Jüripäevast ja -ööst ning veidi Paidest

Ehkki jüripäevani on veel aega, on Paide Jürimöllu ja Metsatöllu reklaam juba käima läinud, seepärast siis panen siia ka ühe jüripäevateemalise kirjutise üles.

Jüripäev on kaua olnud eestlastele üks olulisemaid päevi, selle eestipärasem nimetus on olnud ka karjalaskepäev (ehkki see on ka ajaliselt varasem, eraldi tähtpäev). Kui talvisel pööripäeval võidab valgus pimeduse ära, siis jüripäeval pääseb see valgus kõike uueks tegema. Jüripäev on suvetooja, looduse ärkamise püha. Ööd muutuvad valgeks, loodus läheb lahti, kari lasti välja, maa ja kogu elu ärkab unest. Jüripäev on uute alguste ja seega ka uute võitute algus. Seda nii rahva- kui kirikupärimuses.

Rahvapärimuses oli jüripäevaga seotud palju kombeid. See oli päev, mil mets alustas kasvamist, seepärast ei tohtinud ka ühte oksa murda. Või kui see kogemata murtigi, tuli oks punase paelaga kinni siduda, otsekui vabandamiseks.

Jüripäeval ärkas ka maa – enne on maa hingamata, talvist viha ja mürki täis, sellel ei tohi paljajalu käia, iseäranis käis see tütarlaste kohta, sest kõht minevat karvaseks ning kasvavat suureks ette. Poisid said aga jüripäevast alates loa mitte ainult paljajalgu, vaid öösiti ka tüdrukute juures käia.

Üldse võis nüüd alguse saada kõik uus, ka uut elu oli sobiv alustada just jüripäeval. See oli õige aeg vahetada elukohta. Just jüripäev oli talupoegadele rendimaksmise, elukohamuutumise ja teenijate palkamise päevaks. Talusulased ja -tüdrukud, samuti mõisamoonakad võisid sel päeval peremeest või mõisnikku vahetada.

Jüripäev oli seotud pikse ja tulega. Öeldi, et sel päeval ei tohi teha suurt lärmi, sest muidu löövat sellesse kohta hiljem pikne sisse. Aga tuld tuli teha. Jüripäeva tulel olnud lausa puhastav ja kaitsev mõju kui sellest läbi hüpata.

Kuid peamiselt on Jüripäev siiski maamehe püha – pärast jüripäeva algasid põllutööd. Ka nimi „Jüri“ on tegelikult sellega seotud. Kirikutraditsioonis oli Püha Jüri (Georgius) Rooma keisririigi aegu sõjamees, kes aastal 303 märtrina hukati. Enam on tuntud aga legend, et Jüri päästnud ühe linna lohe käest. Et Georgius tähendab maaharijat, on Püha Jüri saanud põllunduse patrooniks, hobuste ja teiste kariloomade kaitsjaks. Teda kujutatakse sõdurina, hobusega või jalgsi, võitlemas lohega. Atribuutideks on punase ristiga valge lipp, kilp ja mõõk (need on Inglismaa, Venemaa ja Gruusia lippude/vappide sümboliteks - aga ka Liivi ordu pühakuks). Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija. Lisaks on püha Jüri, õilis rüütel, võetud skautluse kaitsepühakuks.

Rahvatraditsioonis segunesid vanad pärimused ja uus usk, nii arvati sel päeval olevat maa enese lahti teinud ja surmavat auru välja ajanud. Siis tulnud üks Jüri-nimeline mees, kes maa lõhe kinni toppinud ja niiviisi kogu ümbruse hukatusest päästnud. Seepärast pandud sellele päevale nimeks jüripäev. Seesama Jüri, kes muidu on huntide kaitsja, siduvat jüripäeval ka huntide koonud kinni, et need enam karjale kurja ei saaks teha.

Kõik see, uue alguse ning pimeduse või kurja võitmise mõttega seotu omas võibolla pistmist ka suure tähega Jüriööga. 1343. aastal tahtsid eestlased alustada uuesti oma elusid, tuua tagasi vabaduse ja võita kurja, mürgise vaenlase. Tegelikult läks teisiti. Vaenlase silmis muutusid vast hoopis ülestõusnud kurjaks loheks, keda ordu käsi karistas ja maale uued, eestlastele aga senisest palju raskemad ajad tõi. Mõnele rikkust aga enamusele orjust.

Jüripäev ja Jüriöö on täis vastandusi ja kokkusulatatud uskumusi. Paide on Järvamaa, põllumeeste maa süda. Samas on Paide linnaks, kus 666 aastat tagasi kustutati meie muistse vabaduse tagasivõitmise lootus. Jüripäev peab tooma uusi algusi ja aitama maal pärast külma seisakut jälle üles ärgata ja kosuma hakata. Vist oleme nüüd ka õppinud, et töö ilma kultuuri ja vabadusteta ei too õiget rikkust. Ka Paide peab mõtestama lahti oma rolli ja leidma selle õige lohe, et seista vabaduste ja kultuuri, traditsioonide ja meieni säilinud väärtuste eest, mitte iga hinna eest jõukaks või võimukaks saamise või sellisena paistmise eest.

Lõppu aga veelkord viide 1925. a "Paide Teatajas" ilmunud Jüriöö teemalisele artiklile.