Hulgilõdvestumine?

Eee ... see on nüüd selline pealkiri, mis on minu enda päris vaba tõlge ühest pea kogu viimase finantskriisi ajal käibinud võõrkeelsest fraasist "quantitative easing" (tavapäraselt lühendatakse QE). Kuna QE on olnud viimasel ajal moesõna, isegi ETVs mõne korra läbi vilksatanud H. Pajula vahendusel, siis ei taha ju lollina paista, vaid peaks ka nagu sõna võtma :) Pealegi - rahateema sobib vist raha-aasta algusse küll.
Mida  QE tähendab siis?

Tegu on finantskriisi nn viimase päästerõngaga, vahendiga mida siiani on kasutanud Zimambwe-taolised arengumaad (tõsi küll, ka Jaapan, ehkki vaieldavate tulemustega).
Nn krediidipõhise rahasüsteemiga on ju selline lugu, et ta toimib ainult siis kui .. on krediiti ehk kui antakse laenu. Sest pea kogu raha, mis meil on kunagi kellelgi poolt laenuna pangast kätte saadud. Kui laenu enam ei saa, siis raha juurde ei tule ja majandus kärbub. Ainus tee seda turgutada, on leida võimalus uuteks laenudeks.
Üks võimalus selleks on alandada laenuintresside määrasid. Seda on kõvasti ja pikalt tehtud. Kohati on nad nullile nii lähedal, et enam lähemale minna ei anna (sest millestki peavad ju pangad näiteks hoiustajatele intresse maksma). Nii et nn krediidihinna mõjutamine keskpanga poolt intressimäärade langetamise läbi enam ei toimi (nn kvalitatiivne mõjutamine).
No ja siis jääbki see kvantitatiivne mõjutamine - ehk lihtsalt raha juurde trükkimine samaaegaselt pankadelt pinge mahavõtmisega, mis takistab praegu laenuda väljaandmist. See on "quantitative easing" ehk siis miks mitte - hulgilõdvestumine.

Teoreetiliselt peaks tõesti meie tore laenuühiskond hakkama kergemalt hingama - raha pumbatakse süsteemi juurde, pangad annavad seda jälle välja, raha läheb jälle liikuma, majandus kosub, käes on uued toredad buumid ja kõik on õnnelikud, lausa hulgi lõdvestunud võiks öelda.

Siin on omad nüansid, kuidas see tänapäevases keerulises krediidisüsteemis toimib, kes viitsib, uurib neid ise. Aga põhimõtteliselt ei toimu muidugi labast trükimasina käivitamist (kasvõi seepärast, et raha on tänapäeval tegelikult virtuaalne), vaid keskpank ehk valitsus ostab juurdeloodud rahaga ühest küljest välja pankade pahad tagatised, samas ostab kokku väärtpaberiturul ringlevat kaupa (kuhu praegu pangad laenamise asemel pigem investeerivad, et pisutki teenida), nii et pankadel ei tohiks teoreetiliselt muud üle jääda kui saadud raha välja laenata.

Et aimu saada QE2 ulatusest (st see toimub USAs juba teist korda): järgneva 8 kuu jooksul luuakse sedasi juurde 600 miljardit USDi. Päris kõva hunnik raha, mis kahtlemata jõuab ka EUsse ja mõjutab siinsetki elu. Mh väiksema või suurema uue buumi või mulli loomisega - võibolla kevadel, võibolla suvel, tont seda täpselt teab.

Aga milles siis probleem on?
Tegelikult selles, et mitte keegi ei suuda ette ennustada, kuidas QE tegelikult arenenud ühiskonnas toimib. Kui see laenubuumi ei tekita, siis tekitab hoopis raha devalveerumise, mis on tõsine oht. Kui uus raha siiski muundub laenudeks ja karboniseerub taas õnnelikus ületarbimisühiskonnas, siis on oht et kui raha juurdevool täpselt õigel hetkel ei peatu (ja seda hetke on praktiliselt võimatu kindlaks määrata - ehk tegu on õnnemänguga), siis loodetud nn positiivse inflatsiooni asemel võib tekkida hüperinflatsioon - põhimõtteliselt kaos, kus paberraha ainus väärtus on tema kütteväärtus (nagu 1930-te Saksamaal), digiraha puhul on teist rakendust ilmselt keerulisem välja mõelda.

Ega keegi ei teagi, et mida siis teha. Selge on see, et QE kaudu vähemalt üritatakse august välja saada, ent vahendid on kahjuks just need, mis sinna auku meid viisid. Tõsi - uute mullidega võidetakse aega juurde ja vahepeal tekitatakse ka lühiajalisi tarbimispidusid, ent see kõik ainult süvendab probleemi ja uusi kriise.

Ses mõttes on eesolevad valimised Eestis ilmselt päris huvitavad. Täna teatas meie rahandusminister tõsiseltvõetava homo economicsina, et miks peakski meil olema üldse mingeid suuri eesmärke - tuleb säilitada status quo, sellest piisab. Tõsi ta on - pole enam ju kuhugi sisse trügidagi eriti. Samas - kas selline pooleldi augus/pooleldi väljas staatuse säilitamine on ikka tore eesmärk? Seda enam, et ressursid ju kahanevad - aeg töötab meie kahjuks. Ei, ma ei vastandu siin kuidagi Reformierakonnale (reformide lõppemise tõttu peaks erakond ilmselt nime muutma), võibolla oli rahandusminister lihtsalt väsinud, lihtsalt mõtlen, et mis siin on kevadiste kandidaatide platvormid. Keskerakonnast ei tahaks üldse rääkida, sest ausalt öeldes - nn idarahaskandaal paneb mõtlema, et kas nn kodanikuühiskond ei peaks ka teatud boikotiga ühinema. Aga see selleks. Mis ikkagi on uue Riigikogu eesmärgiks? Selline roomaklubilik küsimus (Eesti roomaklubilased muide pakuvad juba omi visioone). Saab näha. Vististi tuleks hakata senisest palju rohkem mõtlema, kuidas toetada piirkondade suuremat iseseisvumist - ikka sedasama kogukondade elujõulisust.

Seniks aga nautigem - lõdvestugem ja lausa hulgi, vähemalt korrakski :)
Või siis nautige seda toredat QE animatsiooni: