Õdusala või õudusala?

Kunagi sai siin kirjutatud ühest Karesseni korraldatud päevast, kus tuli jutuks, et võõrapärase sõna "miljöö" asemel võiks kasutada eestipärast "õdus". Ehk siis mitte miljööala, vaid õdusala - ehituspiirkond, kus valitseb mingi õdus ja hubane keskkond. Tore kõlaline vaste sõnale "õudusala", kus hinge jääb oluliselt teistsugune tunne.

Kunagi kehtisid Paides "miljööväärtuslikud ehituspiirkonnad". Need olid sellised kohad, kus ühe ajaperioodi jooksul oli rajatud ühte stiili kuuluvaid hooneid, mis moodustasidki siis selle ajastu miljöö või õhustiku. Kui õiguskantsler oli teinud selgeks, et ehitustegevust neis piirkondades tuleb reguleerida mitte ehitusmääruste, vaid planeeringutega, siis hakkas ka Paide linn koostama miljööalade teemaplaneeringut. Praeguseks on see küll arusaamatutel asjaoludel jäänud kuhugi toppama.
Igatahes selge on see, et taolisi väärtusi tuleb kaitsta ja arendada. Üheks taoliseks piirkonnaks oli ka Pärnu tänav.
Sellest on korduvalt juttu olnud, et igasugused määruste ja planeeringutega kehtestatud nõuded ja soovitused on mõttetud, kui nende andja ise vastavat eeskuju ei anna. Oleks väga ebaõiglane öelda, et Paide linnavalitsus ei tee ajaloolise hoonestuse säilitamiseks mitte midagi. Väga palju on tehtud ja toetatud. Ent väga lihtsad, pidevalt silme all olevad näited võivad tehtu mõju oluliselt lahjendada.

Kui jääda korra pidama Pärnu ja Telliskivi tänava kanti, siis ... on see rohkem õdus- või õudusala?
Pärnu 60 laguneda laskmine pole just väga kiitmistväärt, seda enam et majas oli säilinud ajalooliselt palju autentset (millega Paide linn just enam väga uhkustada ei saa):

Sealsamas lähedal, praeguse aadressiga Telliskivi 4 asus kunagine võõrastemaja (EW aegu lausa hotell "Grand"). Keset kõige elavamat "vanalinnamelu" lammutati see kuidagi väga vaikselt ja märkamatult ning ka suurem osa väärtuslikku arhitektuuripärandit selle küljest kadus teadmata suunas:

Ja Maxima ... Selle asemel olnud puitmaja (Pärnu 65) lihtsalt lammutati sealsamas 2006 augustis. Kaduma läks taas palju väärtuslikku (tahveluksed, glasuurpotid jne). Maximamehed oleks heameelega ka punasest tellisest kiriku maha lammutanud aga selle omanikuga siiski kokkuleppele ei saadud. Kui nüüd vaadata, kuidas mujal on omavalitsused käitunud, siis võib näha, et soovi korral saab panna Maxima end laiendama küll selliselt, et ajalooline pilt kasvõi osaliselt säilib (allpool esimene pilt Märjamaa Maximast, sarnast näeb ka Rakveres). Tundub küll, et Pärnu 65 poleks sugugi ülemäära takistuseks saanud ka Paides:

Miljöö- või õdusala võiks areneda vast siiski pisut teistmoodi. Isegi siis kui parasjagu pole õiguslikult siduvat dokumenti. Vahel on abi ka (või eriti) heast tahtest. Huvitav on näha nüüd, et mis suunas liigub miljööalade teemaplaneering või kuidas ikkagi läheb praegu veel vanalinna piirkonnas asuvate asutustega nagu näiteks Paide Muusikakool jne. Loodetavasti on ajad muutunud ning linnaruumi säästlikum suhtumine muutub ka poliitiliselt kergema vastupanu teeks.