21. aprillil kell 17 vaatame Paide kogukonnakeskuses dokumentaalfilmi Arvo Pärdist "24 prelüüdi ühele fuugale".
Režissöör Dorian Supin on lähedalt filminud stseene maailmakuulsa helilooja elust, kuhu kuuluvad proovid, esiettekanded, seminarid, kohtumised ja mälestused. Filmi "24 prelüüdi ühele fuugale" lähtenurgaks on Arvo Pärt inimesena. Fuuga on oma ehituselt sarnane inimeluga. Ka Arvo Pärdi elu võib vaadelda kui fuugat, millest on filmis esitatud vaid mõned noodid. Selle eest on prelüüde 24 või natuke rohkem. Prelüüdid on need harmooniad, mis peavad aitama mõnd fuuga nooti mõista. Pärt saab vaatajale läbi filmi lähedasemaks, sest ta on üdini rinimlik inimene - avaneb tema tagasihoidlik ja sügavmõtteline olemus.
Kuuleme minimaliseeritud, lõpuni avamata tundeid, mis sunnib meid neid lõpuni avama, mõtlema, välja ütlema. Küsida pole kelleltki ja vastuseid peab otsima ainult iseendas. Ka see film ei anna vastuseid, kuid kutsub tunnetama maailma, milles elab ja loob Arvo Pärt.
Filmi (kestab üks tund ja 26 minutit) vaatamine on kõigile tasuta.
Kogukonnakeskuses on tekkinud grupp inimesi, kes soovivad senisest enam Pärdi loomingut Paides väärtustada ning rohkem ka esile tõsta helilooja sidet Paidega. Pärast filmi arutamegi veidi neil teemadel ja teeme ka pisut juba üsna konkreetseks kujunevaid plaane. Kõigi huviliste osavõtt on oodatud.
Kuvatud on postitused sildiga filmid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga filmid. Kuva kõik postitused
14 aprill 2011
27 jaanuar 2011
Zeitgeist3
Eile esilinastus siis ülemaailmselt “Zeitgeist3” ehk “Moving forward”. Esimesed osad kõlasid omal ajal uudsetena, kolmas millegi sellisega väga ei lajata. Filmi algus ja päris lõpp on nagu teise osa lõpp – mingil põhjusel matrixlik lavastus “revolutsioonist” (The revolution is now). Animatsioonilõik vahepeal on samas jälle päris huvitav. Aga muidu … ma panen siia lihtsalt mingid märksõnad, mitte tingimata sõnasõnalt filmis kõlanud aga sellised, mis filmi vaadates tekkisid. Teemad on tõsised aga film on ju film.
Geenid versus keskkond. Geneetilise suundumuse ületähtsustamine. Otsustavam mõju on keskkonnal. Inimene ei vaja olelusvõitlust, vaid sotsiaalseid suhteid, toetavat keskkonda, et tunda end edukana.
Suurem osa sõltuvustest või vägivaldsest käitumisest ei tulene geenidest, vaid keskkonnas valitsevast stressist.
Majandus. SKP versus kapitalism. SKP on seda suurem, mida suuremad on rahalist lahendust vajavad probleemid (sh haigused, kuritegevus). See ei ole jätkusuutlik majandus.
Praegune majandus- või finantssüsteem on otsekui teine reaalsus, see ei arvesta päriseluga, elukeskkonnaga, mida ei saa sellisel moel lõputult ekspluateerida. Majandusteadlased mõjuvad seetõttu pigem propagandistidena. Valitseb virtuaalsus – suurema osa toote hinnast moodustab mitte tootmismaksumus, vaid reklaam.
Finantsmaailm, kapitalism, suurkorporatsioonid jne, see on tegelikult omamoodi sõltuvushaigus, sõltuvus pidevast kasvust, kus inimesed on lihtsalt vahendid raha juurde tootmiseks.
Raha=krediit+intressid. Kuna maailmas ei ole nii palju raha, et kõiki intresse tagasi maksta, on inflatsioon ja pankrotid hädavajalikud. Laenu% on tänapäeva parim kubjas. Börs on selle süsteemi äärmus – raha toodetakse rahast, reaalset väärtust ei looda üldse. Parim börsimaakler on kerge ajukahjustusega maakler, kel puudub empaatiavõime.
Praegu toimub Kreeka, Islandi, Iirimaa, Portugali “väljaostmine”. Kes ostab välja planeedi?
Riikide suur sisevõlg.
USAs peaks üksikisiku tulumaksu määra tõstma 65%ni, et katta lähituleviku intressimaksed.
Aastaks 2050 on USA sisevõlg kasvanud 415%ni. 50 aastaga on 60% maailma riikidest sisevõla tõttu pankrotis.
Kannatavad päriselud. Samas 1% elanikkonnast omab 40% maailma rikkustest.
Kuid kõik see toimub mingite väljamõeldud mängureeglite pärast, võlg ei ole ju tegelik reaalsus.
Edutaotluse taga on soov olla parem, omada rohkem, mitte lasta endale ülalt alla vaadata.
Samad põhjused on kuritegevuse taga. Samas kui on näiteid, et võrdsus vähendab kuritegevust, rahulolematust.
See kõik tekitab “sotsiopsühholoogilist stressi”.
Viga pole ühes inimesed, korporatsioonis, riigis, “vabamüürlastes” vms – viga on praeguses majandussüsteemis.
Milton Friedman saab ka oma koosa.
Mis on jätkusuutlikkuse saavutamiseks õige meetod? Poliitika? Religioon? Kas lennuki lendama panemiseks saab olla demokraatlikku või vabariiklikku meetodit? Kõige praktilisem ja erapooletum metoodika on teadus.
Global Resource Management System – kogu planeedi ressursside kaardistamine ning nende kasutamise monitoorimine
Global Production Management System – toodete kestvuse tagamine, taaskasutus, uuendusvalmidus (standardiseerimine, universaalselt asendatavad osad)
Global Demand and Distribution Tracking System – maksimaalne lokaliseerimine (transpordikulude minimeerimine), omandi asemel kasutus (raamatukogu taolised spetsialiseerunud kasutuskeskused)
Kokku on see Global Economy – ressursipõhine majandus.
Aluseks tõdemus, et “Loodus on diktatuur” – me kas kuuletume sellele või kaome.
Venus Project.
Teaduse areng viib aina suurema mehhaniseerimise suunas, mis tuleb pöörata inimkonna kasuks. Olemas on materiaalsete 3D esemete “printimise” tehnoloogia. Printida saab põhimõtteliselt tööriistu, masinaid, autosid, maju.
Praegune mehhaniseerumise probleem on see, et tulemuseks on tööpuuduse kasv, see aga kahandab ostujõudu. Ehk mehaaniseerimine (tootmiskulude kokkuhoid) võib viia pankrotti. See ongi kaasaegne majandus versus säästev eluviis.
Probleemiks on seega raha. Sel põhjusel ei ole praegu tehnoloogilised lahendused viidud oma maksimaalsete võimalusteni.
Ressursipõhine majandus ei vaja nn vaba turgu, sest raha pole tegelikult üldse vaja.
Ei ole nii, et inimestel on tegutsemiseks vaja välist survet, pigem soodustab praegune surverohke süsteem laiskust. Ainus millele ollakse keskendunud algusest peale on: kuidas teha raha. See tapab loomingulisust. Tõeline looming (kunstis või teaduses) pole kunagi olnud ajendatud rahast. Loomingulisuseks on vaja vabadust. Nagu laps, kes mängib, otsib ja areneb.
On see marksism või kommunism?
Kas äkki hoopis kapitalism, vaba turumajandus on muutunud enamiku jaoks müstiliseks “Pühaks Graaliks”?
Tegelikult pole marksism või kommunism ainsad alternatiivid, need on minevikus võibolla mõneti vajalikud arenguetapid.
Lahendus polegi üks või teine poliitiline koolkond.
Poliitika on äri nagu iga teinegi äri (illusiooni andmine valikuvabadusest).
Ühiskonna progressi aluseks pole olnud raha ega poliitika, vaid teadus ja nafta. Raha on pigem põhjuseks, miks neid ressursse pole mõistlikult ega võrdselt tarbitud.
Lahendus on teadus, tehnoloogia. Ülejäänu on ballast.
Ohud: peak oil, peak water, peak food (topsoil) jne.
Aastaks 2030 vajame oma vajaduste katmiseks kaht planeeti.
Töökohad ei tule enam tagasi.
Et vältida üldisest usalduse kaotusest tekkivad katastroofi tuleb tegutseda kiiresti.
Great Transition.
Ja lõpus siis matrixilavastus rahvamasside poolt rahatähtede tagasitoomisest keskpanga uste ette (natuke naljakas tegelikult).
The revolution is now.
Lõpp.
Selline see film ongi.
Kaasaegne.
Nagu iga film ka pisut manipuleeriv. Tegelikult natuke vähem manipuleeriv ja selgem kui esimesed.
Ega teistmoodi mõtlemine pole paha. Küsimus on pigem väga lihtne: mida siis ikkagi teha tuleks teie, filmitegijate arvates? Mingit revolutsiooni me ju tegelikult tegema ei hakka. Või hakkame?
Geenid versus keskkond. Geneetilise suundumuse ületähtsustamine. Otsustavam mõju on keskkonnal. Inimene ei vaja olelusvõitlust, vaid sotsiaalseid suhteid, toetavat keskkonda, et tunda end edukana.
Suurem osa sõltuvustest või vägivaldsest käitumisest ei tulene geenidest, vaid keskkonnas valitsevast stressist.
Majandus. SKP versus kapitalism. SKP on seda suurem, mida suuremad on rahalist lahendust vajavad probleemid (sh haigused, kuritegevus). See ei ole jätkusuutlik majandus.
Praegune majandus- või finantssüsteem on otsekui teine reaalsus, see ei arvesta päriseluga, elukeskkonnaga, mida ei saa sellisel moel lõputult ekspluateerida. Majandusteadlased mõjuvad seetõttu pigem propagandistidena. Valitseb virtuaalsus – suurema osa toote hinnast moodustab mitte tootmismaksumus, vaid reklaam.
Finantsmaailm, kapitalism, suurkorporatsioonid jne, see on tegelikult omamoodi sõltuvushaigus, sõltuvus pidevast kasvust, kus inimesed on lihtsalt vahendid raha juurde tootmiseks.
Raha=krediit+intressid. Kuna maailmas ei ole nii palju raha, et kõiki intresse tagasi maksta, on inflatsioon ja pankrotid hädavajalikud. Laenu% on tänapäeva parim kubjas. Börs on selle süsteemi äärmus – raha toodetakse rahast, reaalset väärtust ei looda üldse. Parim börsimaakler on kerge ajukahjustusega maakler, kel puudub empaatiavõime.
Praegu toimub Kreeka, Islandi, Iirimaa, Portugali “väljaostmine”. Kes ostab välja planeedi?
Riikide suur sisevõlg.
USAs peaks üksikisiku tulumaksu määra tõstma 65%ni, et katta lähituleviku intressimaksed.
Aastaks 2050 on USA sisevõlg kasvanud 415%ni. 50 aastaga on 60% maailma riikidest sisevõla tõttu pankrotis.
Kannatavad päriselud. Samas 1% elanikkonnast omab 40% maailma rikkustest.
Kuid kõik see toimub mingite väljamõeldud mängureeglite pärast, võlg ei ole ju tegelik reaalsus.
Edutaotluse taga on soov olla parem, omada rohkem, mitte lasta endale ülalt alla vaadata.
Samad põhjused on kuritegevuse taga. Samas kui on näiteid, et võrdsus vähendab kuritegevust, rahulolematust.
See kõik tekitab “sotsiopsühholoogilist stressi”.
Viga pole ühes inimesed, korporatsioonis, riigis, “vabamüürlastes” vms – viga on praeguses majandussüsteemis.
Milton Friedman saab ka oma koosa.
Mis on jätkusuutlikkuse saavutamiseks õige meetod? Poliitika? Religioon? Kas lennuki lendama panemiseks saab olla demokraatlikku või vabariiklikku meetodit? Kõige praktilisem ja erapooletum metoodika on teadus.
Global Resource Management System – kogu planeedi ressursside kaardistamine ning nende kasutamise monitoorimine
Global Production Management System – toodete kestvuse tagamine, taaskasutus, uuendusvalmidus (standardiseerimine, universaalselt asendatavad osad)
Global Demand and Distribution Tracking System – maksimaalne lokaliseerimine (transpordikulude minimeerimine), omandi asemel kasutus (raamatukogu taolised spetsialiseerunud kasutuskeskused)
Kokku on see Global Economy – ressursipõhine majandus.
Aluseks tõdemus, et “Loodus on diktatuur” – me kas kuuletume sellele või kaome.
Venus Project.
Teaduse areng viib aina suurema mehhaniseerimise suunas, mis tuleb pöörata inimkonna kasuks. Olemas on materiaalsete 3D esemete “printimise” tehnoloogia. Printida saab põhimõtteliselt tööriistu, masinaid, autosid, maju.
Praegune mehhaniseerumise probleem on see, et tulemuseks on tööpuuduse kasv, see aga kahandab ostujõudu. Ehk mehaaniseerimine (tootmiskulude kokkuhoid) võib viia pankrotti. See ongi kaasaegne majandus versus säästev eluviis.
Probleemiks on seega raha. Sel põhjusel ei ole praegu tehnoloogilised lahendused viidud oma maksimaalsete võimalusteni.
Ressursipõhine majandus ei vaja nn vaba turgu, sest raha pole tegelikult üldse vaja.
Ei ole nii, et inimestel on tegutsemiseks vaja välist survet, pigem soodustab praegune surverohke süsteem laiskust. Ainus millele ollakse keskendunud algusest peale on: kuidas teha raha. See tapab loomingulisust. Tõeline looming (kunstis või teaduses) pole kunagi olnud ajendatud rahast. Loomingulisuseks on vaja vabadust. Nagu laps, kes mängib, otsib ja areneb.
On see marksism või kommunism?
Kas äkki hoopis kapitalism, vaba turumajandus on muutunud enamiku jaoks müstiliseks “Pühaks Graaliks”?
Tegelikult pole marksism või kommunism ainsad alternatiivid, need on minevikus võibolla mõneti vajalikud arenguetapid.Lahendus polegi üks või teine poliitiline koolkond.
Poliitika on äri nagu iga teinegi äri (illusiooni andmine valikuvabadusest).
Ühiskonna progressi aluseks pole olnud raha ega poliitika, vaid teadus ja nafta. Raha on pigem põhjuseks, miks neid ressursse pole mõistlikult ega võrdselt tarbitud.
Lahendus on teadus, tehnoloogia. Ülejäänu on ballast.
Ohud: peak oil, peak water, peak food (topsoil) jne.
Aastaks 2030 vajame oma vajaduste katmiseks kaht planeeti.
Töökohad ei tule enam tagasi.
Et vältida üldisest usalduse kaotusest tekkivad katastroofi tuleb tegutseda kiiresti.
Great Transition.
Ja lõpus siis matrixilavastus rahvamasside poolt rahatähtede tagasitoomisest keskpanga uste ette (natuke naljakas tegelikult).
The revolution is now.
Lõpp.
Selline see film ongi.
Kaasaegne.
Nagu iga film ka pisut manipuleeriv. Tegelikult natuke vähem manipuleeriv ja selgem kui esimesed.
Ega teistmoodi mõtlemine pole paha. Küsimus on pigem väga lihtne: mida siis ikkagi teha tuleks teie, filmitegijate arvates? Mingit revolutsiooni me ju tegelikult tegema ei hakka. Või hakkame?
11 jaanuar 2011
Doomsday 2210
Sel pühapäeval võis näha National Geographicus uuesti uut dokki “Doomsday 2210”. Tänapäeva inimühiskonda ähvardavatest kriisidest räägiti nö arheoloogia pilgu läbi. Et mida võiksid 2210. aasta teadlased avastada kunagise suure tsivilisatsiooni (ehk siis meie maailma) huku põhjustest. Samas toodi paralleele varasemate kadunud tsivilisatsioonidega, mis mu arust andis filmile olulise mõõtme juurde. Nii et lihtsalt vahendaks emotsioone, mitte ei targutaks:
Filmist tekkis selge seos ajaloo ja tuleviku vahel – ajaloost saab tegelikult ka õppida, et teha praegu õigeid valikuid. Õppida ei saa ilmselt nö tehnilist informatsiooni (seda annavad tänapäeva teadmised), vaid omandada saab kogemust, et panna asjad õigesse perspektiivi ning et teha ratsionaalsete ent lühiajaliste otsuste asemel pikaajalisi strateegilisi otsuseid. Väga hästi tuntud näited muidugi aga filmis esitatud omamoodi nüanssidega.
Näiteks: Anasazi indiaanlased. Tegu oli paar tuhat aastat tagasi praeguse USA territooriumile, kõrbesse rajatud linn-tsivilisatsiooniga (muljetavaldavate kõrghoonetega muide). Nagu ikka – kasvamisega tekkisid raskused. Sellises piirkonnas toimib kõik hästi, kui kõik on hästi. Piisas ebatavaliselt pikast põuaperioodist (50 aastat), kui tsivilisatsioon lagunes. Tänapäevane saabuv magevee kriis ei pruugiks osutuda nii fataalseks, kui suurlinnu poleks rajatud piirkondadesse, kus vee kättesaamiseks on vaja meeletult energiat. Eestis on meil suht hästi – magedat vett seisab hoovides hangunult tonnide viisi, ümberringi on sood ja rabad. Janusse siin otseselt ei jää, ent ilmselt ei ole ka siinkandis just mugav elada, kui suur osa maailmast võitleb ellujäämise nimel lihtsalt vee pärast.
Maajad – sama lugu, suurlinnade kasv ja ressursside ületarbimine, mis tegi nad omaenda edu ohvriteks. Järk-järgult vähenes ja lõpuks kadus viljakas maapind, metsade hävitamine (sh puidu põletamine selleks, et tseremoniaalsete hiigelehitiste tarvis lupja põletada). Lähenev tänapäevane toidukriis saab alguse nn top soil probleemist ehk selle viljaka mullakihi kadumisest, millest sõltub toidu kasvatamine. Ja kaob see top soil muidugi intensiivpõllunduse, pestitsiididega ületarvitamise (ehk põhim nafta maassa valamise) jms tõttu. Lahendus oleks kohalik, orgaaniline toit. Mõneti võib praegu olla saabumas mahetootjate võimalus. Juba ainuüksi toiduainete hinna tõttu. Järvamaal on mahetoodangu turg ülihõre. Viimane aeg oleks midagi ette võtta.
Rooma. Selle tsivilisatsiooni huku üheks põhjuseks olid tegelikult energiasõjad (tolleaegne energia oli muidugi orjatööjõud). Sellega kaasnes ressursside raiskamine (luksus), suure hulga inimeste põhivajaduste katmata jätmisega samal ajal. Lõpuks kulus jõud lihtsalt status quo säilitamisele. Tehti lühiajalisi väga ratsionaalseid otsuseid, ent puudus pikema perskeptiiviga vaade. Tänapäeva energiakriis, nafta ületarbimine, juba ilmselt kätte jõudnud peak-oil on tegelikult seesama. Naftapõhise elulaadi osatähtsuse vähendamine oleks selgelt vajalik suund. Ja muidugi tarbimisel kõige kohaliku eelistamine, mille tarbijani jõudmisel on vähem naftat kulutatud. Mitte üksnes selleks, et tõelist naftakriisi edasi lükata, vaid et luua võimekust selle ajal ka toime tulla.
Lisaks räägiti kliimamuutustest – olgu see inimesest või mitte, mingi tsükkel on igatahes jälle käes. Oht võib järsult suureneda näiteks siis kui poolusjää sulamise korral selle alt vallandub metaan, mis kasvatab väga järsult nn kasvohooneefekti. Ja muidugi kannatab sellisel juhul väga suur osa inimkonnast, kes end liialt ranniku lähedale elama sättinud on.
Finantskriis toob kaasa usalduse kadumise, usaldus on aga ühiskonna sh valitsuste alus.
Nii et silmas pidades meie järjekordset valimistsüklit - lisaks tarkadele lühiajalistele ratsionaalsetele otsustele on väga vaja ka pikaajalist strateegiat, mis mh taolisi vältimatuid arenguid arvestaks.
Teine asi on see, et kaasaegne esindusdemokraatia ei soosi võibolla pikaajalise strateegia arendamist, sest valijatele meeldimiseks tuleb ikka meelitada võimalikult kohe saabuvate hüvedega.
Kui kohapeale, kui kogukondlikuks siis sellist pikaajalist strateegiat teha? Maakonna tasemele? Linna tasemele? Sõltub vist kohalike võimekusest. Igatahes on selge, et nö suureks kasvamine muutub alati probleemiks – aja jooksul muutub peaeesmärgiks institutsioonide enesesäilitamine. Kas parem lahendus oleks suuremaks kasvades pidev pooldumine väikesteks kogukondadeks, mis teevad omavahel funktsionaalselt koostööd? Nagu elav organism. Ei tea. Aga sellised alternatiivid levivad küll jõudsalt.
Mingi poliitikaväline strateegiline mõtteviis oleks küll vajalik. Roheline mõtteviis võiks ju selline olla. Või noh “roheline” on ka vist juba pisut ülepolitiseerunud. Üks rohkem ratsionaalne või majandsteoreetiline käsitlus on nn natural capitalism – tõlkida võiks siis nii loodus- kui loomulikult kapitalismiks. Ehk viitsin sellest ka ükskord üht-teist kirja panna. Seniks kõik.
Filmist tekkis selge seos ajaloo ja tuleviku vahel – ajaloost saab tegelikult ka õppida, et teha praegu õigeid valikuid. Õppida ei saa ilmselt nö tehnilist informatsiooni (seda annavad tänapäeva teadmised), vaid omandada saab kogemust, et panna asjad õigesse perspektiivi ning et teha ratsionaalsete ent lühiajaliste otsuste asemel pikaajalisi strateegilisi otsuseid. Väga hästi tuntud näited muidugi aga filmis esitatud omamoodi nüanssidega.
Näiteks: Anasazi indiaanlased. Tegu oli paar tuhat aastat tagasi praeguse USA territooriumile, kõrbesse rajatud linn-tsivilisatsiooniga (muljetavaldavate kõrghoonetega muide). Nagu ikka – kasvamisega tekkisid raskused. Sellises piirkonnas toimib kõik hästi, kui kõik on hästi. Piisas ebatavaliselt pikast põuaperioodist (50 aastat), kui tsivilisatsioon lagunes. Tänapäevane saabuv magevee kriis ei pruugiks osutuda nii fataalseks, kui suurlinnu poleks rajatud piirkondadesse, kus vee kättesaamiseks on vaja meeletult energiat. Eestis on meil suht hästi – magedat vett seisab hoovides hangunult tonnide viisi, ümberringi on sood ja rabad. Janusse siin otseselt ei jää, ent ilmselt ei ole ka siinkandis just mugav elada, kui suur osa maailmast võitleb ellujäämise nimel lihtsalt vee pärast.
Maajad – sama lugu, suurlinnade kasv ja ressursside ületarbimine, mis tegi nad omaenda edu ohvriteks. Järk-järgult vähenes ja lõpuks kadus viljakas maapind, metsade hävitamine (sh puidu põletamine selleks, et tseremoniaalsete hiigelehitiste tarvis lupja põletada). Lähenev tänapäevane toidukriis saab alguse nn top soil probleemist ehk selle viljaka mullakihi kadumisest, millest sõltub toidu kasvatamine. Ja kaob see top soil muidugi intensiivpõllunduse, pestitsiididega ületarvitamise (ehk põhim nafta maassa valamise) jms tõttu. Lahendus oleks kohalik, orgaaniline toit. Mõneti võib praegu olla saabumas mahetootjate võimalus. Juba ainuüksi toiduainete hinna tõttu. Järvamaal on mahetoodangu turg ülihõre. Viimane aeg oleks midagi ette võtta.
Rooma. Selle tsivilisatsiooni huku üheks põhjuseks olid tegelikult energiasõjad (tolleaegne energia oli muidugi orjatööjõud). Sellega kaasnes ressursside raiskamine (luksus), suure hulga inimeste põhivajaduste katmata jätmisega samal ajal. Lõpuks kulus jõud lihtsalt status quo säilitamisele. Tehti lühiajalisi väga ratsionaalseid otsuseid, ent puudus pikema perskeptiiviga vaade. Tänapäeva energiakriis, nafta ületarbimine, juba ilmselt kätte jõudnud peak-oil on tegelikult seesama. Naftapõhise elulaadi osatähtsuse vähendamine oleks selgelt vajalik suund. Ja muidugi tarbimisel kõige kohaliku eelistamine, mille tarbijani jõudmisel on vähem naftat kulutatud. Mitte üksnes selleks, et tõelist naftakriisi edasi lükata, vaid et luua võimekust selle ajal ka toime tulla.
Lisaks räägiti kliimamuutustest – olgu see inimesest või mitte, mingi tsükkel on igatahes jälle käes. Oht võib järsult suureneda näiteks siis kui poolusjää sulamise korral selle alt vallandub metaan, mis kasvatab väga järsult nn kasvohooneefekti. Ja muidugi kannatab sellisel juhul väga suur osa inimkonnast, kes end liialt ranniku lähedale elama sättinud on.
Finantskriis toob kaasa usalduse kadumise, usaldus on aga ühiskonna sh valitsuste alus.
Nii et silmas pidades meie järjekordset valimistsüklit - lisaks tarkadele lühiajalistele ratsionaalsetele otsustele on väga vaja ka pikaajalist strateegiat, mis mh taolisi vältimatuid arenguid arvestaks.
Teine asi on see, et kaasaegne esindusdemokraatia ei soosi võibolla pikaajalise strateegia arendamist, sest valijatele meeldimiseks tuleb ikka meelitada võimalikult kohe saabuvate hüvedega.
Kui kohapeale, kui kogukondlikuks siis sellist pikaajalist strateegiat teha? Maakonna tasemele? Linna tasemele? Sõltub vist kohalike võimekusest. Igatahes on selge, et nö suureks kasvamine muutub alati probleemiks – aja jooksul muutub peaeesmärgiks institutsioonide enesesäilitamine. Kas parem lahendus oleks suuremaks kasvades pidev pooldumine väikesteks kogukondadeks, mis teevad omavahel funktsionaalselt koostööd? Nagu elav organism. Ei tea. Aga sellised alternatiivid levivad küll jõudsalt.
Mingi poliitikaväline strateegiline mõtteviis oleks küll vajalik. Roheline mõtteviis võiks ju selline olla. Või noh “roheline” on ka vist juba pisut ülepolitiseerunud. Üks rohkem ratsionaalne või majandsteoreetiline käsitlus on nn natural capitalism – tõlkida võiks siis nii loodus- kui loomulikult kapitalismiks. Ehk viitsin sellest ka ükskord üht-teist kirja panna. Seniks kõik.
15 detsember 2010
"In Transition"
Sel laupäeval (18. detsembril) kell 15 näidatakse Paide kogukonnakeskuses (Tallinna tn 11 galeriis) dokumentaalfilmi "In Transition".
Film on nn Transition Towns (üleminekulinnad) võrgustikust - sellest, kuidas taastada toimiv linnakogukond, kes suudab end ise majandada ja teha seda seejuures
elu- ja looduskeskkonda säästvalt.
elu- ja looduskeskkonda säästvalt.
Film on inglise keeles, ilma eestikeelste subtiitriteta.
Filmi juurde kuulub ka väike arutelu - räägime veidi lähemalt sellest, mis liikumisega on tegu ning kas midagi oleks sellisest tegevusest ka siin üle võtta.
Filmi juurde kuulub ka väike arutelu - räägime veidi lähemalt sellest, mis liikumisega on tegu ning kas midagi oleks sellisest tegevusest ka siin üle võtta.
Osalemine on tasuta.
05 november 2010
Üledoos
Valimismanipulatsioonidest oli korraks juba juttu. Pisitülid on ehk küll jõukohasemad läbi hammustada ning neis on kergem "pooli valida" aga nende miinuseks on see, et aega või energiat ei jätku enam selleks, millele tuleks tegelikult tähelepanu pöörata.
Praeguse finants- ja majandusmudeli jätkusuutlikkust on ka siin saanud korraks puudutada. Nüüd kui kõigile tundub nagu majandus kosuks ja pidu on jälle meie õuele tulemas, oleks ehk hea kuulata neid, keda enne 2007. aastat ei kuulatud.
Ma soovitan vaadata dokki meie aja võibolla suurimast majanduskriisist. Sellest, mis on veel ees.
"Overdose: The Next Financial Crisis"
Kes asjaga kursis, neile pole vaja teemat lähemalt selgitada, teiste jaoks .. ma kardan et filmist jääb asjast arusaamiseks väheks.
Võibolla siin mõned märksõnad ja -teesid ülevaate saamiseks. Ja silmas tuleb pidada, et vaadata ei tule ainult selle peale, mida tehakse Eestis. Sellest ei sõltu suurt midagi. Näha tuleb seda, mis toimub palju globaalsemas mõõtmes.
Mulle meeldib praeguse majanduskäitumise kirjeldus: steroidipõhine majandus. Liikusime mullist kriisi ja kriisist stiimulpakettide ehk steroidide abil liigume praegu uude mulli. Ehk kui väike kapitalismibeebi nutab - siis anname kommi (mitte et ma antikapitalist oleksin).
"Solution is the problem" - tõepoolest, sest lahendustena pakutakse tegelikult asju, mis ongi probleemi peapõhjuseks. Järgmine kriis kui kättemaks eelkõige avalikule võimule liialt lühinägelike "lahenduste" kasutamise eest.
Sest mis oli kriisi peapõhjuseks. Mitte "likviidsuskriis", vaid "krediidikriis" - ühiskonnal on liiga suur laenukoorem. Ja lahenduseks on sammud, mis laenukoormat veel kasvatavad: üleskutse rohkem tarbida (kui selle jaoks raha pole, siis on seda vaja ju laenata), intressimäärade madaldamine et rohkem laenataks, riiklikud "stiimulpaketid" pankade päästmiseks (et nood suudaksid rohkem laene välja anda).
Võib ju näida, et asjad edenevad - Wall Streedil on kõik jälle peaaegu nagu enne 2007. aastat, pankade kasumid tõusevad, finantsturud kerkivad jne. Aga kui mõelda asjade peale, mis selle taga on: madalad intressimärad, massiivsed laenud, "finantspäästerõngad", siis just needsamad eelmisse kriisi ju viisidki.
Ja küsimus ei ole enam USAs. Bushi ajal tekitatud USA sisevõlg oli suurem kui kõigi eelmiste presidentide aegne kokku ning Obama ilmselt ületab oma "abipakettidega" ka Bushi. Aga on arvestatud, et 2011. aastal jõuab lisaks USAle paljude nn rikaste riikide sisevõlg 100%ni SKP-st!!! (juba praegu, st oktoobris on see analüütikute hinnangul USAs u 94% SKP-st).
Probleem on seega selles, et viimasest finantskriisist pääsemiseks on kasutatud just neidsamu "steroide", mis kriisi tekitasd, kusjuures sel moel on potentsiaalseid kriisikoldeid külvatud juba kogu maailma.
Tasub mõelda, kui tundlikuks on laenukoorem teinud finantsolukorra - kui praegune meeletu sisevõla kasv toimub madalate intressimäärade juures, siis kui intressimäärad tõuseksid ainult 1% võrra, tõuseksid ainult USAs intressimaksed 1 miljardi USD võrra aastas. Ehkki USA finantsreiting on superkõrge, olid seda enne eelmist kriisi ka hüpoteegireitingud ning on hästi teada, kui kiiresti need langesid. Ühe maailma rikkaima rahva - islandlaste kogemus on hea näide, kus pangad lihtsalt jätsid oma laenukoorma ühiskonna kanda. Kreeka oma 135%-se sisevõlaga teine. Ja endiselt nähakse lahendust ... uutes laenudes! Dokis räägitakse isegi Rootsi majanduse olulisest nõrkusest - liigsest sõltuvusest ekspordist (mis muudab globaalsete kriiside eest vähem kaitstuks).
Kogu küsimus on seega usalduses. Credo (usaldus) on ju see, millele krediidipõhine maailm toetub. Tegelikult ainus, millele ta toetub.
Uue mulli lõhkemist ei oska tegelikult keegi ette näha, ent kuna eelmisele ei ole tegelikke lahendus seni leitud, siis lõhkemine ise on vältimatu. Eriti keeruliseks ei tee asja mitte üksnes see, et mull on eelmisest globaalsem, vaid see et endised lahendused enam ei aita - intressimäärasid ei ole võimalik rohkem langetada, uute laenude võtmine muutub aina raskemaks sest sisevõlg aina kasvab, valitsustel saab lihtsalt raha otsa pankade päästmiseks (või paljuski raiskamiseks kujunenud tarbimise kasvatamiseks).
Ehk - valitsused on suutnud küll päästa pangad, ent kes päästab valitsused?
Kui "Overdose" tundub kellelegi liialt ajakirjanduslik, siis võib kuulata ka üht Duke'i ülikooli helgete peade samasisulist ettekannet finantskriisist.
Dokis jäävad muidugi vastamata küsimused sellele, et mis siis saab.
Ilmselt keegi väga hästi ei teagi mis saab (100 erineva stsenaariumi ennustaja hulgas võib samas muidugi mõnel ka täppi minna aga kahjuks ei tea keegi ette, et kellel just).
Mõned räägivad vajadusest pöörduda tagasi nn "kullastandardi" poole, teised nn "senjoraazhipõhise finantssüsteemi" vajalikkusest. Võibolla on kõik need teooriad liialt keerulised ning võibolla on kriisist väljatulemuseks vaja muud kui finantsteadmisi. Näib, et pigem tuleb kasvatada nö individuaalset valimisolekut ning võibolla polegi globaliseerumisvastased päris hullud (no mõned ikka natuke on ka :)). Võibolla on kõige võtmeks just kohaliku kogukonna elujõulisuse ning kohaliku hakkamasaamisvõime kasvatamine. Ning algusse tagasi tulles - mind huvitaks lahtilaskmisskandaalide asemel, et mida tulevasteks valimisteks valmistuvad isandad nimetatud asja parandamiseks kavatsevad ära teha.
Praeguse finants- ja majandusmudeli jätkusuutlikkust on ka siin saanud korraks puudutada. Nüüd kui kõigile tundub nagu majandus kosuks ja pidu on jälle meie õuele tulemas, oleks ehk hea kuulata neid, keda enne 2007. aastat ei kuulatud.
Ma soovitan vaadata dokki meie aja võibolla suurimast majanduskriisist. Sellest, mis on veel ees.
"Overdose: The Next Financial Crisis"
Kes asjaga kursis, neile pole vaja teemat lähemalt selgitada, teiste jaoks .. ma kardan et filmist jääb asjast arusaamiseks väheks.
Võibolla siin mõned märksõnad ja -teesid ülevaate saamiseks. Ja silmas tuleb pidada, et vaadata ei tule ainult selle peale, mida tehakse Eestis. Sellest ei sõltu suurt midagi. Näha tuleb seda, mis toimub palju globaalsemas mõõtmes.
Mulle meeldib praeguse majanduskäitumise kirjeldus: steroidipõhine majandus. Liikusime mullist kriisi ja kriisist stiimulpakettide ehk steroidide abil liigume praegu uude mulli. Ehk kui väike kapitalismibeebi nutab - siis anname kommi (mitte et ma antikapitalist oleksin).
"Solution is the problem" - tõepoolest, sest lahendustena pakutakse tegelikult asju, mis ongi probleemi peapõhjuseks. Järgmine kriis kui kättemaks eelkõige avalikule võimule liialt lühinägelike "lahenduste" kasutamise eest.
Sest mis oli kriisi peapõhjuseks. Mitte "likviidsuskriis", vaid "krediidikriis" - ühiskonnal on liiga suur laenukoorem. Ja lahenduseks on sammud, mis laenukoormat veel kasvatavad: üleskutse rohkem tarbida (kui selle jaoks raha pole, siis on seda vaja ju laenata), intressimäärade madaldamine et rohkem laenataks, riiklikud "stiimulpaketid" pankade päästmiseks (et nood suudaksid rohkem laene välja anda).
Võib ju näida, et asjad edenevad - Wall Streedil on kõik jälle peaaegu nagu enne 2007. aastat, pankade kasumid tõusevad, finantsturud kerkivad jne. Aga kui mõelda asjade peale, mis selle taga on: madalad intressimärad, massiivsed laenud, "finantspäästerõngad", siis just needsamad eelmisse kriisi ju viisidki.
Ja küsimus ei ole enam USAs. Bushi ajal tekitatud USA sisevõlg oli suurem kui kõigi eelmiste presidentide aegne kokku ning Obama ilmselt ületab oma "abipakettidega" ka Bushi. Aga on arvestatud, et 2011. aastal jõuab lisaks USAle paljude nn rikaste riikide sisevõlg 100%ni SKP-st!!! (juba praegu, st oktoobris on see analüütikute hinnangul USAs u 94% SKP-st).
Probleem on seega selles, et viimasest finantskriisist pääsemiseks on kasutatud just neidsamu "steroide", mis kriisi tekitasd, kusjuures sel moel on potentsiaalseid kriisikoldeid külvatud juba kogu maailma.
Tasub mõelda, kui tundlikuks on laenukoorem teinud finantsolukorra - kui praegune meeletu sisevõla kasv toimub madalate intressimäärade juures, siis kui intressimäärad tõuseksid ainult 1% võrra, tõuseksid ainult USAs intressimaksed 1 miljardi USD võrra aastas. Ehkki USA finantsreiting on superkõrge, olid seda enne eelmist kriisi ka hüpoteegireitingud ning on hästi teada, kui kiiresti need langesid. Ühe maailma rikkaima rahva - islandlaste kogemus on hea näide, kus pangad lihtsalt jätsid oma laenukoorma ühiskonna kanda. Kreeka oma 135%-se sisevõlaga teine. Ja endiselt nähakse lahendust ... uutes laenudes! Dokis räägitakse isegi Rootsi majanduse olulisest nõrkusest - liigsest sõltuvusest ekspordist (mis muudab globaalsete kriiside eest vähem kaitstuks).
Kogu küsimus on seega usalduses. Credo (usaldus) on ju see, millele krediidipõhine maailm toetub. Tegelikult ainus, millele ta toetub.
Uue mulli lõhkemist ei oska tegelikult keegi ette näha, ent kuna eelmisele ei ole tegelikke lahendus seni leitud, siis lõhkemine ise on vältimatu. Eriti keeruliseks ei tee asja mitte üksnes see, et mull on eelmisest globaalsem, vaid see et endised lahendused enam ei aita - intressimäärasid ei ole võimalik rohkem langetada, uute laenude võtmine muutub aina raskemaks sest sisevõlg aina kasvab, valitsustel saab lihtsalt raha otsa pankade päästmiseks (või paljuski raiskamiseks kujunenud tarbimise kasvatamiseks).
Ehk - valitsused on suutnud küll päästa pangad, ent kes päästab valitsused?
Kui "Overdose" tundub kellelegi liialt ajakirjanduslik, siis võib kuulata ka üht Duke'i ülikooli helgete peade samasisulist ettekannet finantskriisist.
Dokis jäävad muidugi vastamata küsimused sellele, et mis siis saab.
Ilmselt keegi väga hästi ei teagi mis saab (100 erineva stsenaariumi ennustaja hulgas võib samas muidugi mõnel ka täppi minna aga kahjuks ei tea keegi ette, et kellel just).
Mõned räägivad vajadusest pöörduda tagasi nn "kullastandardi" poole, teised nn "senjoraazhipõhise finantssüsteemi" vajalikkusest. Võibolla on kõik need teooriad liialt keerulised ning võibolla on kriisist väljatulemuseks vaja muud kui finantsteadmisi. Näib, et pigem tuleb kasvatada nö individuaalset valimisolekut ning võibolla polegi globaliseerumisvastased päris hullud (no mõned ikka natuke on ka :)). Võibolla on kõige võtmeks just kohaliku kogukonna elujõulisuse ning kohaliku hakkamasaamisvõime kasvatamine. Ning algusse tagasi tulles - mind huvitaks lahtilaskmisskandaalide asemel, et mida tulevasteks valimisteks valmistuvad isandad nimetatud asja parandamiseks kavatsevad ära teha.
Tellimine:
Postitused (Atom)







