i dokumentaali enda perekonnast, kellele ta otsustab ühel päeval selgeks teha, et kogu perel on mõistlik üle minna naftavabale dieedile, loobumata seejuures keskklassi eluviisist. Otsus tähendas loobumist naftakütusel sõitvast autost, paadist, kilesse pakendatud toodetest, plasttoodetest jms-st. Lõppeks ka naftapõhisest keskküttest, kasutades elektrikütet, kusjuures sellise kokkuleppega teenusepakkujaga, et perekonna tarbitud elektrienergia ulatuses ostetakse energiat sisse tuulepargist. Kohati oli tegu päris tuttavate olukordadega, näiteks päris keeruline on supermarketis teenindajale selgeks teha, miks ma ei taha, et ta kauba (näiteks singi) kilesse pakiks, Soomes näis teenindaja põhihirmuks olevat, et paber võib lekkima hakata ja kes siis vastutab. JW pidi lõpuks minema kergema vastupanu teele ja valetama, väites omavat kileallergiat :) Meil on poodides inimesed lahked, ütlevad sõbralikult, et ärge muretsege, ega kilepakend on tasuta jms. No siis oledki olukorras, kus jäärapäiseks jäämine näib teenindajat juba solvavat. Kokkupõrked võivadki tulla sedasi päris süütutest asjadest. Muudatusi tuli JW perel veelgi - jalgsi ja rattaga liiklemist, või ka ühistransporti senise auto asemele, suvila geneka ja kettsae asemel küünlavalgust ja käsisaega nühkimist. Lisaks laste pettumus, et jõuluks ei saagi plastkinke ega kuusele plastehteid ja naise piinlikkus ning hirm, et mis siis kui töökaaslased teada saavad. Nii on vist mistahes olukorras, kui üks pereliige veidi idealistlikum ja samas sihikindlam on, tekitab suhetes raskusi küll. Aga mu meelest väga selgesti paistis välja see, kui palju kaugemale on loomulikust elukeskkonnast arenenud Soome linnad. Võrreldes siis Eestiga. Kasvõi näiteks Paidega, kus mitmed asjad, mida mujal kas siis moodsalt või friigimalt ökoks nimetatakse, on senini päris loomulike ja igapäevastena kasutusel. Vähemalt osades majapidamistes.Samas, ajapikku hakkasid filmiperekonnal asjad veidi rohkem paika loksuma, st öko(või ökom) elu ei pruugigi lõpuks nii väga erineda "tavaelust", eriti kui pisut end harida ja harjutada. Üks olulisem muudatus oli biodiisli kas
utuselevõtt. Siis täisbiodiisli, mitte selle segatud variandi, mille kasutamist osades EU riikides juba nõutakse. Tõsi, JW-l tuli selle järele sõita 300 km ja muidugi pole hind naftadiislist madalam, kuid ei enam mingit paha mõju keskkonnale. Auto ja paat jm asjad tulid jälle kasutusse.Siis ma hakkasingi jälle hullumeelseid asju mõlgutama. Asju, millest ma taas ise mitte midagi ei tea (nagu ka 5 aastat tagasi Paide ajaloost näiteks või säästvast renoveerimisest) aga mis on mulle varemgi pähe karanud. Biodiisel. Mul ei ole omal diisliga autot. Aga kui oleks ja kui ma saaksin kohapeal osta biodiislit (päris ise tootmisest ma siiski veel ei mõtle), siis ma ostaksin. Kunagi sai seda Favorast, Mäos on kahjuks see võimalus ära kadunud. Teisi biodiisli tanklaid ma läheduses ei tea. Vaatasin biooili lehelt hindu - sõltuvalt kogusest 15,5 kuni 16,3 kr/L. Väga hull polegi. Helistasin ka Järvamaa piirile Raismiku tallu, kus rapsipõhist biodiislit on oma tarbeks ja pisut müügiks juba ammugi tehtud. Kevadepoole hakkavad jälle tegema. Müüksid ka. Paide SRIKil on suured laoruumid. Kesklinnas. Kohapeal käib üsna palju vähem ja rohkem "ökorahvast". Aga mis oleks kui teeks väikese biotankla SRIKI juurde? Vot selline asi jäi sellest filmist kummitama.
7 kommentaari:
Päris silmakirjalik on poes paluda sinki mitte kilekotti pakkida, arvates, et selle singi valmistamiseks pole eelnevalt ühtegi kilekotti või naftasaadust kasutatud, rohkem nagu enda lollitamine. Öko oleks see sink oma seast teha. Eks biodiisli vatased kasutavad ka retoorikat, et rapsi kasvatamiseks on vajalik naftast toodetud väetist rohkem, kui biokütus väärt on. No mine võta kinni, kui see raps loomasita peal kasvanud oleks, siis ostaks isegi.
Me oleme sellel teemal varem ka mõtteid mõlgutanud. Mina läheneksin keskkonnasõbralikkusele pigem tarbimisharjumuste kaudu, neid piirates. Selles mõttes on Juhanil minu arvates õigus.
Kahju et ma ise seda filmi ei näinud. Olnuks huvitav näha pingeid, mida selline otsus endaga kaasa toob ja lahendusi. Tunnen ennast siin Nahklanuial samuti, sest inimesed arvavad, et tagasi "juurte" juurde minek tähendab ilmtingimata läbikukkumist ühiskonnas. Ei saa olla ju vabatahtlik otsus ennast pagendada maale, kohta kus pole seda ja teist.
Ma ei ütleks, et see on silmakirjalik. Nii oleks ta siis, kui tahaks kellelegi muljet avaldada vms. See on lihtsalt parim, mida linnakeskkonnas teha saab. Ma ei ole seda usku, et kõik peaksid maale kolima (kuigi mulle endale meeldib seal ka). Ma usun, et väikelinnad võivad olla ideaalsed nn ökokogukonnad. Väga palju seal muuta ei olekski vaja, kuigi mõned muutused peaksid muidugi olema üsna suured. Pigem ehk suunamuutused.
Mulle see "öko"sõna eriti ei meeldigi. Iga asjaga saab sedasi norida. Kumb on ökom, kas kasutada paberrättide asemel traditsioonilisi riidest rätte, kuid raisata rohkem nende puhastamisele. Kas öko on kasutada nn ökomaterjale, mis on keskkonnale ohutumad, kuid on kallimad ja nõuavad seega suuremat ressursikulu nende ostmiseks ja muud sarnased argumendid. Siiski, on selge, et on suuremad ja väiksemad keskkonnaohud ja kui näiteks aina suurem hulk autojuhte kasutaks biokütust, mõjutaks see keskkonda paremuse suunas üsna palju. Nii et ma pole maksimalist (mitte alati vähemalt), olen üsna rahul ka step-by-step muutustega.
Aga film oli tõesti päris hea. Mingil juhul polnud ta näidisfilm. Aus film oli, näitas nii võite kui kaotusi. Ja eelkõige seda, et pole olemas kerget teed.
Kuigi ma olen võibolla maale elama minemist kunagi kuskil propageerinud, ei teinud ma seda praegu siin, ise seakasvatamise ja poest ostmise vahele jäävad veel mõned võimalused, mida võiks valgustada:
Singi saamise öko(sic!) astmed
0. ei söö sinki
1. kasvatad oma sea, teed lihast sinki
2. Ostad maamehe käest sea kere, teed ise sinki
3. Ostad maamehe käest sinki
4. Ostad turult sinki
5. Ostad poest sinki, ei paki kilekotti
6. Ostad poest sinki
kui palju on vahet 5. ja 6. veriandil? vbl 1 tilk naftat.
Järgmine müüt on kallid ökometerjalid. Ma arvan, et kui asi on kallis siis on tegu ilmselt tüngaga.
Minu kasutatavad ökomaterjalid:
Saepuru soojustuseks, saekaatrist tasuta
Savi, kraavi äärest tasuta
Põhk, ligidalt põllult, odav osta
Laastukatus, odav ise teha
Kolmas küsimus on biokütused, kui kõik hakkaksid nende abil ringi vurama, ei jätkuks põllumaad söögikraami kasvatamiseks, lisaks ei saa biokütusest taha väetist, mida on vaja rapsi kasvatamiseks, rapsi viljelemine pidavat (müüt?) maad ka väga kurnama, st. lõpuks ei kasva seal enam midagi. Nii et kahe otsaga Öko-Okö
No ma jään siin mingi enda kujuteldava teemapiiri nimel sea asemel parem ehitusmaterjalide rubriigi kanti, kui tohib (samas, mitte, et ma laseksin end eksitada kiletatud singi ostmisele):)
Jah, eks nn ökomaterjali teebki kalliks see, et igaühel pole savi maja tagant kraavist võtta ega lähedal põldu, kust põhku vedada. Nii tuleb näiteks Lõuna-Eesti savi (olgu, suuresti muidugi mugavuse pärast) saamiseks kulutada nii transpordile, kui maksta selle näiteks valmissegamise eest (ok, topeltmugavus). Nii et päris tüng ta just ka pole. Jah, muidugi õige tarbida oma kodu lähedalt, kuid vahel tuleb enne selleni jõudmist teha mitu vahepealset sammu. Kasvõi selleks et julgust saada.
Jääme siis nn. ökomaterjalide juurde:
Öko tüvega algab ka muuhulgas Ökonoomia (Economy)
Tood lõuna-Eestis savi, kulutad muuhulgas N krooni transpordile (nafta!!!) ning jörssidele (naftasaadustest saadud hüved!), kes seda segavad.
Või evid soojustuseks villa, mille ostimine ning hilisem jäätmekäitlemine mahuvad N krooni piiresse, Raineri väitel kindlasti odavam.
Põhjused, miks eelistada esimest varianti:
1. põnev ja hea on elada savikodus
2. trend, tuusamine
3. kallim, ehk ägedam
Ökoloogiline jalajälg aga võib olla suurem, kui teisel variandil, ehk ühest argumenti ikkagi nn. Öko eelistuseks pole.
Jah, tuusaminegi on vahel päris inimlik :D
Aga ma eelistan savi, ja just seda ookerpunast valmissegu mh järgmistel põhjustel:
1. Ma usun selle heasse niiskustsiduvasse toimesse, st palkmaja puhul konserveerib ta puitu, tõkestab niiskuse levikut; ruumis seob üleliigset niiskust õhust ja üleliigse kuivuse korral annab seda jälle välja;
2. Teda on lihtne paigaldada, kahjustuste korral parandada ja vajadusel maha võtta - kas loodusse tagasi anda või mujal jälle seina panna (taaskasutus);
3. Mulle isiklikult ta lihtsalt meeldib, silmale ilus ja käele hea puutuda, hea püsiv materjal - kestab kaua.
Muidugi on tootmisega soetud kulud, kuid arvestades kohta, kust ta pärit on ja suht vähemat ressursikulu, kui enamiku kaasaegsete ehitusmaterjalide puhul, on jalajälg ilmselt ikkagi veidi väiksem. Muidugi kulub kõige selle juures ka mingi kogus naftat aga mina küll ei ole mingi naftavastane. Nafta on maavara ja loomulik kasutada, mõistliku kasutuse korral jätkukski seda väga kauaks. Ehk mu jaoks on teemaks rohkem naftatarbimise vähendamine, mitte kaotamine.
Nii et jah, ökoehituse puhul ma pean silmas küll rohkem ököloogiat, kui otsest ökonoomiat. Aga teema jääb keeruliseks sellegipoolest:)
Postita kommentaar