Postita kommentaar