Põhjaka lubjaseminar

Üks tõeliselt positiivne asi siin Järvamaal on ökoehituse arenemine. Esna mõis, Sveni põhumaja, veidi PSRIKi ka. Lisaks on loodetavasti siinkandis aina enam end kinnitamas ka Kermo Jürmann, sel nädalal lubjaseminari kaudu Põhjaka mõisas. Seminar toimus kahel päeval, oli väga hästi korraldatud, minu jaoks igatahes väga huvitav.

Mõtlesin, et panen siia seminarist kirja mõned asjad, mis minule kui lubjaprofaanile olid uued või kui ka mitte päris uued, siis vähemalt sellised, mida mu arvates võiks teisedki teada.

Esmalt traditsiooniline lubjatootmine üldse, millest rääkis Saaremaa mees Priit Penu, kelle Limex on vist üks tuntumaid lubjatootjaid siinkandis. Ränk töö on see ikka, peab ütlema. Ainult üks asi oli pisut võõrastav: kuidas ühe ahjutäie lubja põletamiseks kulub rohkem kui üks vana palkmaja. Aga üldiselt paistis kõik tõesti traditsiooniline, sh ahju ehitamiseks otsitud savi Saaremaa ühest kindlast nurgast, kus põhi mere alt ainult aeg-ajalt, kuival ajal välja tuleb ja mis ahju sisepinnal tulekindla glasuuri tekitab. Või isegi selle EW ajast pärit kasti metallosad, millega lubi ahjust üles vinnatakse. Aga kõrva taha tasub panna mu arust selliseid asju: tõeliselt kvaliteetne lubi on just pasta, mitte pulbri kujul, sest vesi ei lase lubjal reageerida õhus oleva CO2-ga. Teine asi on legend, et kustutatud lubi muutub alles aastakümnetega tõeliselt kvaliteetseks. Aega peab tõesti minema aga väidetavalt saavutab ta juba 5 aastaga üle 99% oma maksimaalsest kvaliteedist. Limexist saate muide tellida ka nn lubjaraamatut, mis on ilmselt seni parim selle ala lektüür eesti keeles. Muidu on see raamat juba ammu läbi müüdud.

Rakke mehed rääkisid tööstuslikust lubjatootmisest, millest panin kõrva taha uue termini "dolokivi", see siis varasema dolomiidi asemel, mis on lihtsalt ju dolokivi komponent. Ja sellegi, et näiteks Peetri kiriku paas ei pärine mitte Mündi murrust (ehk siis Raikküla lademest), vaid Porkuni lademest. Mu jaoks oli see oluline, et võtta seisukoht ühe ajaloolise fantaasia suhtes, mille järgi oli Peetri kiriku tarbeks parvetatud paekivi mööda Esna jõge just Mündist. Paide kohta teati öelda, et siin olnud lubjapõletusahjud kuni 17. sajandini, ehk siis keskaegse linna lõpuni. Kureküla paemurd oli ilmselt aktiivses kasutuses ja ma ei usu et ainult ordulinnuse tarbeks. Küllap ikka linnakodanikudki omi maju paest ja lubimördist ehitasid juba keskajal.
Ja siis veel Rakke meestelt selline termin nagu filler - purustatud (toor)lubjakivi pulber, mida saab kasutada sõelmetena lubimördi tegemisel.

Kermo enda ettekandest paneksin ma siia üles lubikrohvi retsepti, mida isegi tahaks kasutama hakata. See on traditsiooniline nn 1:1 lubikrohv, väikeste täiendustega.
- 12% (6,3 kg) lupja (=12,5 kg Limexi pastat)
- 38% (20 kg) fillerit ehk sõelmeid, millest 50% 1-4 mm ja 50% 0,5-1,4 mm
- 50% (26,3 kg) liiva.

See on nö põhiretsept, mida võiks julgelt kasutada näiteks siseruumides (seal piisab kahest kihist).
Välisseinas peaks lisama ka 6% (3,2 kg) valget tsementi, see teeb krohvi hüdraulilisemaks, põhimõtteliselt püsib ta seinas paremini.

Siia juurde Kermo enda kommentaar ka: "Retsept on kül kõik õige, aga niipalju võiks lisada, et see 6% tsemendi sisaldus on oluline konkreetsel müüritisel seetõttu, et seal ei ole katuseserva peal ja müüritise alumine osa on nn. soklipiirkond. Ehk teisisõnu on tegemist niiskema olukorraga, kus on oluline hüdrauliline omadus.
Maja sokli ma krohviks just sellise mördi retseptiga, kui oleks veel niiskemad olud, siis ilmselt tuleks tsemendi osakaalu tõsta. Maja seinal üldiselt minu äranägemise järgi tsementi kasutama ei peaks, kui piisav katuseräästas seina katab."

Silmas peab pidama, et kunagi ei tohi krohvida paksude kihtidena. Kihid peavad olema õhukesed (1 cm) ja iga kiht peaks saama kuivada umbes nädal (vahepeal oleks hea ka niisutada Co2 rikka veega). Väljas peaks olema sisseviskekiht (kus liivafraktsioon peaks olema kuni 4 mm), siis üks või parem kaks täitekihti (sama fraktsioon) ja viimistluskiht (liiv kuni 1 mm). Läbiv printsiip on ka see, et iga järgmine kiht peab olema eelmisest nõrgem.

Krohv tuleks kaitsta lubivärviga, mis omakorda fikseerida lubiveega.


Edasi Andrus Uuetalu ettekandest (restaureerija, kes viimati konserveeris näiteks Paide ordulinnuse püssirohutorni, varem ka läänevärava kompleksi). Üles märkisin siit peamiselt niiskete kohtade (sokkel) krohviretsepti kohta, et sõelmeid peab seal kindlasti olema (purustatud lubjakivi või ka purustatud telliseid - neid, mida kasutatakse tenniseväljakute katteks näiteks, tellised peaksid ka mingil määral soolasid siduma). Selline krohv mitte ainult ei hinga vaid on ka vett läbilaskev - st see ei kogune krohvi taha ega pressi end kõrgemalt välja. Ja muidugi tsementi sisse, sellises piirkonnas isegi vähemalt sama palju kui lupja.

Jarkko Arhilahtilt kui kohalikult tipp-praktikult tuli mitmeid häid mõtteid. Näiteks, et valgel lubikrohvil pole hästi näha krohvialuseid niiskeid kohti. Kui aga kanda peale loodusliku terra pigmendil värv, tulevad niisked kohad hästi esile (kapillaarniiskus siis peamiselt) ja saab hakata liigniiskuse põhjuseid likvideerima.
Jarkko kasutab krohvi tegemisel lubjana ainult lubjapastat (laseb sel veel mõne aasta seista), 1:1 retsepti (mördis 1:3).

Ja maakivi ladumiseks selline nipp, et kivi võiks toiduõliga üle teha, siis ei võta see soovimatus kohas mörti külge ja jääb ilus.

Priit Penu tutvustas veel lubi-liimvärvi ja andis veel paar lihtsat retsepti:
- kohupiimavärv 1:1 (kohupiim ja lubjapasta)
- lubjapahtel 1:1 (lubjapasta ja lubjakivijahu).

Ja siis veel selline huvitav toode nagu nanolubi. Põhimõtteliselt on tegu mingi alkoholiseguga (salajane retsept muidugimõista), mille toimel saab vana krohvi ja isegi mõranenud paekivi taaskivistada. Ime küll aga asi toimibki. Toode nimi on CaLoSiL (samal tootjalt Saksamaalt veel ka hallituse eemaldaja CaSoPaL ja karboniseerija dilocarb).

EKAst tuli rääkima Janno Meriloo. Temalt see, mida ka teised mainisid. Lubikrohvimise aeg algab aprilli teisel poolel ja peab lõppema augustiks. Hilisema kohta selline statistika, et näiteks vahemikul augusti keskpaik kuni okt keskpaik karbonioseerub maksimaalselt 130 mm krohvipinda, ehk siis ilmselt ei jõua krohv enne külmade tulekut taheneda ja seega laguneb.
Ja veel, hea on võimalusel jätta sokliosa (u 0,5 m) alguses krohvimata ja lasta sel niiskusel välja hingata kuni järgmise kevadeni (soklikrohv peaks olema ka vähemalt 10 cm kõrgemal maapinnast, et maapinna niiskust üles ei imaks liialt, ses mõttes on ka vertikaalne hüdroisolatsioongi teretulnud asi). Peale sokli on ka teisi niiskemaid kohti (akende ümber, karniisid), kus tuleks muust pinnast hüdraulilisemat krohviretsepti kasutada.

Traditsioonilise lubikrohvi taasmaaletooja Lea Tähevali Stroh ettekandest panen siia praegu ainult uue toote, thermosiliti. Tegu on mingil moel paisutatud liivateradega - liiv on kergem, suuremateralisem (veidi nagu kergkruus), laseb niiskust läbi aga märjaks ei saa. Thermosiliidi kasutamisel saab seina panna korraga paksu kihi krohvi (3 cm korraga kasvõi).

Lõpuks veel Maaülikoolist Maksimi ülevaade sellest, kuidas vana krohvi retsepti määrata (efektiivseim on uue krohvikihina kasutada sama retsepti, mis on alla jääval vanal kihil). Põhimõtteliselt võetakse näiteks kilo krohvi, pannakse ta 40% (võib vist ka 33%) soolalahusesse, mis ajab sealt lubjaühendid välja, järele jääb liiv, see tuleb ära kaaluda ja kui seda on näiteks pool kilo, siis ongi 1:1 krohviretsept olnud.

Lubjaseminar lõppes väikese aruteluga, mille käigus mh otsustati asutada Lubjaühing. Ilmselt kuulete sellest varsti lähemalt.

Märkimata ei saa jätta ka Põhjaka lubjastendi. Ühe kõrvalhoone müürile sai kantud 8 erinevat lubikrohviretsepti, mis jäävadki sinna vaatamiseks/võrdlemiseks. Nii et sõitke Põhjakale (mis ju ise kena paik) ja vaadake ise, milline krohv teile parim tundub. Loodetavasti saab sinna juurde ka väike infotahvel aga kuni seda pole, panen retseptid järjekorras (müüril paremalt vasakule) ka kirja:

1. kustutamata lubi, jäme (kuni 8 mm) liiv (tossas veel seinapanemiselgi).
2. Uuetalu nn sokliretsept: 3 kg lupja, 4,5 kg valget tsementi, 20 kg jämedat (kuni 8 mm) liiva, 18 kg fillerit (1/3 jäme, 1/3 05-1,4 mm, 1/3 0,3-0,5 mm), 5 kg tellisepuru (0-2 mm).
3. Kermo retsept: ülalpooltoodud.
4. Nn valeretsept: 13 kg lubjapastat ja 13 kg peenliiva.
5. Silikaadi lubiliiv (valmissegu)
6. Safrani traditsiooniline sõelmetega lubikrohv (märg valmissegu, Limexi pastaga, veidi pruunikas - ilmselt lõuna-eesti punaka liiva tõttu).
7. Renofixi traditsiooniline lubimört (valmissegu, tsementi sees ei ole).
8. Sakreti HM-10 lubikrohvi valmissegu (oli vist 12% tsementi sees, aga HM-12 peaks olema vist 8% tsemendiga).
Ühesõnaga - tõeliselt inforohke üritus. Mulle endale rohkelt kasulik, küll ainult siseruumide krohvimiseks, ehkki plaan on õppimise mõttes ka garaazh lubikrohvida.

Rohkem fotosid Põhjaka lubjaseminarilt näete ehituslahendused.ee veebist.