Oli ka paar väga selget ja üllatavat vastust küsimustele. Näiteks, et ministeeriumil polegi olnud kunagi kavas muuseumi kinni panna ning et kui linn muuseumi üle ei võta, siis ka mingit muuseumi sulgemist ei toimu. Ja samuti see, et ka senisele muuseumi tegevusele pole midagi ette heita, vaid mõte oli selles, et äkki saaks midagi veel paremini teha. Saab näha, kas need tulenesid hetkeemotsioonist ja –survest või ongi tegu ministeeriumi ametliku seisukohaga.
Mu arust oli ka emotsinaalset demagoogiat, nagu ikka vahel juhtub. Näiteks tõestamaks, et mäluasutus ja äri saavad head koostööd teha, viidati Linnamuuseumi ja MiiaMillaManda muuseumile, ehkki selle puhul (nagu ka Iloni Imedemaa puhul) on ju selge, et äri on pandud teenima mälu ja seda veel mäluasutuse koosseisus, mitte vastupidi. Ka oli ilmselgelt vastuoluline paljude kohalolnute jaoks see, et ühest küljest kinnitati et muuseumi pole iial olnud plaanis sulgeda kui samas oli esinejate selja taha seinale kuvatud lepingu tekstist selgelt lugeda muuseumi sulgemise kohta 2013 suvel või et muuseumivara ei anta iial üle ERMile (füüsiliselt), ehkki lepingu tekst väitis vastupidist (olgugi et ainult õiguslikku üleandmist). Ehk siis oli nii tegelikku kui näilist vastuolulisust ja parasjagu segadust, mida ilmselt oleks olnud palju vähem, kui avalikkust oleks asjaga kurssi viidud oluliselt varem.
Hiljem intervjuusid kuulates tundus vähemalt mulle, et rõhuasetus on sellel, et kuna Paides on kaks sarnast asutust (muuseum ja Wittenstein), siis oleks sünergia huvides tark need kokku panna. Kel huvi, siis kokkusaamise video on üles pandud ka youtube: http://www.youtube.com/user/PaideTV
Iseenesest on tegu üsna enneolematu kodanikualgatusliku sekkumisega, vähemalt siin, Järvamaal. Ei olda vist harjunud, et kodanikke taolised asjad huvitavad ja et neile tuleks üldse midagi nii põhjalikult selgitada. Üks osa arvamusi ongi sellised, et mis te surgite kui te midagi ei tea ja millestki aru ei saa. Mis on ise üsna arusaamatu arvamus. Nö surkimise mõte selles ju ongi, et teada ja aru saada sellest mis toimub. Ja keegi ei saa öelda, et sellele pole rahval õigust, vähemalt muuseumi küsimuses küll mitte. Muuseas, kohati võttis kuuldavasti avaliku võimu esindajate reaktsioon pöördumisele ka inetud pöörded, mis väljendus EKPstiilis „vaibale kutsumises“.
Ära tuleks klaarida ka see, et kindlasti pole tegu rünnakuga Paide linnavõimu vastu. 3. dets kokkusaamisel ei kõlanud üldse sellist kriitikat. Pigem pidid riigivõimu esindajad seda tundma. Meie, kodanikud, olime ju aru saanud, et riik on linna nurka surunud. Ja tundus, et ehk saame meie siis abiks olla. Aga enam pole ma väga veendunud, et asjad just sedapidi on. Igatahes, kindlasti väärib linnavõim tunnustust. Nii selle eest, et nad on olnud valmis muuseumiga seotud vastutuse vastu võtma, kui ka tehtud töö eest selle viimase aasta jooksul. Aga samas on asjaga seotud mitmeid küsimusi, millele tuleks enne lõplikku otsustamist vastata.
Esiteks. Hetkel ei võitle keegi otseselt selle pärast, et muuseumiga üldse mingeid ümberkorraldusi ei tehtaks. On selge, et riik on võtnud mingi üldise suuna, et riiklikud muuseumid võiksid palju paremini hakkama saada, kui nende tööd korraldaksid kohalikud inimesed sihtasutuse kaudu. Täitsa võimalik, et see nii ongi. Tahaks lihtsalt aru saada, et mis Järvamaa muuseumi puhul tõde on. Kas see nagu seni on kõlanud, et riik esitas ultimaatumi – kui ümberkujundamist ei toimu, siis muuseum suletakse või pole tegelikult sulgemine üldse päevakorras nagu hr Pärn väitis? Ja et kas meil on kuhugi vaja hirmsal kombel kiirustada? Kas oleks võimatu uurida, et milline on teiste Järvamaa omavalitsuste ja mäluasutuste seisukoht ning kas nad sooviksid ka mingil moel osaleda? Kas pole tõesti aega koostada analüüse ja uuringuid, mille abil oleks võimalik aru saada, et millises vormis oleks kõige parem jätkata? Kas poleks hea ära oodata uue muuseumiseaduse jõustumine, mis ilmselt teeks ülevõtmise mõnevõrra lihtsamaks? Lihtsalt oleks hea neis asjus mingid selged vastused saada.
Teiseks. Ärge saage valesti aru – keegi pole iseenesest selle vastu, et Paide linn muuseumi üle võtaks. Ka selle vastu ei saa vähemalt minul kui nö Paide patrioodil midagi olla, et Wittensteini kaudu saaks tänu muuseumi ülevõtmisele korda teha kolm Tallinna tn kinnistut ja arendada muuseumitegevusega paralleelselt tulusamat turismitegevust. See on kõik väga tore aga samas peab mõtlema, et millise hinnaga see praegu toimuks. Kui algselt oli plaanis luua muuseumi jaoks spetsiaalne ja uus sihtasutus, siis praeguse plaani järgi antakse muuseum üle sihtasutusele Ajakeskus Wittenstein (edaspidi lühendaks SAW). Tegu on olemasoleva sihtasutusega, mille põhikiri ja struktuur on paigas. Põhikirja kohaselt on SAW aga turismiga tegelev asutus. Põhikirjas pole midagi räägitud muuseumist. See tähendab aga seda, et kui sellisele sihtasutusele antakse üle Järvamaa muuseum, siis muuseumi õiguslik staatus kaob. Seda seepärast, et SAW põhikirjas lihtsalt pole kohta muusemile. Järvamaa muuseum libiseks sedasi näiteks muuseumiseaduse regulatsiooni alt välja. Selle alla jääksid küll muuseumikogud aga ainult seetõttu, et need on antud ERMile. Peale lepingu ei seoks ükski õiguslik dokument SAWd kohustusega muuseumi tegevust jätkata. Ja lepingu praeguse projekti järgi saavad lepingupooled lepingu ühe-aastase etteteatamisega üles öelda. Kokkuleppel aga kasvõi päevapealt. Kuna riigi toetus on seotud muuseumikogudega, siis muidugi jääks SAW ka sellest toetusest ilma aga igatahes kaoks muuseum vähemalt Järvamaa mõttes täielikult.
Aga miks siis SAW ei võiks põhikirja lihtsalt täiendada? Sihtasutuste seadus ei võimalda seda sel määral teha. Sihtasutus tohib põhikirja muuta ainult oma eesmärkidest lähtuvalt aga kui eesmärkide hulgas ei ole nimetatud muuseumitegevust, siis ei saa ka sellist täiendust teha. Pealegi ei kiida sellist muudatust vähemalt esialgu ka EAS heaks, kes SAWd on rahastanud (just turismi arendamiseks). Ja EAS ei ole praegu teatavasti just kõige julgemate otsuste positsioonis.
Teine probleem on see, et SAW juhtorgani, nõukogu liikmed määrab põhikirja kohaselt Paide linnavalitsus. Mis tähendab, et juhul kui teistel omavalitsustel näiteks oleks huvi tulevikus Järvamaa muuseumi tegevuses osaleda, siis otseselt nad seda teha ei saa. See saab toimuda „koostöö“ vormis nagu kultuuriministeeriumi esindaja selgitas, ent milline on selle koostöö vorm ja sisuline tähendus, see on äärmiselt ähmane. Oht on seega selles, et SAW-le üleandmisega muuseum õiguslikult kaob ning et ülejäänud maakonnal ei teki muuseumi tegevuses enam kunagi kaasarääkimise võimalust.
Alternatiiv oleks mõistagi uue sihtasutuse moodustamine, mis oleks algusest peale põhikirjaliselt eraõiguslik muuseum ning mille juhtimine oleks samuti palju laiapõhjalisem. Selle asutamise juurde peaks olema kaasatud Järvamaa omavalitsused volikogude tasemel (keda nõustaks kultuurikomisjonid) ning sellesse peaksid olema kaasatud ka kohalikud mäluasutused ja terve kogukond. Kuigi Paide patrioodina tahaks kalduda Paide poole, ütleb miski siiski, et ... aga kui ainult Paide ja ainult SAW ei vea välja? Ja selle tõttu üle saja aasta alanud töö läheb tühja? Kui jagaks vastutust mitme (omavalitsuse, sektori) vahel – panustaks ses mõttes mitekesisusele ja koostööle, ehk oleksime siis palju jätkusuutlikumad?
Kolmandaks – muuseumivarad. Need on praegu riigi omad ja nii jääb see ka edaspidi. Praeguse muuseumiseaduse kohaselt ei saaks anda neid ka otse sihtasutuse kasutusse, seepärast antakse nad ERMile ja sealt ringiga SAW-le. See säte tekitab lepingus lihtinimestes arusaamatust, ent asja mõte on siiski selge – juriidiliselt on varad riigi omad ja need on juriidiliselt antud ERMile kasutada, ent kokkuleppe alusel lubab ERM neid siiski Paides hoida. Aga mis siis kui ühel hetkel riik leiab, et miks me peaks andma ligi 100 000 eurot aastas SAWile varade hoidmiseks, kui me anname nagunii raha ERMile uue tohutu hoone jaoks? Varad võiks viia sinna ja raha kokku hoida. Ja keegi ei saaks kobiseda. Kui me aga pisut ootaksime, siis ehk jõustuks uus muuseumiseadus, mille § 24 kohaselt saaks riik anda varad otse muuseumi-sihtasutuse kasutusse. Siis puuduks alus neid ERMi ruumidesse üle viia, sest vastavat kokkulepet ERMiga lihtsalt poleks.
Selle kõige põhjal ei tundu jutt muuseumi likvideerimisest päris sisutu. SAW-le üleandmisega kaoks muuseumi õiguslik staatus, muuseumikogud oleksid mitte SA, vaid ERMi õiguslikus kasutuses (ehkki esialgu füüsiliselt Paides). Ja kui mõelda veel sellele, et praeguse koostöölepingu projekti kohaselt ei lepita kokku, et riik rahastaks üleantud muuseumi kindla arvu aastaid ning et pooled võivad lepingu igal ajal lõpetada ja üks osapool ühe-aastase etteteatamisega (ilma et oleks kokku lepitud sellise lõpetamise tagajärgedes), siis sisuliselt ütleb riik ju oma kohustustest muuseumi ees lahti, mis tegelikult ju ongi sama hea kui muuseumi tegevuse likvideerimine.
Kogu see eelnev jutt võiks tunduda ka liigse nokkimisena, kui me oleksime mingi paratamatu valiku ees. Kui oleks vaja kiiresti teha eluline otsus ja mitte jokutada. Aga hetkel tundub et me ei ole. Riigil pole kuhugi kiiret nagu selgus (v.a. see, et „me oleme niigi venitanud“, ehkki jäi arusaamatuks, et mis selle venitamise on põhjustanud, kui mingit tegelikku kaasamist pole toimunud). SAWil võiks jah olla kiire, et vastu võetud muuseumi ja riigi rahastuse baasil valmistuda uuteks projektivoorudeks ent ... kas see tähendab tõesti, et TEGELIKULT meil polegi teisi valikuid ja me ei võigi nende järele küsida??? Vähemalt ei jääks siis sellist tunnet, et avalikkusele räägitakse ühtedest aga tegelikkuses lähtutakse teistest ajenditest ja huvidest (seda nimetatakse muide manipuleerimiseks).
Muidugi ei ole ka täiesti võimatu, et me kõik eksime ning et kultuuriministeeriumi ja Paide linna valitud tee ongi parim. Siiski peituks siin üks väga oluline õppetund. Kui asja aetakse poolsalaja, kui isegi kõige vahetumaid asjaosalisi ei kaasata enne kui kõige viimasel hetkel ja ka siis otsekui vastu tahtmist, kui kaasamise printsiip on avaliku võimu jaoks nagu mingi nali või näitemäng, siis ei saagi normaalses ühiskonnas muud juhtuda – et vähegi mõista, mis toimub, tuleb lihtsalt teha kõvemat häält, kui seda ehk muidu oleks tehtud ja kaasata avalik võim kasvõi pooolvägisi ise kaasamõtlemise protsessi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar