Nädal

Jube raske on end suve hakul käsile võtta ja täita seda meeltesegaduses antud sõna, et iga nädal saab siia midagi kirja. Kolm blogitavat asja on nädalaga siiski kogunenud. Nii et päris viilida ei saa ka.

Esiteks, eelmisel laupäeval sai käidud Esnas seminaril, mil selline pikk ja ahvatlev nimetus: "Säästev ehitamine ehk energiatõhus maja looduslike materjalidega". Kahjuks piirdus minu jaoks see ääretult tore üritus ainult laupäevase hommikupoolega, mille lõpus tegin ka ise väikese ülevaate nö säästvast renoveerimisest Paides, ehk siis rohkem Paide SRIKist. Peale sissejuhatusi jõudsin ära kuulata tegelikult siis ainult kaks ettekannet. Esmalt Toomas Trapidolt "Gaia teooriast", mis erinevalt minu eelarvamusest asjast kui miskist njuueidzhi värgist, osutus siiski päris huvitavaks. Eriti see osa, kuidas ürgne bakteritevaheline võitlus ilmutab, et olulisemad hüpped evolutsioonis ei sünnigi mitte konkurentsist (tugevam jääb ellu), vaid hoopis "kokkuleppeist". Ning et ökokogukondades püütakse sellest lähtuvalt teadlikult kasutada skeemi ühik-konflikt-jagunemised-kokkulepped-uus ühik jne. Selline kena ebapraktiline aga kompaktne mõttemõlgutus oli (millega ma ei taga öelda midagi paha) :)

Aga seminari korraldajate, Sveni ja Kermo jutust panin ma küll kõrva taha mõned asjad, millel tahaks ka edaspidi silma peal hoida. Nende ettekanne oli täpselt sellest teemast, mis oli seminari pealkirjaks. Ehk siis põhimõtteliselt kuidas ehitada meie kliimas passiivmaja looduslikest materjalidest. Mh ka seda, miks korrusmaja on ilmselt palju ökom kui üksik uuseramu keset põldu. Aga tasub silma peal hoida nii sel suunal, et arendajad näivad võtvad ette juba ökokülade ehitusprojekte, kui ka ökomoodulmajade arengul. Ja kogu lugu kahjuks minu jaoks. Muu hea jäi seekord nägemata ja kuulmata.

Mõisa verandal oli veel kena väljapanek ökoehitusasjadest. Savid, tadelakt ja muu taoline kena kraam. Siia pilt põhumaja nö fassaadilahendusest.

Järgmine koht, kus ära käisin, oli teisipäevane raamatu "Järvamaa mõisad" esitlus. Väljaandja Kuma kirjastus, autor Kuma kujundaja (siiski vist praegu pigem vastava osakonna juht) Rainer Alas. Raamatu põhimõte on esitleda kõiki Järvamaa mõisu ja näidata, mis neist aja jooksul saanud on. See on väga kõva sõna muide. Asja teeb veel eriti põnevaks, et raamatus on mõisauurija Veljo Ranniku (esmakordselt avaldatud) fotod 1960-70-test, mil säilinud oli veel oluliselt rohkem. Väga hea raamat, soovitan osta (poes vist 450 kr). Ma ise oli jälle nii loll, et ei võtnud esitlusele sularaha kaasa. Raamatu kaanepildil peaks olema vist Lehtse mõis aga tegu on nö digikunstiga, kus kokku poogitud eri fotod, st taolist fotot pole iial olemas olnud.

Ja lõppeks eilne PSRIKi vana akna ja tooli restaureerimise koolitus Samuri talus (mille tõttu ma ei jõudnud Valdo ettekannet kuulama). Läks küll sedasi, et aknad võtsid pea kogu aja. Ja just seepärast, et olime hästi kavalad ja võtsime PSRIKist kaasa ühe hästi tihedaruudulise akna (kunagine veranda aken Aiavilja tänava ilusalt kollaselt puumajalt, mis Selverile ette jäi). Aga sellega läks jube kaua aega. Mõned nipid panin ka kõrva taha. Nimelt kitt tuleb paremini välja hoopiski siis, kui kasutada vastupidiselt kõigile retseptidele linaõli, mitte värnitsat. Ning asi, mida ma loll polnud kunagi taibanud, et tihvtid on teatud mõttega üksteise küljes. Neid pole vaja enne naelutamist lahti võtta ja siis üritada igasugu imeviguritega kinni hoida et haamer õiget kohta tabaks. Õige koht ei ole näpp ega aknaklaas. Ja veel posu asju. Aga ma ei räägigi neist. Käige parem vahel koolitustel :P Samuri talu on muide väga sümpaatne koht. Vist ligi 100 lammast koos talledega ja väga kontrastne koeraduo. Rääkimata toredast pererahvast. Peaks mõnikord minema sinna niisama asja tegama, äkki saab ka mõne tooli kallal siis nokitseda ja jälle miskit kasulikku õppida. Pilte näete siit.