Majanduslangus ja majanduskasv - näib nagu oleksime kogu aeg nende kahe valiku ees. Euro kasutuselevõtu aruteludes on oluline koht Eesti ja EL liikmesriikide majandusnäitajate võrdlustel, mille järgi Eestil näib minevat suurepäraselt. Kui ainult veel veidi pingutada SKP-ga ning inflatsiooninäitajaga. Eelarvekärped, maksulaekumised jne. Me elame tegelikult totaalselt rahakeskses mõtteviisis. Kogu meie elu mõõdetakse kas kroonides või eurodes ning kui need kõiguvad, siis näib et väljavaated on kehvad.
Säästev areng on juba ise selline sõnapaar, mis ei eita arengut. Vastupidi, see mõtteviis on suunatud arengule ja heaolule. Küsimus on rohkem selles, kuidas me arengut ja heaolu mõõdame. On selleks tõepoolest näiteks SKP? Põhimõtteliselt mõõdetakse selle näitajaga rahakäivet – millises mahus ja kui kiiresti on aasta jooksul riigis raha liikunud käest kätte kaupasid ja teenuseid vahetades. Muidugi näitab see paljutki, kuid kaugeltki mitte kõike. Raha võib liikuda ka sel eesmärgil, et korvata kuritegudega põhjustatud või loodusele tekitatud kahjusid, et maksta eelmisest aastast suuremate küttearvete eest, suuremate tervisekulutuste eest, kasvava jäätmekäitluse eest, kasvanud naftapõhiste energiakulude eest, mõttetu ja aina kiiremini prügimäele rändava rämpstoodangu eest jne jne. SKP-põhine majanduskasv hõlmab endas kõiki, ka selliseid negatiivseid kulutusi. Seega SKP-põhine majanduskasv ei pruugi olla üldse mitte mingi majanduskasv, vahel võib see olla pigem väga ebamajanduslik “kasv”, mille tulemusel ei toodeta ühiskonnale juurde mitte mingit hüve ega suurendata selle elukvaliteeti. Suure SKP puhul ei pruugi üldsegi tegemist olla “hea oluga”. Põhjus on lihtne – selliselt mõõdetakse ainult üht osa meie elust – rahatehinguid. Riik võib ära kulutada oma loodusressursid, raiuda maha kõik oma metsad, kurnata välja põllumaad, reostada veekogud, põhjustada sotsiaalsete strukutuuride allakäiku ning SKP-ga võib seda kõike väga hästi maskeerida kujutades sellist allakäiku isegi majanduskasvuna, sest raha ju liigub.
Või kuidas on inflatsiooniga? Tõsi, hindade kasv on oluline majandusnäitaja, kuid mis seda põhjustab? Praeguse finantsüsteemi kriitika ei ole ülekohtune märkides, et inflatsioon, majanduskasv ja majanduslangus on süsteemi sisseehitatud mehhanismid, tema nö kohustuslikud komponendid. Põhjus on lihtne – pea kogu raha, mis ühiskonnas liigub, on laenuraha – keegi on kunagi selle pangalt laenanud, mille tulemusel on raha hakanud meie kõigi vahel käest kätte liikuma. Laenunõudlus on kriteerium, mille alusel raha juurde tekib. Iga väljaantud laen tähendab aga saajale kohustust tagastada see intressidega. Toorme teekond lõpptooteni tähendab selle käitlemist mitme laenusaaja poolt, alates tootjast kuni jaemüüjani, kes igaüks lisab muude kulutuste hulgas hinnale ka oma laenuprotsendi. Nii on arvestatud, et kumuleerunud intresside tõttu võib toodete hinnast umbes poole moodustada tegelikult laenuintressid ja loomulikult on see trend kasvav. On selge, et sellisesse süsteemi on sunnitud majanduskasv sisse kirjutatud, ükskõik kas kasv tegelikult on ühiskonnale sellisel kujul hea või mitte, sest muud viisi intressipõhise laenuraha ringlemiseks lihtsalt ei ole. Sama selge on see, et majanduskasv tekitab inflatsiooni (sama toote eest tuleb aina rohkem raha välja käia), mis lõpuks toob kaasa majanduslanguse (võimetuse aina rohkem raha sama toote eest välja käia), mis küll peatab inflatsiooni ent kalli hinnaga nagu näeme. Majanduslangus tähendab põhimõtteliselt meie jaoks seda, et raha seisab (või siis kahaneb). Ainus, mis majanduse jälle käima lükkaks oleks suurenenud rahakäive ehk siis mis? Jah, uued laenud, uued intressid, uus majanduskasv, uus …. Selles seisneb finantskriisi tegelik olemus – tegu on süsteemiga, mis aina enam globaliseerudes muutub aina võimetumaks iseparanema, sest aina väiksemaks muutub ruum “väljaspool seda”, mis pakuks alternatiive. Majanduse hindamine monetaarsete kriteeriumitega ei pruugi sugugi tagada üldist “hea olu”, vaid aidata nö majanduskasvude ja –languste pidevas tsüklis liigutada lihtsalt raha, kus seda on vähem, sinna kus seda on rohkem.
Rahapõhised hindamissüsteemid on seega väga ühekülgsed. Paljuski on see kogu praeguse majandussüsteemi trend, mille eesmärgiks on globaliseerumise, kaupade ja teenuste vaba liikumise kaudu tegelikult kogu elu aina enam unifitseerida, selle mitmekesisust kahandada, nii on siis lihtsam (justkui odavam) hallata. Võtke näiteks kasvõi supermarketid või suurtootmised versus väikesed kohalikud ärid ja tootjad. Samavõrd muutub süsteem aga haavatavamaks, sest mitmekesisuse kahandamine vähendab selle suutlikkust eri ohtudega toime tulla ilma suuri ühiseid kollapse läbi elamata. Nii on ka Eesti üheks eeliseks kahtlemata olnud meie väiksusest tulenev kiire reageerimiskiirus, mis nüüd, eurole üleminekuga saab teatud osas loovutatud.
Mis on siis alternatiiv? Loomulikult ei ole olemas ühtegi ideaalselt ühiskonna- või majandusmudelit, ent oluline on käia muutunud olukordadega kaasas (ka praegune majandus- ja finanstsüsteem on omal ajal olnud väga edumeelne ja demokraatlik) ning olla paindlik, mh pidades meeles Einsteini märkust, et probleeme ei lahendata sama mõtteviisiga, millega need tekitati. Seejuures ei pea minema majandussüsteemi muutes mingis uues ja liiga revolutsioonilises suunas. Silmas pidades muutunud olusid, on mõned aastad tagasi pakutud värsket ja väga hea vastukaja saanud majandusteooriat, mille nimetus inglise keeles on Natural Capitalism. Ehk siis ikka seesama vana hea kapitalism, mille põhisõnumiks on aga nüüd, et omaaegse tööstusrevolutsiooni tulemusel sündinud kapitalism vajab põhjalikku taassündi. Peamiselt seetõttu, et süsteem, mille edu mõõdetakse ainult selle põhjal, kui kiiresti ja ulatuslikult see suudab looduskapitali muuta rahaks, ei ole enam jätkusuutlik sellesama looduskapitali ammendumise ehk seetõttu paratamatult aina enam kallinemise tõttu, mis lõpuks ohustab kogu meie “hea olu”. Looduskapitalipõhine majandusedu ei põhine enam ohjeldamatule iga hinna eest tootmisele ja tarbimisele, vaid selle mõju põhineb looduskapitali senisest kordades efektiivsemas ärakasutamises. Efektiivsus tuleneb sellest, et innovaatilisi tehnoloogiaid kasutades on juba nüüd võimalik saada samast ühikust loodusressursist näiteks kümneid kordi rohkem energiat kätte või siis säästa seda senisest kümneid kordi rohkem või siis vältida jäätmeteket ehk võtta eesmärgiks lausa 100%-line taaskasutus. Oluline on nihe mõtteviisis – edu ei mõõdeta mitte likviidsuse ehk finantskapitalipõhiselt, vaid loodusressursi efektiivse kasutamise ehk looduskapitalipõhiselt. See on majanduskasv, mis ei põhine mitte mahu kasvul, vaid efektiivsuse kasvul, millega hoitakse meie elukeskkonda, mis ju suurendab igas mõttes meie “hea olu”.
