Projektidest Continuation .. ini

Täna oli üks arhiivipäev. Käisin üle pika aja jälle Tartus, Ajalooarhiivis, sest kogunenud oli väike kogus viiteid säilikutele, mida tahtsin üles pildistada. Üks osa oli seotud rootsiaegsete riigi- ja kohtudokumentidega - oli vaja üht-teist üle täpsustada. Mh tegin digikoopia ka ühest 1695. a kohtutoimikust Paide ja Prääma vahelise piiritüli kohta, mis suure tõenäosusega on seotud ühe ilusa 1696. a Paide ja Prääma alade kaardiga ning aitab loodetavasti ka mõningaid kaardile märgitud detaile (näiteks "põlenud kivi" ja võibolla ka Paide-Tallinna talitee alguslõiku) paremini mõista. Teise osa moodustasid aga (suuresti Paide) hoonete plaanid 19. sajandi keskpaigast. Neist aga teinekord, kui olen saanud aega tehtud pilte veidi põhjalikumalt uurida.

Peamine põhjus aga, miks just täna Tartu end sättisin, oli hoopis selles, et Ajalooarhiivis esitleti täna Ivar Leimuse tõlget Christian Kelchi Continuationist ehk siis "Liivimaa kroonika järjest". Ma olen täitsa nõus, et seda saab pidada üheks Eesti kultuuriloo suursündmuseks. On ju Kelchi peetud meie alade viimaseks kroonikuks, ehkki nagu tänagi märgiti, samas võiks teda pidada ka esimeseks ajaloolaseks. Seda põhjusel, et erinevalt varasematest sündmuste ülestähendajatest oli Kelch allikate koguja, süstematiseerija - ehk teadusliku metoodika rakendaja. Kelchi kroonika esimese osa tõlke andis Ivar Leimus välja 2004. aastal, see katab ajavahemikku ristisõdadest kuni 1690. aastani ja on kokkuvõte varasematest allikatest. Continuation aga on paljuski Kelchi enda kogemus aastatest 1690 - 1706, ehkki taas on kasutatud rikkalikult ka muid allikaid. Ehk nagu Kelch ise kirjutab: "Kui ma nüüd eelneva suuremalt jaolt esiisade raamatutest, kirjatöödest ja märkmetest kokku lugesin, siis olen ma käesoleva kõik Jumala tahtel ise üle elanud ja pidanud oma suureks õnnetuseks ära nägema ja läbi tegema. Olen selle kõrval tarvitanud ka mõne suursuguse ja võimeka aadlimehe korrespondentsi ja päevaraamatuid; ja nimelt nende omi, kelle suhtes ma olen kindel olnud, et suurustamine ja kasutu praalimine neile sama vähe meeldib nagu mulle, ja olen lühidalt öeldes kõigest väest selle eest väljas olnud, et järelpõlvedele enesest midagi tõepärast maha jätta."

"Järge" tuleb seetõttu pidada võrratult olulisemaks. Ja nüüd on ta esmakordselt saadaval ka eesti keeles (muide ka saksakeelne versioon ilmus alles 1875. aastal, põhjusel, et Vene riigis ei olnud Kelchi rootsimeelsus väga vaimustust tekitav).

Tänane esitlus oli väga meeleolukas. Leimuse tagasihoidlikult joviaalne olek sellise suurtöö esitlusel oli vähemalt mu jaoks miskit moodi nagu kelchiajastu kaja. Oli kena banketilaud. Viimased kaks Ajalooarhiivi sügavustest väljakaevatud Kelchi Liivimaa kroonika esimese osa eksemplari müüdi pidulikult maha lausa oksjonil. Continuationi sain täna omale 260 krooniga (koos IL autogrammiga). Sellise soodushinnaga teda ilmselt poest enam ei saa. Soovitan aga siiski kiirustada, sest karta on, et ka see raamat kaob lettidelt kiiresti.

Ses teemas ei tee vast paha taas märkida, et Kelchil oli enne Põhjasõda ka Paides maja. Igatahes, jälle üks raamat, mis nõuab lähiajal nii loodetavasti kui kardetavasti lõviosa mu ajast. Ja lõppu veel kõigi blogijate tarbeks Kelchi eessõnast pärinev tsitaat Cicerolt: "nagu on väär ja ebasünnis kirjutada sellest, mis tegelikult nii ei ole, nõnda on ülimalt ebaõige mitte jutustada seda, mida jutustada tuleb."