Zeitgeist3

Eile esilinastus siis ülemaailmselt “Zeitgeist3” ehk “Moving forward”.  Esimesed osad kõlasid omal ajal uudsetena, kolmas millegi sellisega väga ei lajata. Filmi algus ja päris lõpp on nagu teise osa lõpp – mingil põhjusel matrixlik lavastus “revolutsioonist” (The revolution is now). Animatsioonilõik vahepeal on samas jälle päris huvitav. Aga muidu … ma panen siia lihtsalt mingid märksõnad, mitte tingimata sõnasõnalt filmis kõlanud aga sellised, mis filmi vaadates tekkisid. Teemad on tõsised aga film on ju film.

Geenid versus keskkond. Geneetilise suundumuse ületähtsustamine. Otsustavam mõju on keskkonnal. Inimene ei vaja olelusvõitlust, vaid sotsiaalseid suhteid, toetavat keskkonda, et tunda end edukana.
Suurem osa sõltuvustest või vägivaldsest käitumisest ei tulene geenidest, vaid keskkonnas valitsevast stressist.
Majandus. SKP versus kapitalism. SKP on seda suurem, mida suuremad on rahalist lahendust vajavad probleemid (sh haigused, kuritegevus). See ei ole jätkusuutlik majandus.
Praegune majandus- või finantssüsteem on otsekui teine reaalsus, see ei arvesta päriseluga, elukeskkonnaga, mida ei saa sellisel moel lõputult ekspluateerida. Majandusteadlased mõjuvad seetõttu pigem propagandistidena. Valitseb virtuaalsus – suurema osa toote hinnast moodustab mitte tootmismaksumus, vaid reklaam.

Finantsmaailm, kapitalism, suurkorporatsioonid jne, see on tegelikult omamoodi sõltuvushaigus, sõltuvus pidevast kasvust, kus inimesed on lihtsalt vahendid raha juurde tootmiseks.
Raha=krediit+intressid. Kuna maailmas ei ole nii palju raha, et kõiki intresse tagasi maksta, on inflatsioon ja pankrotid hädavajalikud. Laenu% on tänapäeva parim kubjas. Börs on selle süsteemi äärmus – raha toodetakse rahast, reaalset väärtust ei looda üldse. Parim börsimaakler on kerge ajukahjustusega maakler, kel puudub empaatiavõime.
Praegu toimub Kreeka, Islandi, Iirimaa, Portugali “väljaostmine”. Kes ostab välja planeedi?
Riikide suur sisevõlg.
USAs peaks üksikisiku tulumaksu määra tõstma 65%ni, et katta lähituleviku intressimaksed.
Aastaks 2050 on USA sisevõlg kasvanud 415%ni. 50 aastaga on 60% maailma riikidest sisevõla tõttu pankrotis.
Kannatavad päriselud. Samas 1% elanikkonnast omab 40% maailma rikkustest.
Kuid kõik see toimub mingite väljamõeldud mängureeglite pärast, võlg ei ole ju tegelik reaalsus.
Edutaotluse taga on soov olla parem, omada rohkem, mitte lasta endale ülalt alla vaadata.
Samad põhjused on kuritegevuse taga. Samas kui on näiteid, et võrdsus vähendab kuritegevust, rahulolematust.
See kõik tekitab “sotsiopsühholoogilist stressi”.
Viga pole ühes inimesed, korporatsioonis, riigis, “vabamüürlastes” vms – viga on praeguses majandussüsteemis.
Milton Friedman saab ka oma koosa.
Mis on jätkusuutlikkuse saavutamiseks õige meetod? Poliitika? Religioon? Kas lennuki lendama panemiseks saab olla demokraatlikku või vabariiklikku meetodit? Kõige praktilisem ja erapooletum metoodika on teadus.
Global Resource Management System – kogu planeedi ressursside kaardistamine ning nende kasutamise monitoorimine
Global Production Management System – toodete kestvuse tagamine, taaskasutus, uuendusvalmidus (standardiseerimine, universaalselt asendatavad osad)
Global Demand and Distribution Tracking System – maksimaalne lokaliseerimine (transpordikulude minimeerimine), omandi asemel kasutus (raamatukogu taolised spetsialiseerunud kasutuskeskused)
Kokku on see Global Economy – ressursipõhine majandus.
Aluseks tõdemus, et “Loodus on diktatuur” – me kas kuuletume sellele või kaome.
Venus Project.
Teaduse areng viib aina suurema mehhaniseerimise suunas, mis tuleb pöörata inimkonna kasuks. Olemas on materiaalsete 3D esemete “printimise” tehnoloogia. Printida saab põhimõtteliselt tööriistu, masinaid, autosid, maju.
Praegune mehhaniseerumise probleem on see, et tulemuseks on tööpuuduse kasv, see aga kahandab ostujõudu. Ehk mehaaniseerimine (tootmiskulude kokkuhoid) võib viia pankrotti. See ongi kaasaegne majandus versus säästev eluviis.
Probleemiks on seega raha. Sel põhjusel ei ole praegu tehnoloogilised lahendused viidud oma maksimaalsete võimalusteni.
Ressursipõhine majandus ei vaja nn vaba turgu, sest raha pole tegelikult üldse vaja.
Ei ole nii, et inimestel on tegutsemiseks vaja välist survet, pigem soodustab praegune surverohke süsteem laiskust. Ainus millele ollakse keskendunud algusest peale on: kuidas teha raha. See tapab loomingulisust. Tõeline looming (kunstis või teaduses) pole kunagi olnud ajendatud rahast. Loomingulisuseks on vaja vabadust. Nagu laps, kes mängib, otsib ja areneb.
On see marksism või kommunism?
Kas äkki hoopis kapitalism, vaba turumajandus on muutunud enamiku jaoks müstiliseks “Pühaks Graaliks”?
Tegelikult pole marksism või kommunism ainsad alternatiivid, need on minevikus võibolla mõneti vajalikud arenguetapid.
Lahendus polegi üks või teine poliitiline koolkond.
Poliitika on äri nagu iga teinegi äri (illusiooni andmine valikuvabadusest).
Ühiskonna progressi aluseks pole olnud raha ega poliitika, vaid teadus ja nafta. Raha on pigem põhjuseks, miks neid ressursse pole mõistlikult ega võrdselt tarbitud.
Lahendus on teadus, tehnoloogia. Ülejäänu on ballast.
Ohud: peak oil, peak water, peak food (topsoil) jne.
Aastaks 2030 vajame oma vajaduste katmiseks kaht planeeti.
Töökohad ei tule enam tagasi.
Et vältida üldisest usalduse kaotusest tekkivad katastroofi tuleb tegutseda kiiresti.
Great Transition.

Ja lõpus siis matrixilavastus rahvamasside poolt rahatähtede tagasitoomisest keskpanga uste ette (natuke naljakas tegelikult).
The revolution is now.
Lõpp.

Selline see film ongi.
Kaasaegne.
Nagu iga film ka pisut manipuleeriv. Tegelikult natuke vähem manipuleeriv ja selgem kui esimesed.
Ega teistmoodi mõtlemine pole paha. Küsimus on pigem väga lihtne: mida siis ikkagi teha tuleks teie, filmitegijate arvates? Mingit revolutsiooni me ju tegelikult tegema ei hakka. Või hakkame?