Käigud

Vallimäel toimuv on vallandanud käigumälestuste laine. Mõni teab rääkida enda, mõni teise kogemusest, mis seisneb kas vallimäesiseste käikude nägemises või seal käimises või koguni vallist väljuvates käikudes seiklemisest. Olgu viimasega nagu on, vallimäesiseste käikude olemasolus ei kahtle ilmselt küll keegi.

Kaido Krass viis mind täna kokku Sassiga, kes sündis Paides 1948. aastal ning poisikesena kolas ka tol ajal avatud Vallimäe käikudes. Käisime täna kunagisi sissekäigukohti vaatamas. Märkisin nad punasega ühele vanale Paide kindluse joonisele.

Sass näitas kaht kunagist käiguavaust kagubastioni ida (ehk jõepoolsel) küljel, Parkali tänava ääres. Praegugi on seal näha kaht sissevajunud kohta. Mõlemad käigud kulgesid lääne suunal. Esimene, lõunapoolne viis tema ajal käiku, mille seinad ja lagi olnud palkidest. Käik olnud kõrge, seal sai püsti käia umbes 7 meetrit (kuni umbes tolleaegse kohviku trepi alla). Sealt olnud käik sisse langenud, edasi pääsenud ainult kitsast avaust mööda, kuhu üks poiss kinni jäänud. Teine käik (põhjapoolne) olnud kivist seinte ja võlvlaega ning ei ulatunud nii kaugele. 50-te algul taoti kopaga käigud sisse ja aeti mulda täis.

Kolmas avaus, mida Sass mäletas, asus idavalli põhjaosas. Pildil (pilt on päris all, kõige viimane) on see keldrist edasi, telefonipostide taga. Seal asus kunagi maja ja maja taga, valli sees, olnud väiksem, ruudukuline, paekividest avaus. Nii umbes aknasuurune. Sinna aga poisid ligi ei pääsenud, sest majaomanik olnud kuri onu, nagu ka mitte samal põhjusel kindluse Tallinna tn poolsesse külge.

Veel mäletas Sass, et lõunavalli ääres (punase koolimaja taga) olnud nelinurkselt vallist väljaulatunud müür. Muidugi ei teadnud ta seda, kas see oli vana kindluse osa, või mõni hilisemate hoonete juurde kuulunud müür. Igatahes asus müür selles kohas, kus vanade plaanide järgi võis olla üks kindluse värav, millest pääses linna, hiljem selle ees väike rondeel.

Juttu oli ka käikudest Münti ja Mäosse. Sass neisse ei uskunud - jõe alt ja läbi nii märja piirkonna ikka käiku ei tee. Küll mäletas ta seda, et praeguse jalgraja kohal veskist allikate poole olnud 50-tel pikk kühm, otsekui oleks see mingi võlvipealne. Poisid olevat üritanud sealgi kaevata, et äkki tuleb käik välja aga ei midagi. Hiljem aeti see kopaga miskipärast tasaseks. Ilmselt on tegu siiski vana (tali)teega Paidest Mäosse, mis pikaajalise prügitamise tulemusel sedasi üles kerkinud.

Küsisin veel selle 1950-te alguses pealt avatud olnud käigu kohta, mis saanud alguse püssirohukeldri edelanurgast ja kulgenud lõuna suunas. Sass mäletas seda aga ütles, et see käik paistis olevat väga lühike ja oli pinnast täis.

Ahjaa, veel mäletas Sass seda, et vähemalt kagubastioni külgedel olnud kivi palju rohkem väljas kui praegu. Eskarp?

Nii et käigulood hakkavad realistlikumat ilmet võtma. Nüüd tuleks hakata neile kagubastioni käikudele mingit selgitust otsima.

Lõunapoolsema käigu kunagine sissekäik

Põhjapoolsema käigu kunagine sissekäik

Umbes kümmekond meetrit pärast seda keldrit olnud vallis nelinurkne väiksem avaus

Ja päris lõppu veel üks pilt ühelt kunagise kindlusekiriku (see akendega müürijupp tornist põhjas) kivilt, kuhu oleks nagu sisse kraabitud kolm tähte G(või Q) A ja E.
Mis ajast need pärinevad (keskaegne või kaasaegne gräffiti) ja mis tähendus neil on, seda ei oska kohe üldse arvata: