29 detsember 2010

Kogukonnaaasta

Jah, 2010. aasta on mu jaoks olnud kogukonnaaasta. Aasta alguseks oli Ühendus Weissenstein omadega nagu pisut puntras - st mitmed asjad, mis olid eesmärgiks võetud olid tehtud ja mitmed asjad, mida ei osanud planeeridagi, samuti. Samas ei olnud tunne just selline, et võiks rahul olla. Sest vaatamata linna ajaloos tuhnimisele ja vanalinna arendamiseks ette võetud asjadele, oli tegu justnagu .. raamiga vist. Ehk siis teisisõnu - teadmised sellest, kuidas kunagi oli siin elatud, mida üles ehitatud ja mida väärtuslikku alles jäänud (palju rohkem mõistagi kadunud) ei omanud nagu eriti puutumust tänapäevaga - väga pikaks läks alati seletamine, et mida kogu selle teadmisega siis õieti pihta hakata, ehk milleks see kõik.
2010 veebruari vanalinna konverents aitas mitu justkui eraldi kulgenud asja kokku viia. Vanalinn ei pea olema surnud museaal, vaid eelkõige see, mis ta kunagi on olnud - elus linnakogukond. Sest just siin elanud inimesed kujundasid ta selliseks nagu ta välja kujunes. Linnakogukondlikud liikumised mujal maailmas ja Eestiski andsid ajendi teha sama ka Paides - panna käima tegevusi, mis võiksid elustada ja eluvõimelisemaks muutuda linnakogukonda tervikuna. Nii ongi järjest käima saanud asjad mis allpool pildil näha.



2011 algab ilmselt põhiküsimusega: kas kogukonnakeskus saab ka edaspidi kasutada sama hoonekompleksi (Tallinna 9 ja 11)? Paide linn on seni olnud väga lahke ja võimaldanud  meil hooneid kasutada, lisaks rahastanud kogukonnakeskuse nö võtmeisikut - Paide SRIKi. Nii et päris siiralt tahaks seepärast tänada  Paide linnavalitsust ja loota et sama hea koostöö edasigi jätkuks.
Paide SRIK on saanud käima oma esimesed projektitegevused. Üheks suuremaks ja huvitavamaks on ilmselt koostöö 3 riigi partneritega ARCHE projektis, mis võib uue hoo anda sisse vanade ehitusmaterjalide väärindamisele ja taaskasutamisele (vt lähemalt siit).
Rahalise toetuse on KOPist saanud ka Welopark, nii et kevadest alates on kogukonnakeskusest loodetavasti võimalik rentida vähemalt kümmet taaskasutusse võetud ja kenasti ära "tuunitud" jalgratast.
Käsitöökeskus kogub tuure, Järvamaa Vabatahtlike Keskus tegutseb vähemalt suveni, sama kaua kindlasti ka uus ajaleht KoosOlek ning tulemas on ka vähemalt üks trükis vabatahtlike töö ja kogukonnakeskuse kohta.
Ja kuidagi hakkavad otsad kokku jooksma ka nn kogukondlikus arenguvisioonis - ehk neis edasistes tegevustes, mis aitavad liikuda majanduslikult ja kultuuriliselt elujõulisema ja iseseisvama linnakogukonna suunas.

Küsimus on ka selles, et kaua inimesed jaksavad seda kõike vabatahtlikult vedada.Siiani on suutnud, mille eest kõigile ülisuur tänu!!!



Nii et - see oli tõeliselt huvitav aasta. Veel huvitavamat ja head uut aastat kõigile!

4 kommentaari:

Jan ütles ...

ehedaid mõtteid oma riigist
raadiosaade 27.07.2002:
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=466653&lang=

Anonüümne ütles ...

Mismoodi aitavad need tegevused muuta kodanikuühiskonda majanduslikult ja kultuuriliselt elujõulisemaks ja iseseisvamaks? Kas ühiskond ei ole praegu elujõuline ja iseisev? Mida ma muutma peaks, kui siin lugejal tekib soov midagi muuta endas või enese ümber?

Jan ütles ...

Tulemas on filmitalgud Paides - võtame ka osa?
http://www.24tundi.ee/?id=375832

Rainer ütles ...

Vabandust, ma ei jälginud vahepeal kommentaare, siin oli üks väga hea küsimus esitatud.
Mismoodi need aitavad ..? See oleks väga pikk jutt aga ma proovin paari asja nimetada. Mõte on selles, et kasvaks julgus ja oskus ise asju kätte võtta ja ära teha. Teine mõte on selles, et teha neid kusagil ühiselt, et kasvaks ühtekuuluvustunne. Kolmas asi on teha selliseid asju, mis on kooskõlas säästva arenguga ja kohaliku võimekuse tõstmisega. Näiteks nn oma raha mõte on toetada vabatahtlikke (initsiatiivi), jätta rohkem ressursse kohapeale ning kasvatada emotsionaalset sidet. Kuna "oma rahaga" saab osta ainult kohalikku ja "rohelist" kaupa, siis on ka säästvat ja kohalikku arengut jälle pisike sammu võrra üritatud tagada. See ei pea kindlasti eesmärgiks olema aga mõelda võiks selliselt: "kas ja kuidas saaksime linnana hakkama, kui kasvõi järsust kütusehindade tõusust või järgmisest halvavast finantskriisist tingituna oleks väga häiritud põhiliste kaupade ja teenuste tarbimine kohapeal?". Või ka lihtsalt nii, et kas elu muutuks paremaks, kui kohapealne kompetents ja võimekus ise asju toota kasvaks?
See kõik ei tähenda mingi uue või alternatiivse kogukonna loomist. Pigem kogu ühiskonnakorralduse kõrval juba olemasoleva kogukonnana teatud suunal tegutsemist. Muidugi ei pea terve linn viimse kui üheni selle kõigega tegelema, piisab teatud kriitilisest hulgastki.
Nii et muidugi on kogukond praegugi elujõuline, küsimus oli rohkem asja veidi spetsiifilisema nurga alt vaatamises.
Mida teha? Tarbida rohkem kohalikku, püüda võimalikult palju ise teha (aiamaa, käsitöö, uued oskused), panustada oma tööd ühistesse tegemistesse näiteks talgutel (st ilma rahaabi ootamata), võtta kätte ja viia ellu asju, mida kohalik kogukond vajab jne.
Igal asjal on muidugi oma piir. Ükski asi ei tohi muutuda fanaatiliseks - st ega siis siinesitatu ei tähenda, et kogu elu ja maailmavaade peaks ainult taolisi asju sisaldama. Aga see võiks olla selgelt üks arengusuundasid.

Postita kommentaar