Käsitöökeskus koos laialivalguva sissejuhatusega

Aegajalt on räägitud, et Paide peaks olema kuidagi eriliselt paelinn. Otsitud sedakaudu oma märki. Kunagi, 2002. aastal kogus siin isegi tuure Paelinna projekt, mis seisnes idees ehitada terve uus elamukvartal paekivist, isegi aiamööbel. See oli tegelikult päris hea mõte, kuid asi ei õnnestunud ja võibolla ma teen ülekohut, kuid mul on isegi vist pisut hea meel selle pärast. Sest, ausalt öeldes, minu arvates ei ole paekivist ehitised, eriti elamud, kuigi ilusad. Reeglina. Igal reeglil on erandeid aga üldiselt jäägu see materjal peamiselt kindluste ning gooti kirikute ja elamute aega (mis olid ju ka mitte halja kivi väljanägemisega, vaid kaetud lubikrohviga). St omas ajaloolises kontekstis ja arhitektuuris on nad kenad, kuid vaevalt, et selliseid oleks Paidesse ehitatud ja need tänapäevased, pigem dolomiitmajad on kuidagi ebamäärased. Tegelikult ei tea me seda, kuivõrd paelinn on Paide üldse olnud. Nime on ta saanud ikkagi paesest kindlusest, mille paas murti tõesti kohapeal (Kurekülas. muide, kas teate, kus vanasti asus Paide konnaküla?). Kuid kas siin oli ka paekivist gooti elamuid, nagu neid on näha Tallinna vanalinnas, seda võib küll ainult oletada. 17. saj alguse gravüürid Paidest nagu kinnitaksid seda, aga need on ikkagi üsna kaudsed ja kahtlased tõendid. Peamiselt on Paide olnud ikkagi puitlinn, ja vanalinna osas on ta seda siiani (ehkki jah, eks nende majade vundamendi- ja muude tarvilike osade kivid pandi aegade jooksul suuresti pihta just kindlusest). Millest mul on küll hea meel, sest vähemalt ma ise elaksin meelsamini puit- kui paekivimajas. Kui midagi säilitada ja arendada, siis ma eelistaksin pigem midagi kohalikult traditsioonilist ja olemasolevat. Peamiselt vanalinna puitasumit seega.

Jah, mul on olnud küll veidi hull utoopia silme ees: ehitada Paidesse (nö kadunud keskaegse hiilguse mälestuseks) üks gooti elamu. Isegi koht on välja mõeldud - kiriku taga, Vallimäe külje all, seal kus kunagi oli "Turisti" klaaskohvik. Ja olla võiks ta näiteks ... teater! Asuks kenasti õiges miljöös, kahe pae-ehitise (kiriku ja kindluse) vahel, sobivas kohas kuidagi. Muide, sel kohal asus kunagise ältesteni (meie mõistes linnapea) Christopher Negelini maja. Mehe, kes kogu oma elu pühendas Paide linnaõiguste eest võitlemisele. Tõsi, ei olnud seal mitte kivist gooti maja, vaid tavaline rehi. Mille Mäo mõisnik maha tõmbas ja mis tõenäoliselt Negelini nii närvi ajas, et kuni surmani mõisaga kohut käima pani (päris edukalt seejuures - kuid siiski, niipalju siis puhtast idealismist). No nii või teisiti on see gooti maja makett utoopia. Vähemalt poleks ta vajalik mingi paelinna maine pärast. Sest nagu öeldud, mingi paelinn pole Paide kardetavasti iial olnud. Ehkki omanäolised ehitised oleks ka siin teretulnud, vahelduseks plekile ja klaasile. Ja kuna vallitorngi on uus, vana paeehitise koopia, siis miks mitte, eks ole ...

Aga see selleks. Sissejuhatus läheb liialt pikaks sedasi. Tegelikult tahtsin juttu teha hoopis teisest kivist. Ühes varasemas postituses rääkisin kunagisest Paide savitöngist ehk sauevabrikust. Ei ole juhus, et selle tegutsemise ajal (täpsemalt 1901) kehtestati "Paide linna ehitiste seadlus", mis mh nõudis:

§ 4. Kiwiehituse ringkonnas tohib uusi uulitsa äärseid ehitatawaid hooneid ainult kiwist ehitada.
Tähendus: Kiwiehituse ringkonda käiwad:
Kesklinn, sisse piiratud Rüütli uulitsast, Posti uulitsast kuni Rüütli uulitsa nurgani, Tallinna uulitsast kuni kasarmuni, Lai uulits kuni Aia uulitsani, weike ja suur Aia uulits kuni Karjamaa uulitsani ja Karjamaa uulits. Sinna juurde tuleb weel Pärnu uulits kuni Rohu uulitsani. Nimetatud uulitsatest on mõlemad ääred kiwiehituse ringkonnas.

