Salajane sootee

See postitus läheb jälle Paide natuke linnast kaugemale, kuid mitte ka päris asjata. 1991. aastal ilmunud raamatus "Paide-Eestimaa süda" on põhjalik artikkel 1985. aastal Viraksaares avastatud sooteest (maa-ameti kaardiserverist pärit kaardil märgitud Viraksaarest mineva tee ääres). Kuna igaühel ei pruugi seda raamatut olla (muide Järvamaa Muuseumist võib raamatu saada päris tasuta), siis teen siin esmalt väikese ülevaate sellest artiklist.
Tee leiti juhuslikult, kui freesturbaväljade vahele kuivenduskraavide kaevamisel tulid ootamatult nähtavale vana puittee palginotid. Järgnevad tööd näitasid, et puitlaotis on 30-70 cm paksuse turbakihi all. Tee on rajatud keskmiselt 2,8-3,1 m pikkustest, teetrassiga ristisuunas asetatud, enamasti üpris kiduravõitu soomännitüvedest, aga on ka kasepuud. Puit on turba sees hästi sälinud, koguni laiateralise kirve jäljed on nähtavad (jäljed näitavad, et mõned päris jämedad puud on suudetud langetada 1-2 kirvehoobiga). Tees on ka mõned palgid, mis võisid pärineda mõnest lahtivõetud hoonest. Puitsilluse all puudusid tugilaagid.

Radioaktiivse süsiniku analüüsi tulemusel dateeriti sootee rajamine 16. sajandi teise poolde. Puude aastarõngaste uurimise põhjal tehtud dendrokronoloogilised määrangud langesid aastatesse 1567 ja 1592 (viimane võib olla tee parandamine).

Ei ole teada, kuhu sootee suundus, kuid oletatakse, et tegu võis olla Liivi sõja ajal sõjapõgenike tarbeks rajatud salateega, mis võis viia peitu mõnele soosaarele.

Nüüd siis selle leiu kommentaariks. Sootee on praegugi kenasti vaadeldav, 10 m sellest on turba alt välja jäetud. Raamatu järgi oli isegi u 600 m vana tee sihist jälgitav.

Tee on rajatud seega Liivi sõja ajal, kui ka Paide läheduses käisid suured lahingud. Esimene Paide laastamine toimus Renneri järgi juba 1558. aasta augustis, kui Paide poiss Hans Bare juhatas Vene väed linna, millele järgnesid siin mitmed üsna täpselt kirjeldatud julmused. Nii näiteks põletati pagari naine ahjus, kuhu ta oli peitu läinud. Ka kohalik haigla hävitati koos seal seesolnutega. Pärast venelaste lahkumist lasid ellujäänud (võibolla vahepeal sohu rettu läinud) paidelased rumala poisi neljaks kiskuda. On selge, et soode keskel asunud Paidesse oli võõrastel raske pääseda. Seepärast olid ka sellised sooteed tihti elupäästjaiks. Suured lahingud toimusid Paide all ka 1560. aastal, mil venelaste eest kaitses linna Paide kangelaseks tituleeritud Kaspar von Oldenbockum. 1562 läks Paide rootslastele, kelle loal küüditas venelane 1565. aastal ka Paide kodanikke. 1567. aastaga seoses ei räägi kroonikud Paidest midagi, küll olid venelased siin koos hertsog Magnusega 1570. aastal, mil nad taas totaalselt ebaõnnestusid ja siis muidugi 1572/3 aastal, mil Julm-Ivan ise tuli Paide alla ja selle ära võttis. Nii et põhjust sohu salateed rajada ja seda kasutada oleks olnud kuhjaga. Sel põhjusel on ka üks Paidekandi matkarada mõeldud sealt läbi minema.

Kuid näib, et vähemalt hilisematel aegadel see tee väga salajane polnudki. Vaatasin üht rootsiaegset Prääma alade kaarti (EAA.1.2.C-IV-180) ja mulle hakkas tunduma, et vähemalt mingi osa sellest teest või selle sihist on ka sellele kaardile kantud. Kaardil on all paremal taas Viraksaare, samas sihis, kui tänapäeval, läheb ka siin tee ja mulle tundub, et kusagil sellest punase rõnga allosas, kus on nagu kahe tee ristumiskoht, ongi see paik, kust on leitud see sootee jupp. Näib, et tee läheb seal veel edasi, lõppedes kaardil ilmselt mingi soosillaga. Kuhu ta läheb, pole ka siin näha, kuid tegu on ilmselgelt avaliku teega. Koht on asustatud, lähedal on mitmed talukohad. Ka see, et teesse on pandud palke näitab, et asustus pidi lähedal olema. Seega oli ta peale Liivi sõda, Rootsi ajal, tuntud ja kasutatud tee, ühendades Präämast tulevat ja Virakssaare küla läbivat teed kas mingi soosaarega või edasi minnes suure maanteega (?).

Võttes ette taas selle alulnimetatud Paide-raamatu loen, et kuna ümberkaudsed viljakad maad olid kasutusse võetud, oldi sunnitud põlde rajama ka sooga ümbritsetud arumaasaartele (kusjuures tol ajal oli Prääma soo oluliselt märjem, kui praegu). Nii et võibolla oli teel just selline mõte ja siht. Kas see teeb tee aga Liivi sõja aegseks salateeks, seda ma ei oskagi öelda.

Võrdluseks võib võtta praeguse Prääma-Viraksaare-sootee lõigu, mis taas Marko GPSi abil kaardile märgitud. Nagu näha (võttes arvesse, et too rootsiaegne kaart on kaasaja kriteeriumite järgi üsnagi ebatäpne), on kattuvusi küll, ehkki teetrassid võivad olla aja jooksul veidi muutunud. Samas pole võimatu, et leitud sootee trass läheb vähemalt osaliselt praeguse Viraksaarelt kulgeva tee all.
Panen siia ka sootee lähedase ala kaartide väljavõtted, nii kaasajast GPSi jäljega, kui tollelt rootsiaegselt kaardilt:
Lõpetuseks sellestsamast raamatust veel teistegi sarnaste leidude kohta Paide lähedalt:

"1960. aastate algul leiti turbavõtmisel vana sootee jälgi Paide ja Mäo vahel Sillaotsal. Seal tol ajal turbaväljal töötanud Kalju Marksoni teatel olevat 70 cm paksuse turbakihi all avastatud umbes 2 cm laiuse puittee laotis. Viimane olevat tehtud enamasti käsivarrejämedustest roigastest, millel olid veel hästi jälgitavad kirvega raiumise jäljed ... puitsillutis olevat toetunud teesuunalistele laakidele, viimased omakorda aga suurtele püstjalt sisserammitud postidele. Kunagise tee suunda silmas pidades ei ole välistatud, et see võis omal ajal kulgeda Viraksaare suunas. Kui see oletus leiaks kinnitust, saaks Prääma rabas oletada isegi mingil määral omavahel ühendatud salateede süsteemi. Kahjuks hävis see huvitav muinasmälestis turbavõtmisel.
Mingi puitsillutise jälgi avastati 1940. a. ka Paide-Mündi tee lähedal Vodja jõe ääres, endise Kõva talu hoonete juures. Sealt võetud puiduproovi 14C analüüs andis vanuseks 960 aastat, kusjuures dendrokronoloogiline parandus osutas ajavahemikule AD 970 kuni 1160. ... Mitmeid teateid kunagistest soodesse peidetud salateedest on säilinud ka rahvatraditsioonis. Näiteks räägitakse "muistsest puupakkude teest" Vissuvere küla juures, samuti Väätsa ja Röa vahel ja endises Alliku vallas Väljaotsa soos."

Siia oleks hea juurde võtta 17. sajandi alguses (u 1616 kuni 1629, seega nn Rootsi-Poola kodusõja ajal) Rootsi võimude poolt koostatud, Eesti- ja Liivimaa ala hõlmav kaart, millel on märgitud ka rohkesti sooalasid läbivaid lõike (viide: Riksarkivet, Stockholm, Oxenstierska saml. nr 16), kuid seda mul kahjuks ei ole. Võibolla õnnestub tellida. Kaardilt peaks olema näha, et enamik teid kulges põhja-lõuna suunas, märgitud ei ole just teed ise, vaid soosillad. Ja eriti palju olnud neid mh Kesk-Eestis.