Weissensteine või Wittensteine on maailmas olnud, või on ka praegu muidugi rohkem kui meie Paide. Huvitav, et neist ilmselt kõige lähemalasunu oli omal ajal just Riias. Esimest kindlust, mille Mõõgavendade ordu Riia kohale rajas, nimetati Wittensteiniks (valge kivi – ehitusel kasutati nn salaspilsi paekivi), kindlust on esimest korda mainitud 1209. aastal (kõrval pildil punasega). See rajati Alberti enda poolt, kui Mõõgavendade Ordu asutati ja tuli leida parem ning turvalisem koht kui senine Üksküla linnus. Vana Riia-Wittenseini kindlus hävis aastal 1297 ordu ja Riia linnaelanike vahelises ”sõjas”. Kindlus kisti viimseni maha (ainult üks müür on Riias siiani püsti), ordurüütlid tapeti. Seega Paidele linnaõiguste andmine toimus üsna vahetult, et enne Riia-Wittensteini hukku (võib öelda, et Wittensteinile andis linnaõigused Wittenstein), justkui oleks Paide-Wittenstein olnud selle nime edasikandjaks.
Riia-Wittensteini hävitamise põhjusena on toodud välja näiliselt tühine seik: riialased olnud ehitanud silla ordukindluse lähedale üle Ridzene jõe, komtuur käskinud selle lammutada, mille peale riialased tunginud kindlusse (suurus u 14x17 m), tapnud komtuuri ja 60 orduvenda ning tõmmanud kindluse maani maha, jättes alles ainult kiriku. Samas on teada, et aastatel 1297-1298 toimus Liivimaal kodusõda, kus üheks pooleks oli ordu, teiseks paganliku Leeduga liitu astunud Riia. Tegu võis olla just Wittensteini juhtumi tagajärjel tekkinud vastasseisuga.
Kuid huvitav on, et selle vastasseisu tulemusel tekkis esimene tõsisem koalitsioonipüüd Vana-Liivimaal just uues Wittensteinis, Paides.
(järgneva allikas: Priit Raudkivi, “Vana-Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu”, Kirjastus Argo 2007)
Vana-Liivimaa oli jagatud kuue sisuliselt iseseisva võimukeskuse vahel: ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu peapiiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond, Kuramaa piiskopkond ja Harju-Viru alad, mis kuulusid kuni 1346. aastani Taanile. Esmakordselt üritati luua selliste võimukeskuste vaheline liit 1304. aastal ja seda just vastasseisus Riiale ning seda nimetati Paide/Tartu liiduks. Stavenhagen on seejuures pidanud tõenäolisemaks, et 1304. aastal “igaveseks ajaks sõlmitud” leping sõlmiti just Paides, sest liidu ilmne eestvedaja oli ordu. Lepingu eesmärk on keelata kokkulepped vaenlastega (Leedu, venelased) ja leppida kokku ühistes tegevustes eri olukordades. Mingit uut keskset institutsiooni sellega veel ei loodud, kuid see oli esimene samm Liivimaa konföderatsiooni suunas. Paides toimus igal juhul 25. novembril kogunemine, kus mh lasi ordu Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondade esindajatel taastunnustada Stensby lepingut. Taolised Paide/Tartu laadis lepingud keelustati aga paavst JohannesXXII kolme bullaga, kuna need ohustasid ristirahva ühtsust. Nii ei ole hiljem ka Paide või Sigulda lepinguid meenutatud.
Hilisem, 15. sajand, tõi kaasa ka ordusisese lõhenemise. Sel ajal hakkas nõrgenema Saksa ordu Preisi haru, mis võimaldas Liivi orduharule suurema iseseisvuse püüet. Ja siinkohal tahaks mainida veel üht huvitavat seost (tugineb eelviidatud raamatule):
Kui Preisi orduharu read täienesid peamiselt Reinimaalt tulnutega, siis Liivimaa elavjõud saabusid suures osas Vestfaalist. Seega tekkisid Liivi orduharus ka vastuolud reinimaalaste ja vestfaalaste vahel. Kui 1430-tel oli Saksa ordu kõrgmeistriks reinimaalane Rusdorf, siis Liivi orduharu meistriks valitakse 1435. aastal vestfaalane Buckenvorde (tuntud ka Schungeli nime all). Pärast tema surma seati 2. märtsi 1438. a meistrivalimistel kandidaatideks vestfaallasest Võnnu foogt Vincke ja reinimaalasest Järva foogt Heinrich von Nothleben. Rusdorf eelistas Nothlebenit, kuid suuresti vestfaallastest Liivimaa orduharu seisis sellele vastu ning seadsid ise Vincke ordumeistriks. Sellega jagunes ordu Liivimaal teravalt kaheks, kõige radikaalsemaks Rusdorfi meelseks osutusid reinimaalastest Kuramaalased, kes pooldasid jõu kasutamist, et Järva foogt saaks ordumeistriks (see tõigi kaasa Kuramaa isolatsiooni muust Liivimaast). Nothlebeni enda leer oli tunduvalt leebem, kasutades ainult nö diplomaatilisi vahendeid. Reinimaalaste esindajaid oli Liivi orduharus neli (käsknikku): Järva foogt, Jelgava komtuur, Rakvere komtuur, Rezekne foogt. Lõpptulemusel jäid võitjateks vestfaallased, Vincke jäi ordumeistriks, Nothleben “tagandati” Rezekne foogtiks (madalam kui Järva foogt).
Iseseisvuse saavutas Liivimaa orduharu Plettenbergi ajal (1525), kes saavutas Saksa riigivürsti staatuse ja omandas Liivimaa.
Huvitav vastuolu seega reinimaalaste ja vestfaalaste vahel, kus esimesed, kes Eesti aladel olid esindatud just Paides, jäid Liivimaal vähemusse. Võibolla tasub nüüd meelde tuletada hilisemaid sündmusi Liivi sõja ajal, mil ordumeister Kettler saatis venelastele tavatult visa vastupanu osutavat Paidet kaitsma noore rüütli Kaspar von Oldenbockumi, kes oma tegevusega saavutaski Paide kangelase ja päästja tiitli. Miks just tema ja miks Oldenbockum kippus pärast siiski edukat Toompea kaitsmist rootslaste eest, jällegi tagasi Paidesse, mis temast olenemata põhjustel küll ei õnnestunud? Näib, et Oldenbockum oli pärit Kuramaalt, peale Paidet seega teisest reinimaalaste kantsist. On siin seos? Täitsa võimalik mu arust.
Lisada võiks vist ka arheoloog Villu Kadaka hämmingu Paide kirikus tehtud leidude üle: väljatulnud keskaegse kiriku müüride alused osundavad Eesti aladel äärmiselt tavatule kirikuarhitektuurile. Ilmnes, et ehk midagi sarnast on leitud Preisimaalt. Taas seob neid kahte juhtu asjaolu, et mõlemas kohas tegutsesid reinimaalased?
Seega hulk fakte ja hüpoteese segamini. Aga eks see ajalugu seda ongi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar