Jüripäevast- ja ööst

Selle aasta 23. aprillil on kunagise Jüriöö ülestõusu 666. aastapäev. Paide linn plaanib ka seekord seda päeva tähistada, sest ka meie oleme ju asjaga seotud olnud. Paraku küll pisut äraspidiselt. Ei hakanud see ülestõus siit pihta, kuid siin ta tegelikult lämmatati. Eestlaste neli vanemat (kuningat ehk väejuhti või siis nelja ülestõusnud maakonna sõjalist esindajat) kutsuti ordu poolt läbirääkimistele Wittensteini ordukindlusse, mis oli tookord mõneti piirikindluseks, st ordu viimaseks sõjaliseks tugipunktiks enne Taani valdusi ning hakiti siin 4. mail 1343 lihtlabaselt ära (pilt: Ott Kangilaski "Neli kuningat Paides", 1945). Tavalisel ordu kombel. Ja ülestõusuga oligi ühelpool. Selle sõjaline mahasurumine oli kõigest asja lõpuni vormistamine. Kuni selle ajani kestnud eestlaste suhteline vabadus, mis andis vähemalt Taanile kuuluvas Põhja-Eestis õiguse kuulumiseks rüütelkonda või linnade vabade kodanike hulka, sai lõpetatud. Ordu kasutas võimalust, haaras endale kõik Eesti alad ja surus eestlased umbes pooleks aastatuhandeks pärisorjusse. Ordule oli ülestõus tegelikult niivõrd kasulik, et mõned on pidanud kogu ettevõtmist ordu provokatsiooniks. Või vähemalt sel määral, et provotseeriti eestlasi üles tõusma enne, kui Rootsi abi Tallinna alla jõudis (mis teatavasti jäi ju hiljaks). Rootsi abi olemasolu iseenesest on teisi jälle pannud spekuleerima, et kogu ettevõtmist korraldaski Rootsi, et Eesti alad oma kätte saada. Teised jälle kahtlustavad eestlaste kokkulepeid Vatikaniga, et taastada siinsetel aladel varem lühiajaliselt eksisteerinud kirikuriik. Igatahes selge on see, et Jüriöö ebaõnnestumise tagajärjed olid eestlastele palju rängemad, kui (mõnete arvates suuresti lepinguline) alistumine umbes sada aastat varem, nn ristivallutuste tulemusel.
Nii ja kuidas siis sellist asja Paides tähistada? Mida positiivset me leiame selle sündmusega seoses linnast, kus leidis aset kõik negatiivne. Seda juhul, kui me end muidugi orduga ei samasta. Eestlaste seisukohalt oli tegu meie juhtide absoluutselt õigusvastase ja julma mõrvaga. Seni oleme sel päeval pidanud pidu ja valinud libakuningaid. On see piisavalt väärikas ja kohane? Muidugi ei pea igasse asjasse ülitõsiselt suhtuma, miks pidu keelata?, võiks küsida. Kuid sama hästi võiks küsida, miks pidada seda just sel moel just sellisel päeval? Kas me peame eneseväärikuse puudumist niivõrd loomulikuks asjaks?

Päris keeruline on see asi mu arust. EW aegu oli igatahes kombeks teha teisiti. Tehti üks tõrvikutega rongkäik kultuurimaja juurest Vallimäele ja peeti seal (oletan, et rahvuslikult sütitav) kõne. Väga pühalik, rohkem nagu mälestamisteenistus. Kuid võttes arvesse tolleaegset vapslikku sümpaatiat nimetatud sündmuse suhtes, ei kipuks ma väga kopeerima.

Jah, me võiks teha näiteks ilusa või võimsa kontserdi ja asjaliku, kõrgetasemelise Jüriöö teemalise ajalookonverentsi, väga kena oleks ja tegelikult peakski nii tegema. Ja muid samalaadseid, vähem palaganlikke ja sisult kvaliteetsemaid, kuid siiski mitte liialt rahvuslik-pühalikke üritusi. Naljaga pooleks: ka seekord võiks üks saksa nimega organisatsioon (kelle nime ka selle blogi päisest võib leida) kutsuda Paidesse jüripäevaga seoses neli eestlaste ... seekord tippajaloolast näiteks. Seekord jääksid nad ilmselt siiski ellu. Mine tea: võibolla ajaski söakaid ja pisut kärsituid ordurüütleid närvi see, et kohalekutsutud eestlased ei osanud nõuetekohaselt formuleerida käimalükatud tapatalgute kontseptsiooni?

Aga tõsiselt: mis siiski oleks kogu selle asja mingigi sõnum või mõte? Just Jüriööga ja just Paidega seoses? Taaskord eeldades, et me ei aseta end ordu kingadesse.

Mul ei tule ühtegi head ideed kuidagi pähe. Äkki keegi aitab?

Või äkki ei peakski me seda siin välja mõtlema, vaid jätmagi selle näiteks ... tollesama konverentsi teemaks, kus kadunud nelja kuninga missiooni jätkuks võiks seekord nood neli ajaloolast meile vähemalt üritada seda asja selgeks teha?