Üledoos

Valimismanipulatsioonidest oli korraks juba juttu. Pisitülid on ehk küll jõukohasemad läbi hammustada ning neis on kergem "pooli valida" aga nende miinuseks on see, et aega või energiat ei jätku enam selleks, millele tuleks tegelikult tähelepanu pöörata.
Praeguse finants- ja majandusmudeli jätkusuutlikkust on ka siin saanud korraks puudutada. Nüüd kui kõigile tundub nagu majandus kosuks ja pidu on jälle meie õuele tulemas, oleks ehk hea kuulata neid, keda enne 2007. aastat ei kuulatud.

Ma soovitan vaadata dokki meie aja võibolla suurimast majanduskriisist. Sellest, mis on veel ees.
"Overdose: The Next Financial Crisis"
Kes asjaga kursis, neile pole vaja teemat lähemalt selgitada, teiste jaoks .. ma kardan et filmist jääb asjast arusaamiseks väheks.
Võibolla siin mõned märksõnad ja -teesid ülevaate saamiseks. Ja silmas tuleb pidada, et vaadata ei tule ainult selle peale, mida tehakse Eestis. Sellest ei sõltu suurt midagi. Näha tuleb seda, mis toimub palju globaalsemas mõõtmes.

Mulle meeldib praeguse majanduskäitumise kirjeldus: steroidipõhine majandus. Liikusime mullist kriisi ja kriisist stiimulpakettide ehk steroidide abil liigume praegu uude mulli. Ehk kui väike kapitalismibeebi nutab - siis anname kommi (mitte et ma antikapitalist oleksin).
"Solution is the problem" - tõepoolest, sest lahendustena pakutakse tegelikult asju, mis ongi probleemi peapõhjuseks. Järgmine kriis kui kättemaks eelkõige avalikule võimule liialt lühinägelike "lahenduste" kasutamise eest.

Sest mis oli kriisi peapõhjuseks. Mitte "likviidsuskriis", vaid "krediidikriis" - ühiskonnal on liiga suur laenukoorem. Ja lahenduseks on sammud, mis laenukoormat veel kasvatavad: üleskutse rohkem tarbida (kui selle jaoks raha pole, siis on seda vaja ju laenata), intressimäärade madaldamine et rohkem laenataks, riiklikud "stiimulpaketid" pankade päästmiseks (et nood suudaksid rohkem laene välja anda).

Võib ju näida, et asjad edenevad - Wall Streedil on kõik jälle peaaegu nagu enne 2007. aastat, pankade kasumid tõusevad, finantsturud kerkivad jne. Aga kui mõelda asjade peale, mis selle taga on: madalad intressimärad, massiivsed laenud, "finantspäästerõngad", siis just needsamad eelmisse kriisi ju viisidki.
Ja küsimus ei ole enam USAs. Bushi ajal tekitatud USA sisevõlg oli suurem kui kõigi eelmiste presidentide aegne kokku ning Obama ilmselt ületab oma "abipakettidega" ka Bushi. Aga on arvestatud, et 2011. aastal jõuab lisaks USAle paljude nn rikaste riikide sisevõlg 100%ni SKP-st!!! (juba praegu, st oktoobris on see analüütikute hinnangul USAs u 94% SKP-st).

Probleem on seega selles, et viimasest finantskriisist pääsemiseks on kasutatud just neidsamu "steroide", mis kriisi tekitasd, kusjuures sel moel on potentsiaalseid kriisikoldeid külvatud juba kogu maailma.
Tasub mõelda, kui tundlikuks on laenukoorem teinud finantsolukorra - kui praegune meeletu sisevõla kasv toimub madalate intressimäärade juures, siis kui intressimäärad tõuseksid ainult 1% võrra, tõuseksid ainult USAs intressimaksed 1 miljardi USD võrra aastas.  Ehkki USA finantsreiting on superkõrge, olid seda enne eelmist kriisi ka hüpoteegireitingud ning on hästi teada, kui kiiresti need langesid. Ühe maailma rikkaima rahva - islandlaste kogemus on hea näide, kus pangad lihtsalt jätsid oma laenukoorma ühiskonna kanda. Kreeka oma 135%-se sisevõlaga teine. Ja endiselt nähakse lahendust ... uutes laenudes! Dokis räägitakse isegi Rootsi majanduse olulisest nõrkusest - liigsest sõltuvusest ekspordist (mis muudab globaalsete kriiside eest vähem kaitstuks).

Kogu küsimus on seega usalduses. Credo (usaldus) on ju see, millele krediidipõhine maailm toetub. Tegelikult ainus, millele ta toetub.

Uue mulli lõhkemist ei oska tegelikult keegi ette näha, ent kuna eelmisele ei ole tegelikke lahendus seni leitud, siis lõhkemine ise on vältimatu. Eriti keeruliseks ei tee asja mitte üksnes see, et mull on eelmisest globaalsem, vaid see et endised lahendused enam ei aita - intressimäärasid ei ole võimalik rohkem langetada, uute laenude võtmine muutub aina raskemaks sest sisevõlg aina kasvab, valitsustel saab lihtsalt raha otsa pankade päästmiseks (või paljuski raiskamiseks kujunenud tarbimise kasvatamiseks).
Ehk - valitsused on suutnud küll päästa pangad, ent kes päästab valitsused?

Kui "Overdose" tundub kellelegi liialt ajakirjanduslik, siis võib kuulata ka üht Duke'i ülikooli helgete peade samasisulist ettekannet finantskriisist.

Dokis jäävad muidugi vastamata küsimused sellele, et mis siis saab.

Ilmselt keegi väga hästi ei teagi mis saab (100 erineva stsenaariumi ennustaja hulgas võib samas muidugi mõnel ka täppi minna aga kahjuks ei tea keegi ette, et kellel just).

Mõned räägivad vajadusest pöörduda tagasi nn "kullastandardi" poole, teised nn "senjoraazhipõhise finantssüsteemi" vajalikkusest. Võibolla on kõik need teooriad liialt keerulised ning võibolla on kriisist väljatulemuseks vaja muud kui finantsteadmisi. Näib, et pigem tuleb kasvatada nö individuaalset valimisolekut ning võibolla polegi globaliseerumisvastased päris hullud (no mõned ikka natuke on ka :)). Võibolla on kõige võtmeks just kohaliku kogukonna elujõulisuse ning kohaliku hakkamasaamisvõime kasvatamine. Ning algusse tagasi tulles - mind huvitaks lahtilaskmisskandaalide asemel, et mida tulevasteks valimisteks valmistuvad isandad nimetatud asja parandamiseks kavatsevad ära teha.