Anarhism ei saanud alguse mitte tänavatel märatsemisest, turris juustest või pungist. Esimesed anarhistid kaasaegses tähenduses olid pigem 19. sajandil kabinetivaikuseses töötavad majandusteadlased, kes mõtlesid mh iseseivalt toimivatest kogukondadest, sh alternatiivsetest rahasüsteemidest.
Ilmselt esimene kaasaegne anarhismiteoreetik (kes vähemalt esimesena end avalikult anarhistiks nimetas), Pierre Joseph Proudhon (19. saj keskpaik), kellest laulab ka Vennaskond, leidis et tsentraliseeritud valitsusvorm on kurjast ning pooldas nn ehtsat föderalismi, kus otsustajad on võimalikult kohalikul tasandil. Proudhon ei olnud seejuures võimu absoluutne eitaja, vaid eelistas võimu nn minimaliseeritud varianti. Omal ajal oli see mees kordades tuntum ja populaarsem kui näiteks Marx, kellele ta end vastandas (Proudhon ei eitanud eraomandit, vaid pidas seda üheks vabaduse väljenduseks). Võib öeda, et ta oli nii antikapitalist kui antikommunist. Muuhulgas püüdis Proudhon käivitada panka, mis toimiks täiesti teistmoodi tänapäevastest kriisini jõunud krediidipõhistest pankadest ja oli rohkem sarnane kogukondlikele nn sotsiaalse ettevõtluse vormis moodustatud ühiskondlikele pangaühisustele. Sellistes kohalikes finantsrevolutsioonides ei olnud tegelikult midagi uut, juba 19. saj alguses USAs Cincinnatis käivitatud „hour“ nimeline maksevahend, ehk kaasaegne kogukonnaraha, mille autor oli USA esimeseks anarhistiks tituleeritud Josiah Warren. Nii et Proudhon, üks anarhismi „isasid“, omas pigem selget visiooni anarhiast kui kogukondlikust alternatiivsest majandusmudelist. Muide, arvatavasti pärineb Proudhonilt tänapäeva anarhismi sümbol – A mille ümber on O ning mis tähendab „Anarchy is Order“ ehk „anarhia on kord“.
Finantssüsteemi reformist ja nn tagurpidi intressist ehk demurragest arendas ideed edasi belgiast pärit anarhist Silvio Gesell (1862-1930). Gesell oli samuti nii kapitalismi- kui marksismivastane ning tuli välja käsitlusega „turumajandus ilma kapitalismita“. Ta toetas ehtsat vabaturumajandust ja vaba raha teooriat, mis on vaba nii riiklikust sekkumisest kui monopolide survest. Geselli kohta on öeldud, et tema tõeliselt sügav majandus- ja rahandusteooria on asi, millest alles hakatakse õppima ning et see võib olla monopolide palju ohtlikum kui kunagi üritas olla marksism. Gesell leidis, et väljapääs majandus- ehk krediidikriisidest ei peitu intresside alandamises ja uute krediidivõimaluste ülespuhumises, vaid pigem tuleks rahakäivet kiirendada muul moel. Esiteks tuleks kaotada rahamonopol ja lubada ehtsat „vaba raha“, mille hulka kuuluks ka õigus kohalike rahade väljaandmiseks. Teiseks tuleks intressi asemel kasutada pigem „tagurpidi intressi“ (demurrage).
Viimase mõte on selles, et kui kõik loomulik meie elukeskkonnas aja jooksul kaotab oma väärtust (vananeb, amortiseerub), siis millegipärast kehtib raha puhul ebaloomulik ja vastupidine protsess – intresside abil see hoopis kasvatab oma väärtust. Kui aga raha kaotaks väärtust igal aastal mingi % võrra, siis taoline demurrage õhutaks raha võimalikult kiiremat käivet, mis on üks eduka majanduse võtmeid. Ehk siis omamoodi loomulik ja roheline areng finantsmaailmas. Demurrage on praegu kasutusel mitmete kohalike rahade juures, sh chiemgaueri nimelise kohaliku raha puhul, mis on kasutusel Saksamaal Chimsee piirkonnas.
Taolistest anarhistlikest sugemetest on kasvanud välja vägagi tõsiseltvõetav alternatiivne majanduskäsitlus, mida nimetatakse „Austria koolkonnaks“. Tegemist on 19. saj lõpul ja 20. saj alguses välja kujunenud koolkonnaga, mis omal oli lausa osa põhivoolu majandusteadustest. Tänapäeva majanduskriisis oleks just Austria koolkonnalt palju õppida, kus on kriisi põhimehhanismi põhjalikult käsitletud ning selgitatud, kuidas tavapärased ja praegu kasutusel olevad kriisi lahenduse meetodit kriisi ainult süvendavad. Üks Austria koolkonna arendajaid oli Murray Rothband (1926-1995), anarhist ja USA libertaanide partei juhtfiguure, kellelt pärineb termin „anarho-kapitalism“ või „eraomandi kapitalism“.
Anarho-kapitalism on individualistlik filosoofia, mis toetab riigivõimu kaotamist ning üksikisikutele tuginevat vaba turumajandust. Sel koolkonnal on ka teisi nimetusi nagu „anarho-liberalism“, „vabaturu anarhism“ jne. Üks osa sellest koolkonnast (minarhistid) ei poolda riigi täielikku kadumist, vaid selle selle minimeerimist vähemsekkuvasse vormi, säilitades näiteks politsei, kohtuvõimu, sõjaväe jne.
Seos anarhismiga ei piirdu muidugi ainult rahareformidega või majandusteooriatega. Ka näiteks nn „do it yourself“ (DIY) või „isetegemise“ mõtteviis on juurtega samas allikas, mh leidub USAs anarhistlikke kogukondlikke rühmitusi, mis just sellest lähtuvad. Mõte on just selles, et olla võimalik iseseisev ja isehakkamasaav. Nn „autonoomsed tsoonid“ või „A-tsoonid“ USAs ja Briti saartel on üks sellise tegevuse näide. Mh toimub seal ulatuslik ümberõppimine, et tagada ise hakkama saamise võimekus, seda nii üksikisiku kui kommuuni või kogukonna tasandil. Mõneti võib selliseid anarhistlikke DIY kogukondi tuua eeskujuks kui tõeliselt jätkusuutlikust või säästva arengu printsiipe järgivast kooselu mudelist.
Kogukondlik anarhism ei ole niisiis midagi uut. Eraldi vooluna on tekkinud nn rohemust anarhism, ehk roheliste või „ökode“ liikumine, kus anarhism on rakendatud keskkonnaliikumiste külge. Sellest ei ole kaugel valge või siis kristliku anarhismi vorm, mis on väga seotud kogukondliku mõtte- ja eluviisiga. Selle viimase voolu üks olulisemaid esindajaid oli muide ei keegi muu kui tuntud Vene kirjanik Lev Tolstoi. Tolstoi sai omal ajal mõjutusi just Proudhonilt ning aja jooksul kujundas oma kristliku nägemuse kogukonnast, mis toimiks anarhistlike põhimõtete najal. Ainus autoriteet, keda tunnustatakse on Jumal, inimesed peaksid elama vabalt ja võrdselt ning igasugused vägivaldsed (sh õiguslikud) sunnimeetodid peaksid puuduma. Tolstoist ongi suuresti välja kasvanud kristlik anarhism, mis seisab vastu igasugusele hierarhiale (sh kiriklikule hierarhiale, muide sõna „hierarhia“ ongi väga religioosset päritolu, tähendades preestrite ülemvõimu). Sellise hoiaku tõttu heideti siiralt usklik Tolstoi muide välja Vene õigeusu kirikust.
Tolstoi ise kirjutas aga anarhiast järgmist (aastal 1900 ehk siis isevalitsusliku Venemaa kõrgperioodil): „Anarhistidel on õigus kõiges ... nad eksivad ainult selles, et usuvad anarhia toomisse vägivaldse revolutsiooni kaudu. ... Vägivalla kasutamine on võimatu, see tekitab ainult reaktsiooni. Valitsuse ridadega liitumine on samuti võimatu – nii muutud ainult selle tööriistaks. Seetõttu jääb järele üks kurss – võidelda Valitsusega mõttega, kõnega, tegevustega, eluviisiga. ... On ainult üks pidev revolutsioon – moraalne, sisemise inimese ümberkujundamine. Kuidas see aset leiab? Mitte keegi ei tea, kuidas see toimib kogu inimkonna mõõtmes, ent iga inimene tajub seda kindlasti sisemiselt. Ent ometi mõtleb kogu maailm inmkonna muutmisele ning mitte keegi ei mõtle iseenda muutmisele.“
Tolstoi vaated mõjutasid väga tugevalt Mohandas Gandhit. Kahe suurmehe vahel kestis kirjavahetus umbes aasta, ent just Tolstoi teos „Jumala riik on seepidi teie sees“ mõjutas Gandhit arendama välja oma vägivallatu vastupanu filosoofiat (ahimsa), mille suurimat „apostlikks“ Gandhi ka Tolstoid nimetas. Tolstoi viimane kiri oligi kirjutatud Gandhile. Gandhi omakorda mõjutas aga teatavasti Martin Lutheri Kingi, nii et anarhistliku mõtteviisi mõjud on tegelikult palju laiemad, kui seda üldiselt ette kujutatakse. Septembri alguses Paides toimunud Kolmkõla festivalil toimunud Tõnu Trubetsky luuleõhtul oli kuulajatel võibolla üllatav kuulda, kui lähedal neile samadele põhimõtetele see Eestis hästi tuntud anarhist on.
Anarhismi definitsioone on mitmeid ja mina ei ole kindlasti selle valdkonna asjatundja. Tihtipeale jääb aga kõlama just mõte, et anarhism ei ole poliitika, vaid pigem ajalooline tendents, mis väljendub eri vormides, ent üldiselt toetab inimeste vabatahtlikku koostööd ning ühinemis (ja ka mitteühinemis) vabadust. Anarhism võib kanda ideed vabadusest, mis aitab tasakaalustada ühiskonda siis, kui autoritaarsus hakkab jälle pead tõstma kas parteide või suurkorporatsioonide survena. Ja tegemist ei ole ainult teooriaga, lisaks aina levivale kogundade võrgustikule on ajaloost isegi näiteid anarhistlikust ja toimivast ühiskonnakorraldusest (näiteks 1936-39 Hispaania revolutsioon). Anarhia võib olla kord, kui kokkulepped peavad ja sundust pole vaja.
Igatahes tuleb kasuks olla avatud, ka kogukond peaks olema avatud, mitte endassesulgunud või tõrjuv. Õppida on ilmselt kõigilt, sh neilt, keda ollakse esmajärjekorras harjutud pidama lihtsalt mässajateks kõige vastu. Kogukond ei ole ju mingi kunstlik moodustis, vaid peab olema valmis mitmekesisuseks, tema puhul peaks mu arust kehtima printsiip „on nagu on“, sest ta kujuneb ise inimestest, kes lihtsalt on sellesse kogukonda sattunud.
„Wabalinn Paide“ on üks selline projekt, mis üritab tutvustada Paides erinevaid kodanikualgatuse ja kogukondliku eluviisiga seotud ideid. Üks Wabalinna üritus saab suure tõenäosusega olema 2012 veebruaris toimuv anarhismi tutvustav üritus, mille nimeks võib vabalt kujuneda Eesti Esimene Anarhistide Kongress.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar