Georadari aruanne

Täna õnnestus mul saada oma kätte oodatud georadari aruanne (küsisin otse Rünno Vissakult). Tekst (mis ise asub tervikkujul postituse päris lõpus) oli ootuspäraselt keeruline, kuid olulisema asjana lugesin ma välja selle, et väljakaevatud kohast põhja poole olid käigu müürid jälgitavad kuni 8 meetri kaugusele, seejärel nad sisuliselt kaovad. Seejuures näib, et põhja suunas minnes kaldub käik itta, st valli sisekülje suunas ning näib, et seejuures ka sujuvalt tõuseb (vaata lõpus aruande juurde kuuluvat plaani, sellel joon A1).
Umbes samas kohas on nähtavad vallis ka mõned anomaaliad. Näiteks võiks tuletuda ühest sellisest anomaaliast õhukese (poolemeetrise) kivimüüri või mullaga pakitud kivirea mainitud lõigul (plaanil joon A4). Mis siis kui käik tuli selles kohas vallist välja ning käigu sissepääs oli varjatud sellise müüriga? Või on ehk hoopis tegu kunagise väravakompleksiga seotud osaga?
Samuti 4-5 ja 13-15 m vahemikus alates väljakaevatud osast põhja poole minnes viitavad tugevad anomaaliad ida-lääne (ehk valliga risti) suunas asuvatele müüridele (plaanil joon A2 ja A3). Mis siis, kui käigu nö väljatulek oli kohas, kus asus vallisisene värav ning need ristimüürid on osa sellest väravakompleksist? Nagu varem märgitud, on näiteks Körberi joonisel märgitud just sellel kohal valli läbiv värav, mis on ka mõistlik, sest kindluse lääneväravat ei saanud otse Laia tänava sihis pärast vallide tõstimist tõenäoliselt enam kasutada.
Need on aga ainult minu hüpoteesid, mida radarimehed ei ole hetkel kommenteerinud.

Georadar skanneeris pinnast 3 meetri sügavuselt, seejuures oli tema töö oluliselt häiritud kohtades, kuhu oli just kaabel maha pandud. On olemas ka tugevama saatjaga radareid, mis võiksid palju tõhusama töö ära teha. Küsimus on nüüd selles, kas suudaksime selle raha kokku korjata ja kordustöö tellida. Esialgu ei oska ma hinna kohta midagi täpsemalt öelda, aga see selgub ilmselt varsti. Kuid selge on see, et leitud käik on seotud bastionaalsüsteemiga, on mõeldud selle kaitseotstarbe funktsioneerimiseks ning tegelikult vajaks lähemat uurimist.


Ja lõpuks ka aruanne ise. Palun meeles pidada, et selle trükis kasutamine ilma hr Rünno Vissaku loata ei ole lubatud:

Georadariga teostatud uuringud
Paide Vallimäel


Seoses arheoloogiliste uuringutega Paide Vallimäel teostati maapinnas paiknevate rajatiste jäänuste tuvastamiseks 26. augustil 2009. aastal nimetatud piirkonnas uuringud georadari abil. Uuringud keskendusid põhiliselt edelabastionist vahetult põhja poole jääva kurtiini alale, kus arheoloogilise järelvalve käigus oli avastatud kahe kivimüüri vahele jääva võlvitud käigu suue. Uuringute piirkonnas märgiti looduses kurtiini lääne ja ida küljel kaks ligikaudu põhja-lõuna sihilist liini, mille vahele paigutati läänest itta kulgevad mõõteraja. Kokku märgiti iga 2,5 m järel kulgevaid mõõteradu 26 ja need nummerdati lõunast põhja suunas (vt. plaan). Radade pikkus oli 26-27 m.

Samuti teostati mõõtmisi lähtuvalt eelnevatel mõõteradadel saadud esialgsetest tulemustest ka neljal kurtiini valli peal kulgenud lõuna-põhja suunalisel mõõterajal. Viimastest mõõteradadest kaks paiknesid kurtiini lääneserval (pikkus 20 m) ja kaks mõõterada kurtiini peal paikneva tänapäevase pargitee keskosas ja idaservas (pikkus 30 m). Georadariga teostatavaid mõõtmisi ei olnud võimalik teostada nimetatud pargitee lääneservas, kuhu olid hiljuti paigutatud maa-alused kaablid, kuna kaablitest tulenev tagasipeegeldus katnuks ja moonutanuks muud võimalikud antud sirgelt saadavad mõõtmistulemused. Georadaril kasutati mõõtmiseks 300MHz antenni, mis kuiva ja keskmise takistusega pinnase puhul võimaldab teostada üsna detailse kujutisega mõõtmisi pisut enam kui kolme meetri sügavuseni. Kurtiini ca 25-30° all paikneva nõlvaosa ja valli peal oleva horisontaalse pinna üleminek tähistati mõõteradade kujutistel vertikaalse valge joonega (paikneb mõõteraja meetrite 10 ja 15 vahelises lõigus, vt. joon 1 ja 2).

Esimene kõige lõunapoolsem W-O sihiline mõõterada kulges risti üle maapinnas paljandunud käigu 2 m võrra põhja poolt arheoloogilise järelvalve käigus fikseeritud ehitusliku konstruktsiooniga kaablikaevet. Nimetatud rajal eristusid käigu müürid ümbritsevast muldvallikehandist tugevama tagasipeegeldusega ning selge kujutisena (vt. väljavõte plaanist, A1 ja joon. 1-1.sgy). Sama kordus ka järgneval 2,5 m võrra põhja pool paikneval mõõterajal (vt. joon. 1-2.sgy.) Kahe mõõteraja omavaheline võrdlus näitab, et müüride suund on kurtiini N-S telje suhtes kallutatud mõnevõrra ida poole ja seega tänapäevases situatsioonis on käigu suund üsna tuntavalt pargitee poole.

Kolmandal mõõterajal müürid eelnevaga sarnaselt ei eristunud. Kujutisel võib eristada mittehomogeense koostisega ja tugevama tagasipeegeldusega kihti, mis võib olla rusune ja erinevaid kive jmt sisaldav pinnas, kivimüüridele omased konkreetsele objektile viitavad kujutised puuduvad (vt. joon.1-3.sgy). Sarnane situatsioon mõnevõrra väiksema sügavusega ja intensiivsusega kordub ka 4. mõõteraja kujutisel (joon. 1-4sgy). Eelkirjeldatud mõõteradadel fikseeritud situatsiooni alusel võib oletada, et maapinnas paljandunud käigu pikkus on maapinnas paljandunud müüridest NO sihis mõõdetuna ligikaudu 7-8 meetrit, käigu põhjapoolseim ots lõpeb enne pargitee W serva kaevatud kaablitrassi kaevet.

Mõõterajal 4 ja samuti 6. mõõterajal fikseeritud kujutised (väljavõttel plaanist tähistatud A4) võivad viidata valli platoo läänepoolsest servast kuni 1 m võrra lääne poole, langeva nõlvaosa kõrgemas servas ca 1 m sügavusel (kaasaegse maapinna tasandilt mõõdetuna) mingile anomaalsele N-S sihis jälgitavale 5-6 m pikkusel lõigul kulgevale tugevama tagasipeegeldusega ribale; taolist kujutist võib hüpoteetiliselt seostada suhteliselt õhukese (ca 0,5 m) kivimüüriga (säilinud väga madalalt), mullaga pakitud kivireaga või rususe ja kividega pinnaga (joon. 1-4., 6.sgy). Juhul kui maapinnas on hästisäilinud puit, võib ka niiske puit anda sarnase tagasipeegelduse.

Nimetatud kujutisi ei ole võimalik seostada käiguga, kuna esimesed mõõterajad viitasid käigu kulgemisele kurtiini käesoleval ajal jälgitava serva suhtes teise nurga all, samuti on käigu kujutis viimasena nimetatutest erinev ja käigu müürid lõpevad märksa sügavamal.

Järgnevatel radadel 7 ja 8 tekkis kujutisele palju puujuurtest lähtuvaid segavaid kujutisi ja eelmainitud 4. ja 6. mõõterajal nähtav objekt (või kiht) ei ole enam selgelt eristatav (vt. joon. 1-7., 8.sgy). Järgnevalt N pool paiknevatel radadel võib osaliselt sarnast pinda platoo W serva lähedal näha rajal 11 (vt. väljavõttel plaanist A5 ja joon. 1-11sgy).

Kuna O-W sihilistel radadel ei olnud lisaks rajale 1 ja 2 võimalik tuvastada käigu müüre, tehti järgnevalt mõõtmisi ka neljal N-S sihilisel rajal, millest kaks paiknesid nõlva peal paikneva platoo W servas, langeva nõlvaosa ja pargitee W servas kasvavate puude vahel ning algasid käigu juures nähtaval asunud müüride pealt (vt. joon. 3-r1sgy ja r2sgy). Nimetatud radadest esimesel fikseeritud kujutise alusel võib järeldada, et müüride sügavus N sihis väheneb ehk teisiti väljendudes käik kerkib sujuvalt põhjapoolses osas kõrgemale. Samas võib tekkinud kujutis eraldivõetuna olla petlik, kuna juhul kui käigu W poolne serv jääb N pool mõõterajast järjest kaugemale, muutub ka maapinna sügavamast osast tagasipeegelduv signaal märgatavalt nõrgemaks. Käiguga seostatav kujutis on mõõterajal r1sgy tuvastatav 5 m pikkusel lõigul alates raja algusest, järgnevalt põhja poole on kujutis ebaselge ning tekkivad tagasipeegeldused võivad olla seotud radadel 4-6 fikseeritud tugevama tagasipeegeldusega N-S sihiliselt alalt A4.

Teisel, pisut O poole paiknenud rajal fikseeritud kujutise alusel käigu müüride ja põhja kerkimist tänapäevase maapinna suhtes väita ei saa, tugevamast tagasipeegeldusest tekkivad signaalid kestavad raja algusest kuni 8 m kaugusele sügavuste vahemikus 1-2 m (joon. 3-r2sgy). Järgnevalt muutub tagasipeegeldus nõrgemaks, jätkub katkendlikult, laskub teataval määral sügavamale, lõplikult kaob see hiljemalt 15 m kaugusel raja S poolsest alguspunktist.

Pargitee keskel ja O servas teostatud mõõtmistel eelkirjeldatuga sarnast resultaati, mis viitaks radari liikumisele mööda maapinnas peituvaid ligikaudu N-S või NO-SW sihilisi kivimüüre ei saadud. Pargiraja S poolsest otsast mõõdetuna paiknes pargitee keskosas ja idaservas vahemikus 4.-5. m ja 13.-15. meeter selge tugevama tagasipeegeldusega anomaaliad, mis võivad viidata O-W sihilistele kivimüüridele (vt. väljavõttel plaanist A2 ja A3 ja joon. 3-r3.sgy ja r4.sgy).

Mõõteradadel 11; 12; 25 ja 26 eristub valli idaküljel alates pargitee O servast edasine kiht väga ebaühtlase koostise poolest, mille tõttu sügavustevajemikus 1-2,5 m, kohati ka kuni 3m on palju ebaselgeid anomaaliaid, mida võib põhjustada rusune pinnas (vt. joon. 2-11.-12. ja 25.-26.sgy). Kuna tegemist on kaldus nõlvaosaga, siis on kujutiste 25.sgy ja 26.sgy põhjal tekkida võiv mulje raja alguspunkti ehk lääne poole laskuvast tugevamast pinnast petlik, pigem on tegemist kuni 3 m sügavusel paikneva ligikaudu horisontaalse tasapinnaga, mille peal paikneb rusune kiht.
Pargitee kohal on mitmete W-O sihiliste mõõteradade alusel võimalik määrata tugevama tagasipeegeldusega kihtide lõpp 2 meetri sügavusel tänapäevasest teekattest mõõdetuna. Nimetatud sügavusel võib oletada muldkehandi erinevate kihtide piiri, samuti on võimalik, et varasema ehitusperioodi kitsama kurtiini (või veel varasemast perioodist pärineva muldvalli?) ülemine tasapind paiknes hilisema perioodi tasapinnast 2 m võrra madalamal.


Rünno Vissak
arheoloog, MTÜ AEG
10.09.2009


Lisad:

Plaan 1:800
Väljavõte plaanist koos rajatistele viitavate anomaalsete piirkondadega
Joon. 1 - mõõteradade 1-8 tulemuste salvestus
Joon. 2 - mõõteradade 11-12; 14; 25-26 tulemuste salvestus
Joon. 3 - N-S sihiliste mõõteradade 1-4 tulemuste salvestus