Järvamaa meene 2012

Ka sel aastal toimub maakondlik konkurss "Järvamaa meene". Konkursile sai töid esitada kuni maikuu viimase päevani. Konkursist ja esitatud töödest saab ülevaate jarva.ee portaalis, eraldi on avatud ka vastav facebooki leht, kus oma lemmikute poolt saab hääletada. KesFBInimene pole, saab hääletada ka otse jarva.ee lehelt: http://www.jarva.ee/index.php?page=1308&.

Ka kogukondlik maksevahend ehk Järvamaa oma raha P.A.I. on konkursile esitatud. Minu arust võikski konkursist osavõtt olla võimalikult aktiivne. Ideid ja häid teostusi ju tegelikult on küll. Juba praegu on Paides asuv i-punkt ilusaid näiteid pungil. Oluline on aga leida ja arendada midagi sellist, mis saavutaks tuntuse ka väljaspool maakonda ning omaks mingit laiemat, kohale positiivset imagot andvat sõnumit.

P.A.I.d võiksid sellist eesmärki täita ju küll. Esiteks tutvustavad nad Järvamaa väärtusi - 4 eri nominaaliga P.A.I.-l on esitletud kokku 4 erinevat Järvamaa seotud ja ka laiemalt tuntud persooni ning 4 Järvamaaga seotud hoonet, mil igaühel oma sõnum.
P.A.I.-d on puhtalt Järvamaa inimeste looming - nii oma sisult kui vormilt. Nad on ilusti kujundatud ja esitlevad siinset väärikalt.

P.A.I.-del on oluline sõnum - neid saab teenida vabatahtliku tööga, ehk panustades just kohaliku kogukonna arengusse. P.A.I.-d on praktilised - neid saab kasutada, makstes mitmete kaupade ja teenuste eest juba praegu näiteks Paides kogukonnakeskuses, ent teenuste ja kaupade ringi on väga kerge laiendada.

P.A.I.de kasutamine rõhutab just kohaliku kogukonna arendamise tähtsust ning seda, et üks Järvamaa märke võiks olla ehk mitte füüsiline objekt või suvaline lause, vaid pigem mõtteviis, mida võiks ju kirjeldada kui säästvat, elukeskkonda hoidvat ehk rohelist ja kogukondlikku (väga "järvamaalikud" märksõnad muide, lisaks sellele et kaasaegsed ja aktuaalsed).
Kohe peaks ringlusse jõudma ka uus KoosOleku number, mis seekord 12-leheküljelisena tutvustab P.A.I.sid ka lähemalt.

Aga see ei tähenda muidugi, et just P.A.I. peaks konkursi võitma, vaadake ikka kõiki esitatud töid :)

Kogukonnakeskuse hooaja avapidu

Kogukonnakeskuses läheb käima uus hooaeg. Uue koolitussarjaga alustab Paide SRIK. Käima on läinud Järvamaa Vabatahtlike Keskuse jätkuprojekt. MTÜ Käsitöö Katsikud alustab jälle töö- ja mängutubadega. Ühendus Weissenstein on käivitanud Wabalinna projekti. Welopargi hooaeg küll lõpeb, ent meil on uusi ideid. Veel sel aastal toimub P.A.I. reform. Kolmkõla festival on saanud sisse uue hoo ning kavatseb aasta läbi kolmkõla-üritusi korraldada, näiteks on kohe ilmumas uus muusikaalbum. Kõhna Grete Galerii jätkub uute näitustega.

Seepärast korraldame 1. oktoobril, algusega kell 12, päev pärast Paide linna 720 sünnipäeva hooaja avapeo.

Kuulda saab uue kuulata muusikaalbumi “Külmkõla – 8 heliloomingulist pühendust helilooja Arvo Pärdile” eeltutvustust.

Kõhna Grete Galeriis saab näha saab Janno Bergmanni näitust "Klaaspärliäng".

Käsitöö Katsikud korraldavad seebi valmistamise õpitoa, tutvuda saab ka kangastelgede kasutamisega.

Õpetatakse seebi jääkidest valmistama uut ja huvitavat ning erinevaks otstarbeks mõeldud seepe. Seepidele lisatakse erinevaid lisandeid. Samuti valmistataks seebile dekoratiivne kott, mille abil saab seepi kuivatada, kasutada lõhnaseebina või kinkida. Töötuba ja materjal on tasuta.

Wabalinna projekt jätkub töötoaga "Kogukonnaaed Paidesse?" Rääkima tuleb Tallinna Katlaaiast Triin Pokk. Loe lähemalt wabalinna veebist.

Näha saab P.A.I. "rahareformi" ideid.

Ja lõpuks - jälle on toimumas TANTSUTUBA, vanu häid tantse õpetab Keiu Juurmaa ning lõõtsa mängib Silvi Tumanskaja (loe lähemalt siit - kui avaneb siis keri veidi allapoole).

Avatud on kogukonnakohvik (loe: tooge oma geniaalsed küpsetised või aiasaadused kaasa ja sööme nad koos ära).

Avatud on welopark ning osaleda saab weloorienteerumises.

Täpsem ajakava:

kell 12 - albumi tutvustus
kell 13 - seebi õpituba
kell 12-14 - welopark ja weloorienteerumine
kell 14 - kogukonnaaia arutelu
kell 15 - tantsutuba
kell 16-17 hakkame lõpetama 

 Tuleb mõnus pidu, tule kohale, kõik on tasuta! :)

(Ja ära unusta, et kell 19 toimub Spordihallis "Paide 720 juubelikontsert")

Meid toetavad KÜSK (JVK ja Wabalinna projektide kaudu) ning TÕN (vt TÕNi toetuse kohta lähemalt siit).

 

Wabalinna avaüritus ja festivali avamine

Sel nädalalõpul, 9-11 septembril toimub Wabalinn paide festival "Kolmkõla". Festivali kava, info esinejatest, uudised, ka ingliskeelne ülevaade jms on üles pandud festivali kodulehele http://festival.weissenstein.ee

Festival algab reedel kell 10.30 rongkäigu või paraadiga kogukonnakeskuselt keskväljakule. Kätte on anda plakateid, lippusid jms - nii et kõik, kes soovivad kaasa jalutada on teretulnud u kella 10 paiku kogukonnakeskuse hoovi (Tallinna tn 9 ja 11). Rongkäigus osalevad ka welopargi rattad, mis pargitakse seejärel keskväljakule. Ka kõik vabatahtlikud welotajad on oodatud.

Keskväljakule on pandud üles festivali telk, kus saab festivali infot (KoosOlek, piletid jms). Selle kõrvale pargitakse welod, mida saab päeva jooksul nii P.A.I.de kui eurode eest laenutada. Vabatahtlike olemasolul toimub ka väike weloperfomance (andke teada, kes soovib osaleda - osalemine ei nõua isegi jalgrattal sõitmise oskust :)).

Seejärel, kell 11.30 kuni 14 toimub Paide raekojas Wabalinna projekti avaüritus, mille kava on selline:

Kell 11.30 Avasõnad (Paide linnapea Kaido Ivask)
Kell 11.40 Wabalinna projekti tutvustus (Rainer Eidemiller)
Kell 11.50 Eva Truuverk (TeemeÄra);
Kell 12.15 Piet Boerefijn (Toidupank);
Kell 12.40 Madle Lippus (Uue Maailma Selts);
Kell 13.05 kogukonnarahadest mujal maailmas Kristjan Jansen;
Kell 13.30 räägib TransitionTowns võrgustikust Henri Laupmaa, võimalusel toimub ka videoülekanne TT asutajatelt Inglismaalt;
Kell 13.55 Wabalinna projekti ja Kolmkõla festivali avamine (Rainer Eidemiller, Leho Rubis, Kaido Kirikmäe).

Avaüritus on täiesti vaba ja avatud kõigile. Asja mõte ongi selles, et anda inimestele võimalus oma ideid välja käia, leida kaasamõtlejaid ja head ideed ühiselt ellu viia - seda nii avaüritusel kui sellele järgneva 6-kuulise Edit HTMLprojekti käigus. Wabalinna projektist lähemalt http://blogi.weissenstein.ee

Kell 14 saab keskväljakul maitsta taimetoidusnäkke, ka selle tarbeks on hea P.A.I.d kaasa võtta :) Samal ajal saab keskväljakul suurelt LED-ekraanilt vaadata filmi "In Transition" (eestikeelsete subtiitritega), mis on seotud Wabalinna projekti sisuga.

Väga on oodatud kõik need, kes sooviksid vabatahtlikena festivali toimumisele kaasa aidata, sh osalema öistel geriljareklaamiüritustel. Lähemalt: http://festival.weissenstein.ee/postitused/


Kohtumiseni 9-11

Lõpu- ja avaüritused

See on kutse teile kõigile.
Järvamaa Vabatahtlike Keskusest saab lähemalt lugeda siit: http://weissenstein.blogspot.com/p/vabatahtlikud.html
Projektist "Kogukondlik ja kestlik Paide" saab lähemalt lugeda siit: http://blogi.weissenstein.ee/

Kuidas on P.A.I.del läinud?

Homme saab täpselt aasta P.A.I. väljaandmisest. 
Värskes Hea Kodaniku numbris ilmus lugu P.A.I.st. Panen loo ka siia blogisse üles, nii on vist ka mugavam seda lugeda. Peab ära ütlema, et tegu on minu enda isiklike arvamustega. Selle, mismoodi P.A.I.dega asi edasi areneb, otsustab ikkagi P.A.I.de Pank ühiselt.

2010. aasta 1. mail hakati Paides arveldama P.A.I.des.  Nüüd kui kroon on läinud, on see vist pea ainuke “oma raha” siinmail. Tegemist on tõepoolest sellise kohaliku või kogukondliku maksevahendiga, mida võib nimetada rahaks, ehkki sama hästi võiks teda võtta ka näiteks sooduskaardina. Lühidalt öeldes on P.A.I. paberile trükitud nn regioraha (paralleelraha), mis kehtib Järvamaal ning mida on võimalik teenida vabatahtliku tööga ja kulutada teatud kohalikke, säästvat eluviisi toetavaid tooteid või teenuseid ostes. P.A.I. anti käiku eelmise aasta TeemeÄra talgutel seitsme kohaliku poolt, kes asutasid selleks otstarbeks seltsingu P.A.I.de Pank ning on püüdnud sellest ajast alates seda maksevahendit eluvõimelisemaks muuta.

P.A.I. lansseerimisest on kohe möödas aasta. Tegelikult on päris keeruline isegi öelda, et kas kõik on läinud nii nagu planeeritud, sest ega see P.A.I. väljaandmine nüüd nii plaanipõhine polnudki. Uus asi ikkagi ja eestlaste ettevaatlikkus oli ootuspärane, pigem oli põnev näha et mis saab. Ausalt öeldes oli minu enda esimene reaktsioon kohalikest rahadest lugedes palju skeptilisem kui enamiku nende oma, kes esimest korda P.A.I.st kuulevad.

P.A.I. väljaandmine ei ole olnud mingiks probleemiks. Paide kogukonnakeskuses toimuvad regulaarselt talgud aga ka muud tegevused, mille eest on praeguseks vabatahtlikele  P.A.I.sid väljastatud u 2500 euro eest, mis teeb üle 800 vabatahtliku töö tunni. Tegelikult on P.A.I.de nö emiteerimise vorm ka üheks põhjuseks, miks selle käibesse sattumine võtab veidi aega. P.A.I.sid ei ole võimalik võtta välja laenuna või vahetada eurode vastu, vaid need tuleb välja teenida. Ilmselt alles nüüd hakkab ringlusse jõudma piisav hulk P.A.I.sid et võiks mõelda laiema valiku kaupade ja teenuste peale, mida nende eest osta. Kuid oluline on siiski ka laiendada väljaandmise võimalusi. Selleks ei pea sugugi olema ainult Paide kogukonnakeskuses toimuvad ettevõtmised. Tegelikult on juba praegu P.A.I.sid väljastatud ka näiteks Järva-Jaani vabatahtlikele vetelpäästjatele, ent põhimõtteliselt võib P.A.I.de Pank otsustada P.A.I.sid välja anda mistahes ühenduse või isiku poolt korraldatud tööde eest, kui need on tehtud avalikes huvides. Ka näiteks TeemeÄra talgulised kogu Järvamaal võiksid soovi korral talgutundide eest saada P.A.I.sid. Nii et väljaandjate ringi laiendamine on kindlasti üks eesmärkidest.

Teine arengukoht on P.A.I.de realiseerimine. Praegu saab P.A.I.sid realiseerida Paide kogukonnakeskuses. Nende eest saab osta näiteks taaskasutuses vana ehitusmaterjali, rentide vana värvi eemaldamise vahendit Speedheater või tasuda koolituste eest. Käima on läinud ka P.A.I. kasutamine nö eraviisilises käibes – inimesed vahel tasuvad üksteisele kas mingi töö või toote eest sel moel.  Minu arvates on aga oluline ja võibolla isegi otsustav kohaliku omavalitsuse kaasamine P.A.I. projekti. See tunduks õiglane ja samas oleks ka omavalitsusele heaks võimaluseks toetada kodanikuühiskonda ka siis kui majandusolud on kehvemad. P.A.I.sid väljastatakse ju töö eest, millega vabatahtlikud panustavad oma kogukonda. Selles osas hoiab omavalitsus raha kokku. Oleks mõistlik, et vastutasuks võimaldab omavalitsus mõnd oma kaupa või teenust sellistele vabatahtlikele saada soodsamalt, st võimaldab tasuda osaliselt P.A.I.de eest. Näiteks võiks olla võimalik 30-50% ulatuses tasuda P.A.I.des kas kohaliku spordihalli, ujula, kino, mõne kontserdi vms eest. See ei pruugi tähendada rahalist kaotust. Ka kauplusteketid ei kasuta sooduskaarte mitte selleks, et kahjumit teenida. P.A.I. muutub sellega omamoodi „kliendilojaalsusrahaks“, millega võidetakse kliente juurde ja kokkuvõttes võidakse isegi „pärisrahas“ võita. Igatahes oleks avaliku võimu kaasatulek väga oluline tõuge selleks, et ka erasektor P.A.I. omaks võtaks. Huvi on üles näidanud mitu omavalitsust aga konkreetsete otsusteni pole veel jõutud, sügis oleks neiks ilmseks paras aeg.

Erasektori kaasamine ei ole olnud seni lihte. Vaatamata mõnele üksikule algsele entusiastlikule pakkumisele ei ole väljaspool kogukonnakeskust P.A.I.d üheski kaupluses või toitlustuskohas veel kasutusele võetud. Teisest küljest ei olegi see väikeses kohas alati ka seepärast lihtne, et P.A.I. idee kohaselt peaks seda kasutama üksnes kohalike või siis nn mahekaupade/teenustega kauplemisel (kohaliku ja säästva arengu toetamise eesmärk). Ega selliseid kaupu või teenuseid ei olegi väga lihtne leida. Kui neid aga leiduks ja kauplemine P.A.I.des käivituks, aitaks see tegelikult kaardistada kohalikke ja „mahekauplejaid“, mis võiks olla heaks aluseks nö kohaliku toote brändingu loomisele (ja sealt edasi ka kohalikele tootjatele senisest suuremate soodustuste loomisele).

Kolmas eesmärk saab ilmselt olema „rahareform“. Üks probleem, mis on takistanud P.A.I. laiemat kasutamist eraviisiliselt või siis näiteks taaskasutuslaatadel, on selle kõrge kurss. Praegu on P.A.I. kursiks 3 eurot, mis vastab umbes ühe töötunni keskmisele brutopalgale Järvamaal. Tihtipeale on aga pakutavad kaubad või teenused odavamad ühest P.A.I.st, mis tähendab et ilmselt tuleb teha kas „rahareform“, st kas P.A.I.d „devalveerida“ või võtta kasutusele ... näiteks paikesed või P.A.I. seibid või kuidas iganes P.A.I. peenraha nimetada.

Tegelikult on taolised „reformid“ kohalike rahade puhul normaalne – kõike ei ole võimalik kohe ette näha või siis polegi muud võimalust, kui asi käivitada etapiviisiliselt. P.A.I. praegune kujundus sarnaneb tegelikult paberraha algusaastaile 18. sajandil, mil see oli osaliselt trükitud, osaliselt käsitsi täidetud. Ka praegu on P.A.I. trükitud, ent iga kord, selle väljaandmise ajal, täidetakse käsitsi väljaandmise aja, saaja ja põhjuse väljad P.A.I. tagaküljel. See koos seerianumbri ja allkirjaga on omamoodi turvaelement ning võimaldab ka aja jooksul saada ülevaate P.A.I. kasutamisest, sest samasuguseid andmeid võib P.A.I.le kanda selle edaspidi igakordsel kasutamisel. See kõik toimib hästi P.A.I.de suhteliselt vähesel hulgas väljaandmise puhul, ent muutub üsna tülikaks P.A.I.de suurema emiteerimise korral, kui huvi P.A.I.de vastu peaks järsku väga palju kasvama. Rahareform tähendakski ilmselt P.A.I. muutumist nii formaadilt kui väljanägemisel rohkem „tavaraha“ sarnaseks, mis tähendab ka „päris“ turvaelementide kasutusele võtmist. Ja see saab olema kindlasti kallim, kui senine P.A.I. väljaandmine, mis toimus puhtalt asutajate annetuste toel.

Nii et aasta möödudes on veel ilmselt vara öelda, kas P.A.I. on kuidagi kohalikku kogukonda majanduslikult toetanud. Sotsiaalselt aga ilmselt küll – ikkagi oma raha, ilus ka pealegi, mõnus näppude vahel hoida (erinevalt e-rahast). See kõik tähendab väikest lisamootorit vabatahtliku tegevuse toetamiseks ja üldise kokkukuuluvustunde tekitamiseks.

Tasuga või tasuta

Kuna P.A.I.sid jagatakse vabatahtliku töö eest, siis vahel võib tekkida tunne, et kas midagi ei ole valesti? Kas vabatahtlikku tööd ei peaks tegema täiesti tasuta? Ühest küljest ei tehta seda nagunii täiesti tasuta, pigem tehakse seda tasu ootamata. Vabatahtlikud võivad ju saada talgurooga, tasuta peo, kingituse, Töötukassa pakub vabatahtlikult tegutsevatale töötutele stipendiumi jne, kuid nad ei saa sellist “tasu” nõuda või eeldada. P.A.I.de Pank ei ole tegelikult kohustatud P.A.I.sid kellelegi välja andma (väljaandja ei ole vabatahtliku töö korraldaja ise), tegemist ei ole kahepoolselt võetud kohustusega (töö ja tasu), vaid Pank teeb seda tänutähena (millele ka sõna “pai” ju viitab). Ja võibolla ei peakski eesmärgiks olema nö veri ninast väljas just tasuta töö tegemine, vaid kogukonna arendamine. Ja siis on minu arvates mõistlik, et toimib ka mingisugune vastastikuste soodustuste süsteem. P.A.I. ongi sisuliselt ju võimalus kasutada kogukonda panustamise eest selleltsamalt kogukonnalt kaupade teenuste saamisel mingit vastuteenet, soodustust.  Samas, võimatu pole see, et kui P.A.I. saab jalad alla ehtsa kogukondliku rahana, siis võibolla tulevikus tõesti ei ole tema peamiseks ülesandeks mitte vabatahtliku, vaid kogukondliku töö arendamine.

P.A.I.st lähemalt:
http://www.weissenstein.ee/news.php?cat=15
http://weissenstein.blogspot.com/search/label/kogukonnaraha

KÜSK ja TransitionTowns

Täna sain hea uudise. KÜSK otsustas toetada Ühendus Weissenstein projektitaotlust "Kogukondlik ja säästlik Paide".

Projekti sisu on sisuliselt TransitionTowns mudeli rakendamine. Eesmärgiks on muuta Paide senisest kogukondlikumaks - iseseisvamaks, säästva arengu printsiipe enam järgivaks, elujõulisemaks jne. Selleks koostatakse nn valdkonnagruppide abil (näiteks transport, ehitus, kultuur jt) ja vastava eriala spetsialistide abiga konkreetsed eesmärgid ja tegevused just Paide linna jaoks. Valdkonnagruppide kaudu kaasatakse kodanikualgatuse poolt linna arengusse linnakodanikud, eksperdid, avalik võim. Oluline on see, et ei koostata mitte üldist visiooni, vaid väga konkreetseid, rakendatavaid ja linna arenguks olulisi ettepanekuid erinevate tegevuste algatamiseks või edasiarendamiseks.

Projekt kestab selle aasta maist alates 12 kuud, toetussumma on 10 700 eurot.

Kes huvitatud kaasalöömisest, andke teada: rainer@weissenstein.ee

Himaalaja õhtu

19. aprillil kell 18 toimub Paide kogukonnakeskuses (Tallinna tn 11) "Himaalaja õhtu".

Ajalehe Postimees ja Tiibeti pagulasväljaande Tibet Sun kolumnist Roy Strider esitleb oma auhinnatud raamatu Himaalaja jutud (2008, Varrak; 2011, GO Reisiraamat) täiendatud uustrükki. Himaalaja õhtut täiendab idamaisel bambusflöödil Põhja-India raagadega Leho Rubis.

Ka ansambli Vennaskond kitarristina tuntud Roy on mitmeid aastaid elanud ja reisinud Himaalaja piirkonna maades, aga ka Mongoolias, Mehhikos jm. 2008. aastal pälvis tema Nepali, Sikkimi, Bhutani, Mustangi, Gorkhalandi, India ja Tiibeti sündmustest kõnelev reisiraamat Eesti reisikirjanduse peaauhinna. Mahukat uustrükis väljaannet väärtustavad nüüd ka lummav fotolisa ning lisapeatükk. Raamatut täidavad endiselt ka Dharamsalas elava Tiibeti pagulaskunstniku Druktse Gyali meeleolukad illustratsioonid.

Autor tutvustab samuti Himaalaja piirkonnast kaasa toodud meditatsiooni- ja muusikariistu ning esitlusel on võimalik soodushinnaga osta ka tema teisi raamatuid.

Osalemine on tasuta.

Lühikursus

Pole midagi petlikumat kui ilmne tõsiasi

Seda ütles Sherlock Holmes. Muidu ka hea meeles pidada aga natuke haakub ka selle postitusega.
Esmalt, lugesin postcarbonist üht huvitavat artiklit kohaliku toidu eelistamise kohta. Tegemist siis mõtteviisiga, mis eelistab osta kohalikku, sh kohalikku toitu, et sellega kahandada ülemäärast välissõltuvust ning toetada kohalikku majandust ja nn kohalikku toidujulgeolekut. Lokavoorid, ehk siis need kes eelistavad süüa kohalikku, on põhjendanud seda mh väitega, et imporditud toidu puhul moodustavad suure osa tema maksumusest transpordikulud. Ja tõepoolest - see näib olevat ilmne. Aga tegelikult vist ikka pole. Vähemalt ühe eelmisel aastal sellise organisatsiooni nagu United States Department of Agriculture (USDA) poolt USAs tehtud uurimuse põhjal. USAs kulub toidule 15% kogu energiakulust ning keskmiselt rändab toiduaine üle 5000 km farmist kaupluseni. Ent see pilt näitab, kui väikese osa toidu kättesaamisega seotud energiakulust moodustab transport:

Transport on ainult 0,6%. Muidugi sõltub palju sellest, kuidas transporditakse. Kas odavalt nagu laeva või rongiga, kallilt nagu veokitega või superkallilt nagu lennukitega. Ent oluline on see, et isegi kui vähendada transpordi osakaalu (näiteks kohaliku eelistamisega), mõjutab see väga vähe nii toidu valmistamiseks kuluvat energiat kui ka selle hinda. (Siinjuures tuleb teha üks märkus, millele uuringus ei ole piisavalt tähelepanu pööratud: transpordi puhul ei tule rääkida ainult otsesest kulust nagu bensiini liitri hind vaid ka kaudsest nagu nafta tegelik hind sh selle tarbimise laiem mõju keskkonnale). Palju olulisema osa hinnast moodustab toodangu töötlemine, sh pakendamine. Ja ühe teise arvestuse kohaselt sõltub toote tegelik hind ka toote olemusest, st kõige suurema energiakuluga tooted on näiteks õlid, suhkud, küpsetised, alkohol, siis liha, munad, siis puu- ja juurviljad ning siis teravili. Sedasi moodustub selline tagurpidi toidupüramiid:

Nii et põhjus, miks eelistada kohalikku, ei peitu peamiselt transpordis (ehkki pisut ikka), vaid pigem selles, et näiteks kohalik turukauplemine väldib töötlemist ja pakendamist, sest müüakse nn tooret. Kui sellele lisandub ka püramiidi arvestav toiduvalik, siis on mõju veel suurem.
See tähendab ka seda, et kui soovitakse tarbida nn mittesessoonseid kaupu, siis ilmselt on odavam neid importida, sest transpordile kuluv energia ja hind on oluliselt väiksem, kui näiteks kasvuhoone jms kuluga seotud hind ja energiakulu.

Aga nagu öeldud - kui arvesse võtta ka fossiilsete kütuste tegelik mõju keskkonnale, ehk hind mis tegelikult ei kajastu bensiini hinnas, siis hüppab transpordile vastav energiakulu tegelikult oluliselt kõrgamale.

Üks teine tavapärasest veidi kõrvale kalduv mõte jäi silma aga hoopis Konsumist ostetud toredast ajakirjast "Imeline teadus". Nimelt arutatakse seal selle üle, et ühe värske teadusuuringu järgi võib praeguse kliimajahenemise taga Põhja-Euroopas olla päikese aktiivsuse ebatavaline kahanemine. UV kiirgus neeldub stratosfääris seda soojendades, mis mõjutab ka troposfääris liikuvaid nn jugavoolusid. UV kiirguse vähenedes tekivad jugavooludes sellised muutused, mis takistavad Atlandi ookeani sooja mereõhu pääsemist mandrile, vabastades tee Siberist puhuvatele külmadele tuultele. Nii et kui mujal on palav, siis sel põhjusel on siin põhjas jälle erakordselt külm. Taolisi päikese madala aktiivsuse ehk siis Põhja-Euroopa külmi aastaid on varemgi regulaarselt olnud, näiteks 1415-1510, 1645-1715, 1795-1820, mida nimetatakse lausa "väikeseks jääajaks", mil näiteks Thamesi jõgi oli täiesti jäätunud. Järgmine selline "väike jääaeg" paistab päikese aktiivsuse erakordset langust silmas pidades nüüd kohe siis jälle tulevat. Huvitav on see, et üks asi, mis seda võib leevendada on CO2 suureb konsentratsioon atmosfääris, mille vastu me praegu kõvasti võitleme :) Muidugi seda ainult põhjamaa inimeste kasuks, mujal muutuks kuumus jällegi seda hullemaks.

Olgu nende kliimamuutuste ja fossiilsete kütustega nagu, selge on igatahes see, et nn kohalik energia-, rahandus- ja üldiselt majanduslik julgeoleks on oluline igal juhul. Mida rohkem kohalik kogukond endaga ise hakkama saab ja seejuures mida säästvamalt, seda kauem ta kestab.

Zeitgeist3

Eile esilinastus siis ülemaailmselt “Zeitgeist3” ehk “Moving forward”.  Esimesed osad kõlasid omal ajal uudsetena, kolmas millegi sellisega väga ei lajata. Filmi algus ja päris lõpp on nagu teise osa lõpp – mingil põhjusel matrixlik lavastus “revolutsioonist” (The revolution is now). Animatsioonilõik vahepeal on samas jälle päris huvitav. Aga muidu … ma panen siia lihtsalt mingid märksõnad, mitte tingimata sõnasõnalt filmis kõlanud aga sellised, mis filmi vaadates tekkisid. Teemad on tõsised aga film on ju film.

Geenid versus keskkond. Geneetilise suundumuse ületähtsustamine. Otsustavam mõju on keskkonnal. Inimene ei vaja olelusvõitlust, vaid sotsiaalseid suhteid, toetavat keskkonda, et tunda end edukana.
Suurem osa sõltuvustest või vägivaldsest käitumisest ei tulene geenidest, vaid keskkonnas valitsevast stressist.
Majandus. SKP versus kapitalism. SKP on seda suurem, mida suuremad on rahalist lahendust vajavad probleemid (sh haigused, kuritegevus). See ei ole jätkusuutlik majandus.
Praegune majandus- või finantssüsteem on otsekui teine reaalsus, see ei arvesta päriseluga, elukeskkonnaga, mida ei saa sellisel moel lõputult ekspluateerida. Majandusteadlased mõjuvad seetõttu pigem propagandistidena. Valitseb virtuaalsus – suurema osa toote hinnast moodustab mitte tootmismaksumus, vaid reklaam.

