Asi käis sedapidi, et 1. mai MinuEesti üritusel sai mh lubatud, et taolised mõtlemised võiksid kord kuus edaspidigi aset leida. 28. juunil saimegi Paide tehika ääres kokku, seekord neljakesi. Rääkisime loodavast Pärandkapitalist ja paidekandi matkaradadest. Sellest arenes mõte käia läbi siin varemgi jutuks olnud kultuurmatkarada. Võtsimegi selle seitsmekesi eelmisel pühapäeval, 19. juulil ette. Siia panen mõne üksiku foto, rohkem pilte saab näha Jani fotoalbumist.Varem olen rada käinud ainult talvel. Suvel on mõistagi pilt oluliselt teine. Algne mõte oli, et vaatame, mida tule
ks teha, et rada nö avalikustada. Kus võsa läbi raiuda, kus purre ehitada jne. Tegelikult oleks seda tööd ikka väga palju, rääkimata kooskõlastamisest kinnistuomanikega jms. Vodja jõe äärest, Opmanisaarelt kuni Mardisaareni on rinnust saadik rohi, nõgesed. Et võsa vältida, käisime kraavis, kus leidus palju maasikaid aga oli see-eest üsna umbne. Peale Mardisaarele asutatud teedevalitsuse platsi sai tornimäeni enamvähem teid pidi, kuid nagu varemgi öeldud: tornimäeni teed ei vii, see on üles küntud. Ja meie ei raatsinud vilja tallata. Nii jäi mälestusmärgi juures seekord käimata. Jõeni pääsemiseks tuli ületada õnneks heinamaa ja ainult üks sügavam kraav. Jõest sai üle pisut võbisevat mahalengenud kaske pidi. Rabas oli ok, r
aba vaatetornis samuti, käisime koguni ühes turbaaugus ujumas. Ma usun, et pärast meid ei kutsu sinna ujuma enam aastaid, paras kogus sodi sai üles keerutatud, mis ilmselt tardub sinna nüüd määramata ajaks nagu aegapeatavas turbarabas kohane. Siis saime korraliku vihma kraesse, kuid käisime ära ka vana Prääma kõrtsi juures. Kuid keskaegse Tallinna-Paide talitee sihti kõrtsist Paidesse oli küll võimatu metsas tuvastada. Või õigemini, me tuvastasime seda pea igas suunas ja iga meetri kõrval. Ise mõnusalt läbimärjad ja porised. Tegelikult väga äge värk. Mulle vähemalt näis, et kõik on kummaliselt rahul. Ma ise ka.
Ühesõnaga - matkarada on endiselt avatud kõigile, kes ei karda nõgeseid, muda ja mustakssaamist umbes 4-5 tunni jooksul Paide ajalugu täis ümbruses. Ja endiselt vajab vana talitee siht täpsemat looduses markeerimist. Esialgu isegi ülesleidmist. Nii et kel veel huvi matkata ja mitte ainult sel rajal - andke aga teada. Kas aga sellest rajast ses mõttes kultuurmatkarada saab, et teda puhaste sokkidega läbi käia, selles ma hetkel veel kahtlen. Aga ega see peagi eesmärgiks ju olema.
4 kommentaari:
Tere!
Oli nagu päris seiklusmatka moodi - erinev pinnas, muutuv raskusaste jne.
Ametlikuks matkarajaks tegemine on küsimuste küsimus. Üheltpoolt on ilmselt raske osade maaomanikega kokkulepet saada, teiseltpoolt on selle puhastamine, aga ka hilisem korrashoidmine töömahukas. Niisama metsaskäimiseks on aga täitsa ok!
Selle talitee sihi võiks küll ette võtta. Ehk on metsaomanikuga (linn, RMK?) kokkulepe saavutatav. Tegelikult on tegemist sisuliselt ju pärandkultuuri objektiga.
Valev
Ilm oli super - nii päikest kui vihma;
Rada oli vahelduv - metsa, raba, kruusa, kraave ja jõeületust;
Putukad, imelised lõhnad(taimed õitsesid), metsmaasikad, värske õhk;
Lisaks veel ajalooline taust ja matkajuhi lood nende paikade kohta. Aeg ja kilomeetrid kadusid jalgade all lausa lennul.
Seltskond igatahes nautis kogu retke täiega.
Jan
Mu pärast võiks taolisi väikesi retkeid siin Paide lähedal edaspidigi teha. Pakkuge ainult marsruut välja. Või siis pakun ise varsti ühe uue.
Sügisel võiks läbi käia Harjumaa Kagutee lõigul Piiumetsast üle Riiali Rumbini. Nimelt läks minu arvates muinasajal ja varakeskajal ainus Harjumaalt kagu suunas, üle Alepõhja (Alempoisi) Ugandi poole kulgev tee just sealt.
Tegu ei olnud taliteega, vaid tõenäoliselt aastaringi kasutatava palkteega (roigasteega), mille aukartustäratavalt kõrge tamm keset raba veel kolm sajandit peale hülgamist selgelt näha on.
Postita kommentaar