Doomsday 2210

Sel pühapäeval võis näha National Geographicus uuesti uut dokki “Doomsday 2210”. Tänapäeva inimühiskonda ähvardavatest kriisidest räägiti nö arheoloogia pilgu läbi. Et mida võiksid  2210. aasta teadlased avastada kunagise suure tsivilisatsiooni (ehk siis meie maailma) huku põhjustest. Samas toodi paralleele varasemate kadunud tsivilisatsioonidega, mis mu arust andis filmile olulise mõõtme juurde.  Nii et lihtsalt vahendaks emotsioone, mitte ei targutaks:

Filmist tekkis selge seos ajaloo ja tuleviku vahel – ajaloost saab tegelikult ka õppida, et teha praegu õigeid valikuid. Õppida ei saa ilmselt nö tehnilist informatsiooni (seda annavad tänapäeva teadmised), vaid omandada saab kogemust, et panna asjad õigesse perspektiivi ning et teha ratsionaalsete ent lühiajaliste otsuste asemel pikaajalisi strateegilisi otsuseid. Väga hästi tuntud näited muidugi aga filmis esitatud omamoodi nüanssidega.

Näiteks: Anasazi indiaanlased. Tegu oli paar tuhat aastat tagasi praeguse USA territooriumile, kõrbesse rajatud linn-tsivilisatsiooniga (muljetavaldavate kõrghoonetega muide). Nagu ikka – kasvamisega tekkisid raskused. Sellises piirkonnas toimib kõik hästi, kui kõik on hästi. Piisas ebatavaliselt pikast põuaperioodist (50 aastat), kui tsivilisatsioon lagunes. Tänapäevane saabuv magevee kriis ei pruugiks osutuda nii fataalseks, kui suurlinnu poleks rajatud piirkondadesse, kus vee kättesaamiseks on vaja meeletult energiat. Eestis on meil suht hästi – magedat vett seisab hoovides hangunult tonnide viisi, ümberringi on sood ja rabad. Janusse siin otseselt ei jää, ent ilmselt ei ole ka siinkandis just mugav elada, kui suur osa maailmast võitleb ellujäämise nimel lihtsalt vee pärast.

Maajad – sama lugu, suurlinnade kasv ja ressursside ületarbimine, mis tegi nad omaenda edu ohvriteks. Järk-järgult vähenes ja lõpuks kadus viljakas maapind, metsade hävitamine (sh puidu põletamine selleks, et tseremoniaalsete hiigelehitiste tarvis lupja põletada). Lähenev tänapäevane toidukriis saab alguse nn  top soil probleemist ehk selle viljaka mullakihi kadumisest, millest sõltub toidu kasvatamine. Ja kaob see top soil muidugi intensiivpõllunduse, pestitsiididega ületarvitamise (ehk põhim nafta maassa valamise) jms tõttu. Lahendus oleks kohalik, orgaaniline toit. Mõneti võib praegu olla saabumas mahetootjate võimalus. Juba ainuüksi toiduainete hinna tõttu. Järvamaal on mahetoodangu turg ülihõre. Viimane aeg oleks midagi ette võtta.

Rooma. Selle tsivilisatsiooni huku üheks põhjuseks olid tegelikult energiasõjad (tolleaegne energia oli muidugi orjatööjõud). Sellega kaasnes ressursside raiskamine (luksus), suure hulga inimeste põhivajaduste katmata jätmisega samal ajal. Lõpuks kulus jõud lihtsalt status quo säilitamisele. Tehti lühiajalisi väga ratsionaalseid otsuseid, ent puudus pikema perskeptiiviga vaade. Tänapäeva energiakriis, nafta ületarbimine, juba ilmselt kätte jõudnud peak-oil on tegelikult seesama. Naftapõhise elulaadi osatähtsuse vähendamine oleks selgelt vajalik suund. Ja muidugi tarbimisel kõige kohaliku eelistamine, mille tarbijani jõudmisel on vähem naftat kulutatud. Mitte üksnes selleks, et tõelist naftakriisi edasi lükata, vaid et luua võimekust selle ajal ka toime tulla.

Lisaks räägiti kliimamuutustest – olgu see inimesest või mitte, mingi tsükkel on igatahes jälle käes. Oht võib järsult suureneda näiteks siis kui poolusjää sulamise korral selle alt vallandub metaan, mis kasvatab väga järsult nn kasvohooneefekti. Ja muidugi kannatab sellisel juhul väga suur osa inimkonnast, kes end liialt ranniku lähedale elama sättinud on.
Finantskriis toob kaasa usalduse kadumise, usaldus on aga ühiskonna sh valitsuste alus.

Nii et silmas pidades meie järjekordset valimistsüklit - lisaks tarkadele lühiajalistele ratsionaalsetele otsustele on väga vaja ka pikaajalist strateegiat, mis mh taolisi vältimatuid arenguid arvestaks.

Teine asi on see, et kaasaegne esindusdemokraatia ei soosi võibolla pikaajalise strateegia arendamist, sest valijatele meeldimiseks tuleb ikka meelitada võimalikult kohe saabuvate hüvedega.

Kui kohapeale, kui kogukondlikuks siis sellist pikaajalist strateegiat teha? Maakonna tasemele? Linna tasemele? Sõltub vist kohalike võimekusest. Igatahes on selge, et nö suureks kasvamine muutub alati probleemiks –  aja jooksul muutub peaeesmärgiks institutsioonide enesesäilitamine. Kas parem lahendus oleks suuremaks kasvades pidev pooldumine väikesteks kogukondadeks, mis teevad omavahel funktsionaalselt koostööd? Nagu elav organism. Ei tea. Aga sellised alternatiivid levivad küll jõudsalt.

Mingi poliitikaväline strateegiline mõtteviis oleks küll vajalik. Roheline mõtteviis võiks ju selline olla. Või noh “roheline” on ka vist juba pisut ülepolitiseerunud. Üks rohkem ratsionaalne või majandsteoreetiline käsitlus on nn natural capitalism – tõlkida võiks siis nii loodus- kui loomulikult kapitalismiks. Ehk viitsin sellest ka ükskord üht-teist kirja panna. Seniks kõik.