Kodanikualgatus linnakogukonnas

Kuna sai lubatud, et Vanalinna konverentsi järgselt kirjutan sellest teemast midagi pikemalt, siis panen nüüd siia artikli, mille kirjutasin selle nädala neljapäevasesse Järva Teatajasse. See aktiivse linnakogukonna teema on mind juba mõnd painanud. Detsembris 2008 sai siingi üks selleteemaline postitus üles pandud, 2009. a MinuEesti mõttetalgutel oli linnakogukonna võimalikkus üks arutlusteemasid. Lisaks olen aegajalt maininud, et Weissensteini tegevus on mõnes mõttes kriisis, st idee- või perspektiivikriisis. Linnades tegutsevaid kodanikuühendusi kokkutoov Vanalinna konverents oli ses mõttes loomulikuks jätkuks: kuidas toimetatakse linnades mujal Eestis ja isegi maailmas.

Kõik see on viinud arusaamale, et järgmine samm on võimalik. Kui algselt oli Weissensteini tegevuse eesmärk kohaliku ajaloo koondamine, traditsioonilise linnaasumi ja -kogukonnaga seotud teabe ülesleidmine, millele järgnes praktiline väljund - SRIKi kaudu renoveerimisabi korraldamine, siis näib et linnakogukondlik liikumine on loogiliseks jätkuks, kus kõike seda eelnavat saab väga hästi ära kasutada. Mõte on lihtne - kogu see füüsiline (vana)linnakeskkkond tuleb säilimiseks panna elama, täita hoolivate ja tegusate inimestega. Vanalinn kui elukeskkond, millele tuleb varem või hiljem (teisejärgulisena) ka väline ilme järele.

Ja siin on minu jaoks kõlama jäänud kolm märksõna: säästev, kestev ja kohalik areng. Neist aga mõni teinekord pikemalt.

Hea küll, aga nüüd artikkel ise. Selline sissejuhatav, linnakogukonna teema hakkab vähemalt selles blogis nüüd alles end lahti kerima (märkuseks juurde, et panin siia siiski algse, st pikema versiooni, Järva Teatajas ilmus kärbitud):

Kodanikualgatus linnakogukonnas

19. veebruaril toimus Paides neljas Vanalinna konverents. Alguse sai selline ettevõtmine 2006. aastal, eesmärgiga tuua Paidesse kokku teised Eesti linnad, mis on mh oma vanalinnade olukorra poolest sarnases olukorras. Kolmel aastal on peamiselt linnavõimude esindajad rääkinud planeeringutest, miljööaladest, toetustest jms-st. Selleaastase konverentsi mõte oli aga astuda samm edasi. Alati ei piisa sellest, kui avalik võim loob oma pädevuse piires arengutingimusi. Ka Paides on olemas muinsuskaitseala, ehituslikud miljööpiirkonnad (ehkki praegu küll veel ehitusmääruses), restaureerimistoetused, nõustamise süsteem SRIKi (Säästva Renoveerimise Infokeskus) kaudu ent väga palju muudatusi ei ole see kõik ju linnaruumis kaasa toonud. Muidugi leiab häid näiteid, ent üldine pilt linnaruumis on siiski pisut masendav. Oluline on, et inimesed tuleksid taolistele algatustele järele. Buumi ajal olid pea pooled vanalinna hoonetest müügis, hooldamata on suur osa neist nagunii. Konverentsi eesmärk oli mõelda, kas ühise (vana)linnaruumi kujundamisel saavad linnakodanikud midagi ise ka ära teha. Kas kodanikualgatuse korras saab tekkida aktiivne linnakogukond, kes päriselt ka muudab linna(osa) meeldivamaks elukeskkonnaks. Tegelikult on selliseid näiteid ju olemas küll – Tallinnas Uue Maailma Selts, Tartus Karlova ja Supilinna Seltsid, Viljandis ja Pärnus lisaks gildid jne. Kui külakogukonnad on ellu ärganud, on leidnud ühistegutsemise võimaluse, siis mina usun küll, et eriti paidetaolistes väikelinnades võivad sama edukalt toimida ka ühiselt tegutsevad linnakogukonnad.

Selge on see, et ka Paides on linnakogukond olemas, linn ju koosneb inimestest. Kui lähemalt vaadata, siis tegelikult on kogukondi linnas ilmselt mitugi. Mõned on väga aktiivsed, teised mitte. Igaühel on omad eesmärgid – kultuur, sport, meelelahutus jne. See, mis tervet kogukonda ühendab, on aga ühine linnaruum. Tõsi on see, et tänapäeval ei ole kerge suhtuda linnaruumi, kui millessegi ühisesse. Üsna enesekeskne ja apaatne (üle)tarbimisühiskond on liialt individualistlik. Arvatakse, et eraomand tähendab seda, et mitte kellelgi teisel pole mingit sõnaõigust selle kasutamise kohta. Et kui mul on maja, siis on see ainult minu asi, milliseks ja kuidas ma ta ehitan/kujundan või lasen üldse laguneda. Tegelikult ei ole selline suhtumine iial olnud pikaajaliselt aktsepteeritav, sest see ei ole absoluutselt jätkusuutlik. Keskajast alates on kogukond teinud ühiseid otsuseid linnaruumis osas. Alati on kehtinud ühised reeglid nii hoonestuse, maaharimise, tuleohutuse, kauplemise kui kõige muu kohta, mis võib mõjutada tervet kogukonda. Jah, sellega on seatud omandiõiguse teostamisele piirid, ent samas on see võimaldanud kogukonnal olla edukas ja areneda. Tulemuseks on muuhulgas olnud harmooniline linnaruum, mida praegu enamasti kahjuks ainult vanadelt fotodelt nautida võib.

Linnakogukondlik mõtteviis tähendaks seega linnades alati toiminud, traditsioonilist mõtteviisi. See tähendab elavat linnakeskkonda, mitte surnud muinsusväärtusi, mida meeleheitlikult püütakse turistidele müüa. Vanalinna arendamise mõte ei ole rääkida või vuntsida meid enneolematuks klantspildiks. Turismitulu on tegelikult mööduv nähtus, mis toimib mh odava kütuse ja pisut järelemõtlematu raiskamise oludes. (Vana)linnaruumi ei kujundata teistele mahamüümiseks või eputamiseks, vaid endale elamiseks, kvaliteetelukeskkonnaks. Linnad on kujunenud just sellisteks nagu nad on ainult seepärast, et see on olnud vajalik neis elavatele inimestele. Kohalik elu, selle vajadused on tinginud, et majad asusid just seal ja nägid välja just sellised nagu nad olid. Vanalinna arendamine ei tähenda kunstlikult selle kõige taastamist, mis tihti on võimatu ja enamikule ka raskesti arusaadav. Ent kui (vana)linnakeskkonnas elatakse samade väärtuste järgi nagu selle tekkimise ajal, siis just see päris elu kujundabki (vana)linna tõeliselt väärtuslikuks, mh ka välisilmelt. Teisisõnu – vanalinna arendamise mõte ei ole ajas tagasi minna. Selle mõte on kasutada seda tõeliselt head kvaliteeti, mis osaliselt veel on säilinud, panna see elama ja selle kaudu väärtus taasluua.

Kuidas seda kõike saavutada? Ma tean, taolise, vist pisut uduseks jääva teoretiseerimisega küll mitte. Eestlane on praktiline inimene ja see praktiline suhtumine on omal ajal ka loonud väärtused, mida nüüd kaitsta üritame. Meil pole vaja hakata aknaid katma seapõitega nagu keegi järjekindel kommenteerija Järva Teatajas tavatseb arvata või selga ajada sajandi(te)taguseid hilpe. Ka munakivi ja isegi mitte plastakende asendamine puitakendega pole peamised asjad, kui veidi utreerida. Oluline on panna linnakogukond elama. Läbi aegade on selle võtmeks olnud ainult üks asi – kohalik ettevõtlikkus, sh majandus. Linnakodanikud on olnud traditsiooniliselt kaupmehed ja käsitöölised, ei muud (lisaks teenijarahvale ja lihttöölistele, kelle eesmärk oli selle seltskonna elujõud tagada). See, mis praegu ja tulevikus aina enam linnakogukonda suretab, on kohaliku ettevõtlikkuse, sh majanduse allakäik. Ma ei tea, mil määral ma usun naftaajastu lõppu aga kütuse paratamatut ja jätkuvat kallinemist kohe kindlasti. Nafta ei saa otsa aga ilmselt aina väiksem hulk meist suudab seda endale edaspidi lubada samal määral kui ehk veel praegu. See tähendab, et mida rohkem on vaja kütust, et siin oleks toitu, mida osta või et oleks töökoht, kus raha teenida, seda kallimaks meie elu läheb. Seda vähem me saame tegeleda oma koduga, oma perega, oma kogukonna ühistegevustega ja seda rohkem alla meie ühine keskkond käib. See on see koht, kus ajalooväärtused, säästev areng ja majanduslik hakkamasaamine kokku saavad. Ajaloost, ka kohalikust, veel veidi vanalinnaruumiski peegelduvast ajaloost saab õppida, kuidas on hakkama saadud teistsugustest tingimustes, ise.

Me oleme veidi unikaalses olukorras. Alati on eesmärgiks ju olnud majandusliku heaolu kasv, mis on alati tähendanud põhimõtteliselt seda, et asju peab olema rohkem kui iial varem. Nii me olemegi jõudnud ühiskonda, kus me viskame asju ära rohkem, kui kunagi varem. Kauba transformatsioon prügiks on kiireim kui iial varem. Ja see omakorda kahandab toodete kvaliteeti, mis omakorda jälle tõstab elukallidust. Nii nagu kõik teavad, et surm on vältimatu ent samavõrd ebameeldiv ja vältimist nõudev jututeema, nii on ka meie laiema eluruumi ja selle ressurssidega. Ega eriti mugav ei ole mõelda, et sel moel jätkates on see üsna lühikese aja küsimus, mil samal määral lihtsalt ei ole enam midagi tarbida. Varem või hiljem tuleb mõelda, kuidas ise hakkama saada, ehk tegelikult kogu senist mõttesuunda muuta. Mõned kolivad maale ja saavad päris üksi hakkama. Teine tee on teha seda ühiselt linnakogukonnas. Leida võimalusi ühiseks, kohalikuks, seniselt säästvamaks aga samas rohkem tasuvaks majandamiseks, mis looks ka senisest paremaid võimalusi ühiseks kvaliteetajaviiteks ning mis kujundaks ühise linnaruumi just meile endale meeldivaks elukeskkonnaks. Tõsi, see eeldab apaatse, ainult enda teenindamist nõudva tarbijamentaliteedi hülgamist, selle asemel aktiivse ja kogukondliku mõtteviisi omandamist. Ent peale selle, et see on tegelikult päris ahvatlev alternatiiv, võib see osutuda ka hädavajaduseks. Üleminek (üle)tarbimiskultuurilt säästvale eluviisile on Worldwatch Institute'i sõnul ülemaailme paratamatus ja trend. Muuseas, nii on see ka Paide arengukavas, mille üheks eesmärgiks on linna kujundamine säästvaks ja selle kaudu inim- ning keskkonnasõbralikuks elukeskkonnaks. Nii et tegu pole millegi radikaalse, vaid uue ja vältimatu arenguga, mille kaudu saaks kohalik kogukond senisest elujõulisemaks.

Kodanikualgatuse kaudu tegutsev linnakogukond on tegelikult üks päris selge kontseptsioon, ülaltoodu on ainult üldine sissejuhatus. Ühendus Weissenstein ja Säästva Renoveerimise Infokeskuse Paide Ühendus juba tegutsevad, et see toimiks ka Paides, edaspidi senisest suuremaski ulatuses.