Blogivaikuse süüdlasest

Blogimispausid venivad aina pikemaks ja sel on ainult üks põhjus. Et mu enam kui aastane puhkus augustis läbi saamas on, otsustasin peale säästva renoveerimise teoreetilist osa PSRIKis samu asju üle pika aja ka päriselus ise järele proovida. Endal mul parasjagu midagi renoveerida pole, nii võtsin kätte ämmale kuuluva maja Paides, miljööalas. Kena mansardkatusega kahekordne palkmaja, mis nõukaaegsete inventeerimisandmete järgi valminud 1923, kuid nii algse projekti kui majast leitud põrandaaluste ajalehtede ja ka ühe meistri mahajäetud signatuuri järgi 1933. Algselt kuulus ta omaaegsele Paide konstaabel Tedderile.

Sellest tuleb nüüd pikk postitus, et Markol midagi ikka lugeda oleks. Kui ühe päevaga ei jõua, siis jupikaupa ehk ikka.

Majas oli säilinud päris palju algset - põrandad, laed, katus, uksed, aknad, kohati laudist. Siselahendust oli aja jooksul ainult pisut muudetud, küttekolded (v.a. üks soemüür) on 1950-1980tel asendatud.
Meil on võetud eesmärgiks algset säilitada (või taastada) nii palju kui võimalik. Ja omal veidi sportlik huvi näha, kui palju saab siis SRIKi ideoloogiat järgides teha ise (st proffe kaasamata) ning loodussõbralikult.

Eelmisel sügisel läks väljavahetamisele katus. See kripeldab pisut siiani. Sest majal oli peal väga sobilik ja kena tsementkivikatus (Paides tehtud). Kahjuks ei saanud seda alles jätta, sest paks samblakiht oli liiga suure osa kive kõlbmatuks söönud. Ja sel hetkel ei olnud lihtsalt kusagilt asenduskivi võtta. Või kui midagi oligi, siis selgus, et iga maja jaoks tehtud partiid olid siiski tol ajal nii individuaalsed, et eri majade katuste kivid lihtsalt ei sobi (valtsidelt) kokku. Nii tuli vana tsementkivi maha võtta, asemele sai Monieri S-betoonkivi. Sobib ju kah. Õnneks loobusime otsakividest ja kasutasime nende asemel traditsioonilisemalt laudu. Ehkki - oleks pidanud sel tööl rohkem ninapidi juures olema. Peensaetud laua asemel pandi mh tuulekastiks paika liiga märg hööveldamata kare laud, mis sel aastal, vihmaveesüsteemi paigaldamisel, oleks äärepeal kaela kukkunud. Rääkimata sellest, et linnamajale on ta liiga robustne.

Korstnaga läks veidi tagurpidi. Vana sai küll maha võetud enne katuse panekut, aga uue korstnaotsa tegime ühe hea meistriga kahekesi siis, kui katus juba valmis oli. Valisin punase kivi, sest silikaat vms olnuks ilmselgelt taolisele majale sobimatu ja lubikrohvi kavatsen alles järgmisel nädala Põhjaka Lubjaseminaril selgeks saada. Paides on veel alles ilusaid vanu, savikivist ja pitsiga korstnaid. Korsten tuli voodriga ja ots loomulikult nn traditsioonilise Eesti pitsiga (mil pole sugugi ainult esteetiline, vaid väga praktiline, korstent kaitsev funktsioon). Voodriks läks tavaline punane savikivi (servi), väljapoolne punane nn piludega fassaadikivi (pealt tuli sokkel ja ots loomulikult paksult üle krohvida, et niiskus sisse ei pääseks). See peaks olema parim lahendus - välispind ei kuumene liialt (voodri ja aukude tõttu), mistõttu kestab ka kaua. Kolm päeva läks selle tööga.