Teine viis vältida praegust närivat vastuolu kvaliteetse aga kalli toodangu ning kiire hädavajaliku majanduskasvu vahel, mis tegelikult soosib odavamat ja keskkonda hävitavat rämpstoodangut, on natural capitalismi ideede kohaselt liikuda tootepõhiselt majanduselt üle teenusepõhisele. Ei, mitte praegusele vahenduspõhisele, vaid ikka uut väärtust loovale. Näiteks, selle asemel, et müüa kliendile kalleid ja aja jooksul väljavahetamist vajavaid (prügi tootmine) küttesüsteeme, tuleks müüa talle seda mida ta tegelikult tahab: sooja tuba ehk sooja pakkumise teenust. Kütteseadet pole vaja müüa, see võib jääda teenusepakkuja omandisse, kes lisaks selle paigaldamisele kliendi hoonesse vaatab tervikut: võibolla tuleks maja näiteks paremini soojustada, valida selleks paremad materjalid, kaasata energitõhususse isegi haljastus, ehitusmaterjalid jne, mis lõpuks nõuaks odavamat ja säästvamat küttesüsteemi. Selliselt on müüja huvitatud vastupidavast tootest (see jääb ju tema omandisse ja hooldada), mitte kiirest ja võimalikult suurest toote läbimüügist (väheneb nn prügimäele tootmine), paraneb müüja-kliendi suhe, välditakse isegi majanduse tsüklilisust, sest ostubuumide ja languste asemel toimib jooksev ja säästev, ent tõhus teenusepakkumine. Sellist keskkonna- ja kliendikeskset teenust on kõige sobivamad pakkuma just kogukonnakesksed ettevõtjad.
Ja kuidas jääb finantsüsteemiga? On pakutuid lihtsaid vahendeid selle muutmiseks, kus intressipõhise kommertspanga laenuraha vahetaks välja nn senjaraažipõhine, vahetult riigi poolt emiteeritav teenuste eest väljamakstav raha, mis lausa aendaks mingil määral maksutulusid. See on väga suur ja valuline muudatus. Seepärast räägitakse aina enam kergemast leevendusmehhanismist, milleks on kohalikku mitmeksisust ja ettevõtlikkust toetav nn kohalik raha, mis tagaks kohalike kogukondade majandusliku ja sotsiaalse edu ka siis kui “pärisraha” muutub defitsiitsemaks ja kallimaks. Maailmas toimib praegu eri hinnangute järgi 2500-5000 erinevat kohaliku raha süsteemi, millest näiteks Šveitsi WIR omab juba rohkem kui 70 aastast edu. Tegu ei ole uue, pärisraha asendava süsteemiga, vaid sellega paralleelselt toimivaga, mille tõttu mõlemad rahasüsteemid üksteist toetades tagavad senisest sujuvamad majandustsüklid. Ka selliselt saab arengut mõjutada suunas, kus majanduse nii kontrastne tsüklilisus koos sellest tuleneva pideva hüvede ülekandmisega finantsüsteemile ei oleks enam paratamatus. Kasv tähendaks midagi enamat kui rahanumbrite kasvu, see tähendaks otseses mõttes “hea olu”.
Paideski on kõike seda võimalik proovida. 1. maist on kasutusele võetud näiteks kohalik “raha”, P.A.I. mida saab kasutada kohaliku kogukonna poolt toodetud kaupade ja teenuste vahetamisel ehk kohaliku ettevõtlikkuse arendamiseks. See on muidugimõista ainult üks vahend. Kogukonnakeskuse mõte on tagada, et globaliseeruva maailmakaubanduse kõrval oleksid jätkuvalt eluvõimelised ka mitmekesisut pakkuvad kohalikud väiketootmised ja – kaubandus. Kuidas see kõik võiks toimida, sellest võib lähiajal kuulda kogukonnakeskuses toimuvatel kohaliku kogukonna ja majandamise teemalistel ettevõtmistel.
Veidi huvitavaid pilte juurde:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar