Homme saab täpselt aasta P.A.I. väljaandmisest.
Värskes Hea Kodaniku numbris ilmus lugu P.A.I.st. Panen loo ka siia blogisse üles, nii on vist ka mugavam seda lugeda. Peab ära ütlema, et tegu on minu enda isiklike arvamustega. Selle, mismoodi P.A.I.dega asi edasi areneb, otsustab ikkagi P.A.I.de Pank ühiselt.
2010. aasta 1. mail hakati Paides arveldama P.A.I.des. Nüüd kui kroon on läinud, on see vist pea ainuke “oma raha” siinmail. Tegemist on tõepoolest sellise kohaliku või kogukondliku maksevahendiga, mida võib nimetada rahaks, ehkki sama hästi võiks teda võtta ka näiteks sooduskaardina. Lühidalt öeldes on P.A.I. paberile trükitud nn regioraha (paralleelraha), mis kehtib Järvamaal ning mida on võimalik teenida vabatahtliku tööga ja kulutada teatud kohalikke, säästvat eluviisi toetavaid tooteid või teenuseid ostes. P.A.I. anti käiku eelmise aasta TeemeÄra talgutel seitsme kohaliku poolt, kes asutasid selleks otstarbeks seltsingu P.A.I.de Pank ning on püüdnud sellest ajast alates seda maksevahendit eluvõimelisemaks muuta.
P.A.I. lansseerimisest on kohe möödas aasta. Tegelikult on päris keeruline isegi öelda, et kas kõik on läinud nii nagu planeeritud, sest ega see P.A.I. väljaandmine nüüd nii plaanipõhine polnudki. Uus asi ikkagi ja eestlaste ettevaatlikkus oli ootuspärane, pigem oli põnev näha et mis saab. Ausalt öeldes oli minu enda esimene reaktsioon kohalikest rahadest lugedes palju skeptilisem kui enamiku nende oma, kes esimest korda P.A.I.st kuulevad.
P.A.I. väljaandmine ei ole olnud mingiks probleemiks. Paide kogukonnakeskuses toimuvad regulaarselt talgud aga ka muud tegevused, mille eest on praeguseks vabatahtlikele P.A.I.sid väljastatud u 2500 euro eest, mis teeb üle 800 vabatahtliku töö tunni. Tegelikult on P.A.I.de nö emiteerimise vorm ka üheks põhjuseks, miks selle käibesse sattumine võtab veidi aega. P.A.I.sid ei ole võimalik võtta välja laenuna või vahetada eurode vastu, vaid need tuleb välja teenida. Ilmselt alles nüüd hakkab ringlusse jõudma piisav hulk P.A.I.sid et võiks mõelda laiema valiku kaupade ja teenuste peale, mida nende eest osta. Kuid oluline on siiski ka laiendada väljaandmise võimalusi. Selleks ei pea sugugi olema ainult Paide kogukonnakeskuses toimuvad ettevõtmised. Tegelikult on juba praegu P.A.I.sid väljastatud ka näiteks Järva-Jaani vabatahtlikele vetelpäästjatele, ent põhimõtteliselt võib P.A.I.de Pank otsustada P.A.I.sid välja anda mistahes ühenduse või isiku poolt korraldatud tööde eest, kui need on tehtud avalikes huvides. Ka näiteks TeemeÄra talgulised kogu Järvamaal võiksid soovi korral talgutundide eest saada P.A.I.sid. Nii et väljaandjate ringi laiendamine on kindlasti üks eesmärkidest.
Teine arengukoht on P.A.I.de realiseerimine. Praegu saab P.A.I.sid realiseerida Paide kogukonnakeskuses. Nende eest saab osta näiteks taaskasutuses vana ehitusmaterjali, rentide vana värvi eemaldamise vahendit Speedheater või tasuda koolituste eest. Käima on läinud ka P.A.I. kasutamine nö eraviisilises käibes – inimesed vahel tasuvad üksteisele kas mingi töö või toote eest sel moel. Minu arvates on aga oluline ja võibolla isegi otsustav kohaliku omavalitsuse kaasamine P.A.I. projekti. See tunduks õiglane ja samas oleks ka omavalitsusele heaks võimaluseks toetada kodanikuühiskonda ka siis kui majandusolud on kehvemad. P.A.I.sid väljastatakse ju töö eest, millega vabatahtlikud panustavad oma kogukonda. Selles osas hoiab omavalitsus raha kokku. Oleks mõistlik, et vastutasuks võimaldab omavalitsus mõnd oma kaupa või teenust sellistele vabatahtlikele saada soodsamalt, st võimaldab tasuda osaliselt P.A.I.de eest. Näiteks võiks olla võimalik 30-50% ulatuses tasuda P.A.I.des kas kohaliku spordihalli, ujula, kino, mõne kontserdi vms eest. See ei pruugi tähendada rahalist kaotust. Ka kauplusteketid ei kasuta sooduskaarte mitte selleks, et kahjumit teenida. P.A.I. muutub sellega omamoodi „kliendilojaalsusrahaks“, millega võidetakse kliente juurde ja kokkuvõttes võidakse isegi „pärisrahas“ võita. Igatahes oleks avaliku võimu kaasatulek väga oluline tõuge selleks, et ka erasektor P.A.I. omaks võtaks. Huvi on üles näidanud mitu omavalitsust aga konkreetsete otsusteni pole veel jõutud, sügis oleks neiks ilmseks paras aeg.
Erasektori kaasamine ei ole olnud seni lihte. Vaatamata mõnele üksikule algsele entusiastlikule pakkumisele ei ole väljaspool kogukonnakeskust P.A.I.d üheski kaupluses või toitlustuskohas veel kasutusele võetud. Teisest küljest ei olegi see väikeses kohas alati ka seepärast lihtne, et P.A.I. idee kohaselt peaks seda kasutama üksnes kohalike või siis nn mahekaupade/teenustega kauplemisel (kohaliku ja säästva arengu toetamise eesmärk). Ega selliseid kaupu või teenuseid ei olegi väga lihtne leida. Kui neid aga leiduks ja kauplemine P.A.I.des käivituks, aitaks see tegelikult kaardistada kohalikke ja „mahekauplejaid“, mis võiks olla heaks aluseks nö kohaliku toote brändingu loomisele (ja sealt edasi ka kohalikele tootjatele senisest suuremate soodustuste loomisele).
Kolmas eesmärk saab ilmselt olema „rahareform“. Üks probleem, mis on takistanud P.A.I. laiemat kasutamist eraviisiliselt või siis näiteks taaskasutuslaatadel, on selle kõrge kurss. Praegu on P.A.I. kursiks 3 eurot, mis vastab umbes ühe töötunni keskmisele brutopalgale Järvamaal. Tihtipeale on aga pakutavad kaubad või teenused odavamad ühest P.A.I.st, mis tähendab et ilmselt tuleb teha kas „rahareform“, st kas P.A.I.d „devalveerida“ või võtta kasutusele ... näiteks paikesed või P.A.I. seibid või kuidas iganes P.A.I. peenraha nimetada.
Tegelikult on taolised „reformid“ kohalike rahade puhul normaalne – kõike ei ole võimalik kohe ette näha või siis polegi muud võimalust, kui asi käivitada etapiviisiliselt. P.A.I. praegune kujundus sarnaneb tegelikult paberraha algusaastaile 18. sajandil, mil see oli osaliselt trükitud, osaliselt käsitsi täidetud. Ka praegu on P.A.I. trükitud, ent iga kord, selle väljaandmise ajal, täidetakse käsitsi väljaandmise aja, saaja ja põhjuse väljad P.A.I. tagaküljel. See koos seerianumbri ja allkirjaga on omamoodi turvaelement ning võimaldab ka aja jooksul saada ülevaate P.A.I. kasutamisest, sest samasuguseid andmeid võib P.A.I.le kanda selle edaspidi igakordsel kasutamisel. See kõik toimib hästi P.A.I.de suhteliselt vähesel hulgas väljaandmise puhul, ent muutub üsna tülikaks P.A.I.de suurema emiteerimise korral, kui huvi P.A.I.de vastu peaks järsku väga palju kasvama. Rahareform tähendakski ilmselt P.A.I. muutumist nii formaadilt kui väljanägemisel rohkem „tavaraha“ sarnaseks, mis tähendab ka „päris“ turvaelementide kasutusele võtmist. Ja see saab olema kindlasti kallim, kui senine P.A.I. väljaandmine, mis toimus puhtalt asutajate annetuste toel.
Nii et aasta möödudes on veel ilmselt vara öelda, kas P.A.I. on kuidagi kohalikku kogukonda majanduslikult toetanud. Sotsiaalselt aga ilmselt küll – ikkagi oma raha, ilus ka pealegi, mõnus näppude vahel hoida (erinevalt e-rahast). See kõik tähendab väikest lisamootorit vabatahtliku tegevuse toetamiseks ja üldise kokkukuuluvustunde tekitamiseks.
Tasuga või tasuta
Kuna P.A.I.sid jagatakse vabatahtliku töö eest, siis vahel võib tekkida tunne, et kas midagi ei ole valesti? Kas vabatahtlikku tööd ei peaks tegema täiesti tasuta? Ühest küljest ei tehta seda nagunii täiesti tasuta, pigem tehakse seda tasu ootamata. Vabatahtlikud võivad ju saada talgurooga, tasuta peo, kingituse, Töötukassa pakub vabatahtlikult tegutsevatale töötutele stipendiumi jne, kuid nad ei saa sellist “tasu” nõuda või eeldada. P.A.I.de Pank ei ole tegelikult kohustatud P.A.I.sid kellelegi välja andma (väljaandja ei ole vabatahtliku töö korraldaja ise), tegemist ei ole kahepoolselt võetud kohustusega (töö ja tasu), vaid Pank teeb seda tänutähena (millele ka sõna “pai” ju viitab). Ja võibolla ei peakski eesmärgiks olema nö veri ninast väljas just tasuta töö tegemine, vaid kogukonna arendamine. Ja siis on minu arvates mõistlik, et toimib ka mingisugune vastastikuste soodustuste süsteem. P.A.I. ongi sisuliselt ju võimalus kasutada kogukonda panustamise eest selleltsamalt kogukonnalt kaupade teenuste saamisel mingit vastuteenet, soodustust. Samas, võimatu pole see, et kui P.A.I. saab jalad alla ehtsa kogukondliku rahana, siis võibolla tulevikus tõesti ei ole tema peamiseks ülesandeks mitte vabatahtliku, vaid kogukondliku töö arendamine.
P.A.I.st lähemalt:
http://www.weissenstein.ee/news.php?cat=15
http://weissenstein.blogspot.com/search/label/kogukonnaraha