Nüüd oligi paus, kuni kaks nädalat tagasi hakkasime äiaga kahekesi pihta. Lammutamisele läksid kõik vaheseinad, praeguseks on maha võetud ka üks ahi, üks pliit (mõlemad veneaegsed) ja üks pottsoemüür (mis oli originaal ja funktsionaalselt ok, kuid paksult üle värvitud ja vale koha peal meie plaane arvestades). Potti taaskasutada ei saa, punased kivid lähevad taaskasutusse uutes küttekolletes ja nn dekoratiivelementideks. Praeguseks on läinud ka koridori, köögi ja ühe toa põrandad. Nendega oli kõige kurvem lugu. Koridoris ja suures toas on alles 25 cm lai ja 5 paks laud. Kahjuks olid esimesed 5 seinapoolset lauda täiesti mädad. Nagu ka nn must põrand selle all. Selgus, et suuresti toetuvad põrandatalad puitpostidele (!), mis asuvad lihtsalt muldpinnasel (!!). Loomulikult on nad mädad. Musta põranda peal (mis on servamata lauajuppidest nö karandlaotisena talade vahele pandud) oli lubjaga segatud muld. Muidu on see isegi suht ok, aga et maja on sattunud korduvalt uputuste ohvriks, siis loomulikult ei kuiva taoline ollus ju ära, vaid hakkab mädandama. Ja nii oligi see must põrand sisse langenud ning suuremas osas juba mullaks saanud. Taladega oli kah paha lugu. Lisaks uputustele oli põhjus ka selles, et talaotsad olid vundamendi vastas (mis on küll lubikrohvitud) ja seejuures ilma isolatsioonita (vundamendi ja palkide vahel on küll kenasti tõrvapapp). Nii et kenasti niiskust sisse imanud. Mõni tala oli lausa üle meetri otsast pehkinud. Kokku oli suur osa koridori laudadest taaskasutamiskõlbmatud. Rääkimata sellest, et kogu talastik läheb väljavahetamisele.

Köögis ja väikeses toas oli nõukaajal veidi remonti tehtud. Köögi all asub pirakas kelder, nii et seal ei olnud talad vett saanud, ehkki talaotsad nägid veidi kahtlased välja. Must põrand ja soojustus olid samad, osalt saepuruga asendatud. Lauad poole kitsamad, 4 cm paksusega. Talad viskasime välja, kogu see mullasodi ka muidugi. Põrandalauad lähevad uutele taladele tagasi.

Pool köögist ja selle sahvri osa saab edaspidi olema vannituba-wc. Muide, algselt oligi just sinna vannituba planeeritud. Ülejäänud köögi osa saab olema söögituba ja väike tuba saab olema köök. Vannitoa põrand on nüüdseks kiviprahti täis loobitud, täna said ka äravoolutorud paika (see on seni ainus välisabi, mida sisetöödes kasutanud oleme). Peale tuleb kildu, geotekstiil, liiv, peno, armatuuri ja põrandaküttekaablit täis kuni u 8 cm valu (mis tõuseb koos küttega u 10 cm seinale). Muidugi igasugu niiskustõkete jmsga. Vanni osasse ilmselt ka mingi plaat või kivi maha aga muidu tahaks kasutada seda kavalat nippi, et joonistaks valule looduskivi imiteerivad "vuugid" sisse ja töötleks ta pärast niiskuskindlaks ning tõsiselt looduskivi imiteerivaks. Peaks suht odav lahendus tulema.

Seinte osas kaalusin vahepeal ühes Maakodus pakutud varianti: palkseinale ei panda midagi peale (jääb hingavaks), alt tõuseb selle vastas 10 cm üles põrandaküttega valu, selle ees väikese õhuvahega tsementplaat sein. Mõte selles, et sisesein toimib mittehingava niiskustõkkena, mille alt pääseb aur kahe seina vahele, palksein on hingav ja aur tõmmatakse lae alt ventilatsiooniga välja. Ma siiski ei vaimustunud lõpuks väga sellest, et palkseinale sedasi pidevalt auru ligi lasta. Käiku läheb variantB, et palgile tuleb peale 5cm rooplaati, sellele 3x lubikrohv, vanni osas ilmselt lisaks ka mingi plaat. Veetorud tulevad muidugi seina pealt, ei mingi tarindi seest. Niiskust seintes ma kardan.

Puitpõrandate lahendus tuleb selline: talade otsad ei toetu ei vundamendile ega isegi keldri seintele (kus nad "upuksid" vannitoa põrandavalusse ja kivist vaheseina), vaid ladusin neile alla eraldi postid. Ikka selleks, et talaotsad võimalikult õhu käes oleksid. Väike õhuvahe jääb vundamendi ja talade vahele, lisaks taladele tõrvapapp alla ja otsa. Vaatasin, et suure toa ühe seina talaotsad on olnud üle tõrvatud (ja seetõttu ka terved), ilmselt teen sama. Talad ostsin PSRIKist (head vanad, 15x15 palgid). Alla panin OSB plaadi ribad (kummaltki poole 5cm ülekattega), nende peale hingav must põrand - servatud lauad. Soojustuseks Steico puistevill. Esialgu kaalusin tselluvilla (sel on kindlad eelised mineraalvillade, sh ka kivivilla ees). Aga u 2x kallim Steico võitis (kogu 55 m2 põrandapinna soojustus läheb maksma muide veidi üle 7T kr). Esiteks on tegu puhtalt puidul põhineva puistega (sama materjal, millest palkmaja), see vajub palju vähem ja seal on vähem keemiat (Eestis toodetud tselluvillas on 3x rohkem boori, kui lääne omades - ilmselt hea hallituse vastu aga mitte nii hea tervisele). Pealegi müüb Tervemaja kaasa tõeliselt hingavad ja tõhusad tuuletõkkekanga ning selle juurde kuuluvad teibid ning mastiksid. Näis siis kuidas asi toimib aga usun, et oluliselt paremini kui Eesti turul müüdavad tavapärasemad lahendused. Ja peale vana laudis, mis kunagi saab ka naturaalsest parketist katte. Ühe keldri luugi kaudu jääb ka ligipääs igale poole põranda alla kogu majas.

Põrandatega seoses peaks ära mainima ka makroflexi. Väikese toa põrandat oli renoveeritud 2002. aastal. Kõige hullem polnudki saepuruplaat-klaasvill lahendus (ehkki see oli märgunud ja oleks ilmselt mõne aasta pärast alla kukkunud ja seetõttu ilmselt ka täiesti kasutu soojustamise mõttes). Kuid põranda ja seinapalgi vahe oli tihendatud makroflexi ja penoga. Lahtivõtmisel oli kenasti näha, kuidas seinapalk oli ideaalselt kuiv ja tugev igalt poolt mujalt kui just selle makroflexi või peno kihi alt - need kohad olid ligi 5mm sügavuselt mädad. Ja seda siis 7 aastaga. Palju õnne neile, kes palkmajja makroga aknaid või uksi paigaldavad või mõned lausa terveid palke asendavad ja sellega liimivad, või siis ka tuuletõket makroga tihendavad. Mõned aastad ja teie kõlisev palkmaja ainult nätsub.

Loodetavasti saavad järgmise nädala lõpuks need kaks põrandat alla. Siis tuleb järg suure toa ja koridori põranda kätte. Samade lahendustega ilmselt. Tänu Helile on olemas ka kena siseplaan.

Päris kavalad fassaadilahendused on ka peast läbi käinud aga need jäävad nagunii suuremas jaos järgmisse aastasse. Igatahes mitte sellesse blogipostitusse.

Seni võib öelda, et ise tehes saab taaskasutades ja suht väikese eelarvega päris edukalt hakkama. Lähiajal peaks pottsepp läbi astuma, vaatame, palju ma ses töös ise osaleda saan. Umbes pool aastat tagasi käisin kahekuulistel väga headel pottsepakursustel, kus mitme peale ka üks pliit üles laoti aga selge see, et päris üksi ma seda tööd küll ette ei võta.