Tahaks või ei tahaks .. infot siis?

Selles blogis on tegelikult valitsenud pikalt vaikus. Enamjaolt on olnud aega siia pista mõned teated suuremate tulevastu ürituste kohta, ei muud. Eestis pidavatki olema mingi vaikiv ajastu. Öeldakse, et justkui rääkida saab aga keegi ei kuula. Ma pole päris kindel, et ainult seepärast saab ajastut nimetada vaikivaks. Pigem on see meeletu infomüra ajastu. Väsitava ja väsimatu ajude pommitamise aeg. Pole ime, et keegi ei jaksagi enam kuulata. Mitte ainult valitsejad, vaid eelkõige ju ka tavainimesed. Vast kõik nö korraldajad on kokku puutunud sama nähtusega - üritust võib nõrkemiseni reklaamida igas mõeldavas kanalis aga tulemus võib endiselt olla nullilähedane (ja ma ei mõtte ainult osalust, vaid igasugust reaktsiooni). Mitte et alati oleks tegu igava ja mõttetu üritusega (kuigi vahel on), või et keegi ei hooliks (vahel ka seda muidugi). Aga lihtsalt ei jaksa. Päriselt ka - no ei jaksa jõuda igale poole, olla kõikjale kaasatud, arvata kõigest midagi, olla kogu aeg kasulik demokraatiamutter.
Mu arust iseloomustab meie ajastut pigem aina süvenev väsimus.

Projektimaailm aitab sellele kaasa. See on tegelikult ju totalitaarne mikroplaanimajandus. Koosta plaan, saa raha, tee ära, kajasta ja hakka otsast peale. Inimlik on see, et nii rahastajad, tegijad kui ka üldsus ju tahaks näha, et asjal ka mõtet on - seega tuleb kõike toimivat õigustada, pigistada välja parim, toota hunnikute kaupa mõõdikuid, et ka kõige võhiklikumad oskaksid tulemusi või nende puudumusi mõõta. Kui palju selliselt aga jääb järele asja sisust ja mõttest?

Hiljuti kuulsin oma taolisele mõttekäigule kommentaari, et mismoodi saab see kõik olla väsitav? Tuludeklaratiooni täitmine pole ju väsitav, kuidas saab projekti kirjutamine seda olla. Esiteks, ma usun et minu tausta puhul võin ma öelda, et tuludeklaratsiooni täitmine ei ole mulle ilmselt objektiivselt väsitav aga tegelikult ... pagana väsitav on. Sest see on ju nüri tegevus. Seda muidugi sunnitakse tegema, projekti ei sunni keegi kirjutama. Ja ega projekti kirjutamine polegi väsitav, kui oled hingega oma ideed teostamas. Aga kui mingil etapil koged, et oled sunnitud suurema osa aurust panema kõigele muule kui sisulisele tegevusele, et sa kuidagi nagu ei pääse enam kuidagi ligi sellele, mida hingega teha tahtsid, siis see on väsitav. Isegi kui kõik on toredad ja inimlikud - seda enam tunned vajadust tõestada vajalikkust oma olemasolu järele. Tegelikult on tobe kurta, alati saab projekte ju mitte kirjutada jne. Aga asi pole selles.

Kapitalism totaliseerub. Trügib ka vabakonda ja tahab sinna vägisi importida omaenda mudeleid, ideid, strateegiaid ja mida iganes. See totalisaator tapab loomingulisuse ja vabaduse ja see ongi väsitav. Kõike tuleb müüa, kõike tuleb mõõta, kõik tuleb mõõta tõhusaks, kõik peavad olema edukad, kõik peavad kuhugi välja jõudma jne. Tihti ainult selle nimel, et ka kõige võhiklikumal oleks võimalik ja isegi võimalikult lihtne mõõta seda, mis muidu võiks (ja isegi peaks ehk) kõrgelt üle tema pea käima.

Vabandust, see eelnev ei olnud kellegi pihta isiklikult suunatud.

Neljapäevases lehes ilmub üks avalik pöördumine Paide linnavõimu poole - muuseumi likvideerimise asjus (sõnamäng aga eks ka likviidsusprobleemi lahendamine ole omamoodi likvideerimine, vähemalt millegi) seoses järjekordsete planeeritavate projektidega. Intrigandid kasutavad ilmselt hea meelega selliseid olukordi enda võimaluste suurendamiseks. Ma kirjutasin ka sellele pöördumisele (väga hea meelega) alla põhjusega, mis seal sõnaselgelt kirjas on: tahaks lihtsalt teada, mida on kavas teha, eriti kui see puudutab väga otseselt minu enda tulevikuplaane (märkuseks vahele - ilmselt tuleb avalikkuse ette mitmeid sarnaseid pöördumisi, ent vähemalt mina isiklikult pole ühtegi neist algatanud). Lihtsalt infot tahaks. Nii lihtne see ongi, ei mingit muud vandenõud. Paradoksaalne samas natuke eks. Tihti ei huvita meid karvavõrdki see info, mida linnavõim pakub. Kui paljud meist käivad linna korraldatud planeeringute tutvustustel või muudel üritustel, kuhu oodatakse linnakodanikke osalema? Praktiliselt keegi ei käi. Kedagi ei huvitagi. Samamoodi ei käida ka siis, kui sarnaseid asju korraldab mõni vabaühendus. Muidugi on põhjus arusaadav - no ei jõua tõesti igale poole. Väsimus. Eks ka linnavõim võib väsida, kui muudkui kutsub aga kedagi ei huvita. See on parasjagu peen mäng. Et kaua tuleb siis hambad ristis vastu pidada ja jätkata, isegi kui hakkad iseendale tunduma juba täieliku idioodina? Aga näed, kui otsustad valel ajal ja vales asjas järele anda ja vaikida (heaküll, kui teid ei huvita, me siis ei räägi) - tullakse avaliku pöördumisega. Karm maailm.

Keeruline elu. Poliitikud on jah vahel ülbed. Vahel on rahvas ka. Ilmselt ei saa kriiside, ehk muutuste ajal ka tahta, et kõik oleks paduviisakas. Tuleb leppida ja proovida asja edasi ajada.

Ent veidi kainemalt vaadates ei ole raske märgata, kuidas mõlemas leeris leidub neid, kel sügelevad sõrmed Sauroni sõrmuse järele. Eks ole võim ka see, kui saad kellelegi lihtsalt ära panna. See on lihtsalt võim ilma vastutust võtmata.

Aga kas on mõni ka nii julg ja tark, et teab kuidas ja kuhu see sõrmus ära visata, ilma seda vahepeal sõrmes kandmata?

Igatahes, väsimus on kaaperdanud selle blogi. Nüüd on vist aeg ta tagasi võtta. Sest kui olla järjepidev siis peaks ju mitte ainult infot küsima, vaid ka andma. Peaasi et infodetsibellid jääksid talutava piiridesse.