Pingupapp

Pärnu tänava vana maja renoveerimine pakub vahel mõnusaid üllatusi. Nagu varem mainitud, on põrandad saanud tugevaid niiskuskahjustusi, must põrand on üldiselt sisse langenud. Selgus aga, et musta põranda peal olev, soojustuseks paigaldatud mulla-lubja segu on lausa tolmkuiv. Mädanenud on talade alumised servad ja sinna kinnitatud liistud, millele on toetunud musta põranda lauajupid. See ongi olnud musta põranda sisselangemise põhjus. Lauajuppide peale, mulla alla, on pandud vanad ajalehed. Pärit on need aastatest 1935-1939. Nii et näib, et põrand on paika saadud umbes baaside ajaks. Lehti on väga erinevaid, mitmeid pole ma varem näinudki. Ilmselt pidi maja omanik konstaabel Teder olema hästi kursis maailmas toimuvaga. Oluline on aga see, et enamik ajalehtest selle mullamassi all on ideaalses seisukorras, värvilised lehed on endiselt suurepäraselt värvilised, lehesaaja nimi ja aadress kenasti trükitud lehtede nurgale. Kui muld maha raputada, siis oleks tegu justkui äsja postkastist võetud lektüüriga. Veider tunne tekib, kui lugeda ja lehitseda seal peamiselt vapside mahasurumise ja Pätsi dikatuuri kehtestamise ning teise ilmasõja eelmängu aega langevaid uudised. Palju on ka tolleaegseid "Järva Teatajaid", millede ülesotsimine muidu märksa enam vaeva tähendaks. Kuid vahel satub kätte midagi veelgi üllatavamat. Tolle maja enamik seinu on üle löödud pingupapiga. Eestis üldiselt ei müüdagi tõelist pingupappi, Soomes toodetut müüb Majatohter (lingil ja pingupapi ajalugu ning selle paigaldamise juhised), mida saab ka Paide SRIKi kaudu tellida. Kuid tolle maja seintel olev pingupapp on tollest uuest Soome omast veelgi paksem. Seinas ilusate vanade papinaeltega. Kus vähegi võimalik, katsun selle tükke suurte lahmakatena kätte saada (sest seinad muudavad pisut oma asukohta), samuti papinaelad. Kena ja kaasaegsest küprokist tunduvalt maja- ning inimsõbralikum materjal palkmajja. Nii. Ja siis leidsin ma nende vanade ajalehtede seast ühe 1935. a Päevalehe kirjeldusega "Enso" papist ehk pingupapist. Olge hääd ja lugege:

Eluruumide seinte otstarbekaks ja nägusaks katmiseks otsitakse pidevalt uusi vahendeid. Senine krohv tapeediga, või õli- või liimvärviga, puumajades sageli tapeet papi peal ilma krohvita, ei rahulda enam kõiki nõudeid ja omavad ka palju puudeid. Seinte krohvimine on kulukas, toob palju niiskust ehitusse, mille enne peab pikaldaselt välja kuivatama, kui asuda seinte lõplikule katmisele kas tapeediga või mingi värviga. Eriti pikaks ja tülikaks kujuneb kuivatamine õlivärviga katmise korral ja kestab hea ja püsiva õlivärvi saamiseks vähimalt aasta. Puumajades on krohv õieti võõraine, mis puuga hästi ei sidune ja seetõttu ka ei püsi, vaatamata mattidele, peergudele ja teistele kinnitusvahenditele. Ka ähvardab krohviga seintele paigutatav suur veehulk alatiselt kuivi puuosi mädanemisohuga ja nõuab jällegi pikka ja hoolast kuivatamist ja krohvi parandamist, mis lõpeb alles maja lõpliku vajumisega aastate kestes. Veel hädaohtlikum on puumaja seinu kahelt poolt krohvida, kui seda tahetakse teha välise fassaadi pärast. Igatahes peab mõlema krohvimise vahel vähimalt mõne aasta pidama vahet, kuid soovitavaks ei saa seda üldse pidada.

Kõik eeltoodud kaalutlused sunnivad otsima uusi teid ja vahendeid seesmiste eluruumide seinte katmiseks, et see võimalduks kiiresti, ilma üleliigse niiskuse majja toomiseta, oleks nägus, soe ja mitte üleliia kallis. Ka kõlasumbutavaid omadusi nõutakse healt kattevahendilt ikka tungivamini, mis raadio ja teiste mehaaniliste muusikariistade levikuajajärgul täiesti arusaadav.

Viimaseil aastail ongi ilmunud müügile õige paljud, võrdlemisi heade omadustega seinte kattevahendid, peamiselt kõiksugu puumassidest pressitud plaate, nagu „Insulite“ ja „Celoter“ jne. Nende levikut takistab meil aga liialt kõrge hind, mis ka püsib, kuni neid kohapeal ei hakata valmistama. Ainukese kodumaal valmistatava uuendusena teame nimetada praegu ainult Põhja puupapivabriku poolt valmistatavat soomuspappi, kuid sedagi tarvitatakse alles vähe, vist küll kallima hinna ja vähese reklaami pärast.

Et asi on iseenesest hea ja väärib enam tähelepanu, siis tutvustame lugejaid siinkohal ühe uuema ja meie oludele nähtavasti sobiva kattevahendiga, mis viimasel ajal meie naabermaal – Soomes – laialdasemalt on hakanud levima. Peale tegeliku katsetamise ei tohiks selle valmistamine Eestiski tekitada raskusi.

See on nii-nimetatud „Enso“ tapeet. Viimast valmistatakse väga laiades, kõikide eluruumide kõrgustele vastavais rullides, piiramata pikkuses. Algmaterjaliks on eriliselt prepareeritud puukiud, mis suure surve all pressitud kokku. Pealispind omab meeldiva ja rahuliku peenribikujulise mustri. Papp-tapeedi paksus on 1 ½ mm. Sumbutab kõla. Omab suure tõmbetugevuse ja sitkuse. Ei pragune ega killune.

„Enso“ tapeedi tarvitamine eeldab täiesti siledaid seinu. See tähendab seda, et enne töö algust tuleb eemaldada kõik väljaulatuvad osad nagu põrandaliistud, akna- ja uste-kleidungid, elektrijuhtmed ja harutoosid jne. Viimaseid on soovitav lasta seina sisse, et nad jääksid papi alla. Ruumi nurgad ja seinapinnad peab ajama sirgeks ja loodi. Seejärel lõigatakse parajas laiuses valitud papist ära igale seinale vastav papitükk nii, et selle pikkus ületaks seina pikkuse umbes 15 sm, nagu näidatud joonisel nr 3. Lühike aeg enne töö algust niisutatakse, laua pintsliga pritsides (joon. 1), papitükid veega ja rullitakse siis tihedasti kokku. Kokkurullimine soodustab niiskuse ühtlast levimist papis ja selle ühtlast paisumist. Kui see sündinud, alatakse papi seinapanekut ühest toa nurgast, pappi sinna kinnitades kliistri ja vastavate ajutiste pealenaelutatavate puuliistude abil. Algpunkt kinnitatud, rullitakse papp mööda seina lahti, teda hästi pingutades ja alumist ning ülemist serva vastavate laiapealiste papinaeltega kinni naelutades.

Järgmise seina rulli asetamist alatakse nii, et papp umbes 15 sm pikkuselt katab juba seinale pandud rulli, jällegi nurka ajutist puuliistu peale lüües.

Nurkades ja teistes murdepunktides surutakse papp hästi ligi vastavate nurgalöömispuude abil (harilik põiklõige 2“ x 4“).

Esiotsa veetakse papp ühtlaselt üle kõigi akna-, uste- ja teiste avauste, nende nurki naelte sisselöömisega ära märkides. Alles siis, kui seinad tervelt kaetud ja papp kinnitatud, lõigatakse avaused terava noaga lahti, nagu näidatud joonisel nr 4. Sageli naelutatakse avause ääred enne väljalõikamist kinni, juhisena ära kasutades juba varem avause nurkadesse löödud märknaelu.

Peale niisutatud papi ärakuivamist püsib see seinas täiesti sirgena ja võib kohale asetada varem eemaldatud põrandaliistud, kleidungid ja muud sarnased. Tarviliseks osutub ka laealune liist, nagu seda kasutatakse tapeetimiselgi.

„Enso“ pappi saab muidugi katta tapeediga, kuid uuemal ajal leiavad enam poolehoidu ühevärvilised pinnad, mistõttu „Enso“ papp enamjaolt otsekohe kaetakse kas soovitavas toonis õli-, liimi- või mõne muu patentvärviga. Õlivärvi juures annab eriti sooja ja rahuliku pinna tuhm, läiketa, käsitlusviis, kuid läikepindki on ilus ega kujune ühetooniliseks, sest papi ribikujuline muster jääb läbi paistma.

Õlivärvi krundina tarvitatakse järgmist lahundit: 30 lt vett, 4 kg liimi ja 4 kg maarjajääd, millisest hulgast jatkub umbes 75 m² kruntimiseks.

Sarnaselt kaetud seina korrashoid ja remont on kiire ja odav.

Päris huvitav eks ole. Enso tegutseb Soomes ja pisut ju Eestiski edasi. Oluline ka see, et papp polegi päris papp, vaid pigem pressitud puit. Mõne märkuse teeks veel. See "ideaalselt sirged seinad" tähendas ilmselt siiski midagi veidi muud kui tänapäeval. Mitte nii peegelsiledat. Selles majas on palgivahed pindude ja saviga suht sirgeks aetud ning pingupapp annab lõpuks väga sirge seina. Pealegi - keegi ei keela pappi seina kõveruse järgi veidi "voolida".

Mis puutub hirmu krohvis sisalduva niiskuse ees, siis olemata mingi proff, julgen ma arvata, et nii hull see asi ka pole. Väga suur osa vanadest palkmajadest on seest lubikrohvitud ja pole ei sel krohvil ega all oleval palgil viga midagi. Aga enne värvimist on tõepoolest hea lasta krohvil kohe üsna pikalt kuivada. Ja muidugi pole vaja lubjale tsementi lisada. Kui krohvialusena kasutada veel hingavat rooplaati, siis peaks kõik väga ok saama. Kuid lisaks osade ruumide lubikrohvimisele kaalun endiselt enamgi ühe toa seinte taaskatmist just pingupapiga.

Võibolla oskab keegi veel kinnitada või ümber lükata mu arvamust, et artiklis nimetatud "kleidung" viitab tänapäevases keeles akna ja ukse piirdeliistudele kui "rõivastele"?