Peamiselt tuleohutuse aga kindlasti ka uhkema väljanägemise soovi tõttu hakati seega 20. sajandi algul (Brasche hakkamist täist linnavalitsemise aegu) nõudma, et südalinna võib uute ehitistena kerkida ainult kivimaju. Ehkki oli üksikuid erandeid (nagu Rentelni maja Pärnu tänaval - praegu Kuma maja või Reopalu kabel), ehitati peamiselt siiski punasest savitellisest. Ilmselt suuresti just kohapeal, Telliskivi tänava sauevabrikus tehtust. Sellised punasest kivist ehitised olid enamtuntumatest:
1902 tapamaja Pika tänava lõpus (lammutatud)
1906 tuletõrjedepoo Laial tänaval (üle krohvitud)
1907 Johansoni laohoone hobusetallidega (praegu Tallinna 9, lagunemas)
1910 kaks koolimaja, üks Saksa eragümnaasium Pärnu tänaval (praegu haigla, väga heas seisukorras), teine tütarlaste gümnaasium Posti tänaval (viimati raamatukogu, praegu väga halvas seisukorras)
1910 masina(mootori)tehas Pärnu tänaval (praegu metodisti kirik, heas seisukorras).

Kõik kenad ehitised. Aga seekord tahaks peatuda kunagisel nn Johansoni laol, praeguse aadressiga Tallinna 9. Hetkel ei toimu seal suurt midagi, tegu on sisuliselt linnavalitsuse laohoonega. Ühte boksi kasutab aga ka PSRIK, hoiame seal selliseid vanu materjale, mida maja hoovis olevas varjualuses (kus on vanad palgid) ei raatsi hoida. Seda üht boksi üritame vaikselt putitada, nii palju kui väike eelarve lubab. Uued väravad saime ette, käivad nüüd ka talvel lahti. Praegu käib ka elektrisüsteemi hädaremont aga mida rohkem ma seda asja seal vaatan, seda enam veendun, et linn peaks palju suuremate rahadega ja väga kiiresti sekkuma. Maja on lagunemas. Peamureks on esmalt vihmaveesüsteem: see on kas olematu või toimib valesti. Vesi lausa ladiseb fassaadile, lisaks üle karniisi ka seintesse ja sealt läbi lae ladudesse sisse. Mõne koha peal on tehtud lausa "geniaalseid" lahendusi - näiteks lõpeb vihmaveetoru just mingi koleda vene ajal kokku klopsitud varikakatuse peal, millelt vihmavesi jookseb täpselt fassaadile, mis on aastate jooksul juba väga tugevalt hävinud selles ja teisteski kohtades. Ja erinevalt krohvipinnast ei ole ju tellisfassaadi just kerge taastada. Vahelaed on täitsa läbi, ühesõnaga maja karjub kiire ja ulatusliku renoveerimisabi järele.

Selle hoonega on tegelikult suured plaanid. Kunagi sai vanalinna arenguvisioonis kirjutada sinna idee käsitöökeskuse rajamiseks, see sai ka linna arengukavasse sisse ja selle kohta on projekti koostamiseks tehtud ka enam kui 70-leheküljeline tasuvus- ja teostatavusanalüüs. Suur ja korralik töö on tegelikult ära tehtud. Mõte on selles, et majas võiksid tegutseda käsitööliste töökojad ja müügikohad. See elavdaks siinset käsitöökunsti (kirjutas ju Viidalep Paidest kui "meistrite linnast") ja annaks hoogu kogu vanalinna- tegevusele. Ruumi on hoones selleks piisavalt, ka asukoht on hea. Teisele korrusele on planeeritud kunstigalerii, kohvik. On isegi üks esialgne 3-D projekt tehtud, mille puhul ma küll loodaks mõnevõrra muudatusi: liialt modernistlik näeb ta välja mu arust. Päris Fahle maja stiili ei tahaks siia. Nagu näha, kompleksi kuuluks ka renoveeritud Tallinna 11 hoone (kus praegu ühes toas ja edaspidi loodetavasti kogu majas PSRIK tegutseb).

Panen siia juurde veel paar pilti. Esimene on tolle hoone algne projekt, mis päris nii uhkelt käiku ei läinud, teine näitab tegelikku teostust, kuid enne kõigi praeguste suurte väravaaukude siisemurdmist ja teisi "parendusi".
Tahaks loota, et see see käsitöökeskuse idee läheb siiski käiku, ehkki ajad pole praegu just kõige paremad. Paidele annaks taoline keskus palju juurde. Mitte ainult ühe ilusa vana hoone renoveerimise, vaid sinna ka tõeliselt sisuka, linnaelu edasiviiva tegevuse tõttu.

Nii et kõik ideed on teretulnud. Nii selle kohta, milleks ja kuidas hoonet kujundada, kui ka kriitikat. Kunagi ei saa välistada, et olemas on palju paremaid ideid. Ainult sellist ei tahaks kuulda, et jätke see vanalinnaga jändamine, las see maja kaduda kui ta juba nii vilets on ja muu taoline loll jura aga (kui aus olla, siis ega seda tegelikult väga palju ei kuule ka) :-)