Finantsmaailm, kapitalism, suurkorporatsioonid jne, see on tegelikult omamoodi sõltuvushaigus, sõltuvus pidevast kasvust, kus inimesed on lihtsalt vahendid raha juurde tootmiseks.
Raha=krediit+intressid. Kuna maailmas ei ole nii palju raha, et kõiki intresse tagasi maksta, on inflatsioon ja pankrotid hädavajalikud. Laenu% on tänapäeva parim kubjas. Börs on selle süsteemi äärmus – raha toodetakse rahast, reaalset väärtust ei looda üldse. Parim börsimaakler on kerge ajukahjustusega maakler, kel puudub empaatiavõime.
Praegu toimub Kreeka, Islandi, Iirimaa, Portugali “väljaostmine”. Kes ostab välja planeedi?
Riikide suur sisevõlg.
USAs peaks üksikisiku tulumaksu määra tõstma 65%ni, et katta lähituleviku intressimaksed.
Aastaks 2050 on USA sisevõlg kasvanud 415%ni. 50 aastaga on 60% maailma riikidest sisevõla tõttu pankrotis.
Kannatavad päriselud. Samas 1% elanikkonnast omab 40% maailma rikkustest.
Kuid kõik see toimub mingite väljamõeldud mängureeglite pärast, võlg ei ole ju tegelik reaalsus.
Edutaotluse taga on soov olla parem, omada rohkem, mitte lasta endale ülalt alla vaadata.
Samad põhjused on kuritegevuse taga. Samas kui on näiteid, et võrdsus vähendab kuritegevust, rahulolematust.
See kõik tekitab “sotsiopsühholoogilist stressi”.
Viga pole ühes inimesed, korporatsioonis, riigis, “vabamüürlastes” vms – viga on praeguses majandussüsteemis.
Milton Friedman saab ka oma koosa.
Mis on jätkusuutlikkuse saavutamiseks õige meetod? Poliitika? Religioon? Kas lennuki lendama panemiseks saab olla demokraatlikku või vabariiklikku meetodit? Kõige praktilisem ja erapooletum metoodika on teadus.
Global Resource Management System – kogu planeedi ressursside kaardistamine ning nende kasutamise monitoorimine
Global Production Management System – toodete kestvuse tagamine, taaskasutus, uuendusvalmidus (standardiseerimine, universaalselt asendatavad osad)
Global Demand and Distribution Tracking System – maksimaalne lokaliseerimine (transpordikulude minimeerimine), omandi asemel kasutus (raamatukogu taolised spetsialiseerunud kasutuskeskused)
Kokku on see Global Economy – ressursipõhine majandus.
Aluseks tõdemus, et “Loodus on diktatuur” – me kas kuuletume sellele või kaome.
Venus Project.
Teaduse areng viib aina suurema mehhaniseerimise suunas, mis tuleb pöörata inimkonna kasuks. Olemas on materiaalsete 3D esemete “printimise” tehnoloogia. Printida saab põhimõtteliselt tööriistu, masinaid, autosid, maju.
Praegune mehhaniseerumise probleem on see, et tulemuseks on tööpuuduse kasv, see aga kahandab ostujõudu. Ehk mehaaniseerimine (tootmiskulude kokkuhoid) võib viia pankrotti. See ongi kaasaegne majandus versus säästev eluviis.
Probleemiks on seega raha. Sel põhjusel ei ole praegu tehnoloogilised lahendused viidud oma maksimaalsete võimalusteni.
Ressursipõhine majandus ei vaja nn vaba turgu, sest raha pole tegelikult üldse vaja.
Ei ole nii, et inimestel on tegutsemiseks vaja välist survet, pigem soodustab praegune surverohke süsteem laiskust. Ainus millele ollakse keskendunud algusest peale on: kuidas teha raha. See tapab loomingulisust. Tõeline looming (kunstis või teaduses) pole kunagi olnud ajendatud rahast. Loomingulisuseks on vaja vabadust. Nagu laps, kes mängib, otsib ja areneb.
On see marksism või kommunism?
Kas äkki hoopis kapitalism, vaba turumajandus on muutunud enamiku jaoks müstiliseks “Pühaks Graaliks”?
Tegelikult pole marksism või kommunism ainsad alternatiivid, need on minevikus võibolla mõneti vajalikud arenguetapid.
Lahendus polegi üks või teine poliitiline koolkond.
Poliitika on äri nagu iga teinegi äri (illusiooni andmine valikuvabadusest).
Ühiskonna progressi aluseks pole olnud raha ega poliitika, vaid teadus ja nafta. Raha on pigem põhjuseks, miks neid ressursse pole mõistlikult ega võrdselt tarbitud.
Lahendus on teadus, tehnoloogia. Ülejäänu on ballast.
Ohud: peak oil, peak water, peak food (topsoil) jne.
Aastaks 2030 vajame oma vajaduste katmiseks kaht planeeti.
Töökohad ei tule enam tagasi.
Et vältida üldisest usalduse kaotusest tekkivad katastroofi tuleb tegutseda kiiresti.
Great Transition.

Ja lõpus siis matrixilavastus rahvamasside poolt rahatähtede tagasitoomisest keskpanga uste ette (natuke naljakas tegelikult).
The revolution is now.
Lõpp.

Selline see film ongi.
Kaasaegne.
Nagu iga film ka pisut manipuleeriv. Tegelikult natuke vähem manipuleeriv ja selgem kui esimesed.
Ega teistmoodi mõtlemine pole paha. Küsimus on pigem väga lihtne: mida siis ikkagi teha tuleks teie, filmitegijate arvates? Mingit revolutsiooni me ju tegelikult tegema ei hakka. Või hakkame?

Doomsday 2210

Sel pühapäeval võis näha National Geographicus uuesti uut dokki “Doomsday 2210”. Tänapäeva inimühiskonda ähvardavatest kriisidest räägiti nö arheoloogia pilgu läbi. Et mida võiksid  2210. aasta teadlased avastada kunagise suure tsivilisatsiooni (ehk siis meie maailma) huku põhjustest. Samas toodi paralleele varasemate kadunud tsivilisatsioonidega, mis mu arust andis filmile olulise mõõtme juurde.  Nii et lihtsalt vahendaks emotsioone, mitte ei targutaks:

Filmist tekkis selge seos ajaloo ja tuleviku vahel – ajaloost saab tegelikult ka õppida, et teha praegu õigeid valikuid. Õppida ei saa ilmselt nö tehnilist informatsiooni (seda annavad tänapäeva teadmised), vaid omandada saab kogemust, et panna asjad õigesse perspektiivi ning et teha ratsionaalsete ent lühiajaliste otsuste asemel pikaajalisi strateegilisi otsuseid. Väga hästi tuntud näited muidugi aga filmis esitatud omamoodi nüanssidega.

Näiteks: Anasazi indiaanlased. Tegu oli paar tuhat aastat tagasi praeguse USA territooriumile, kõrbesse rajatud linn-tsivilisatsiooniga (muljetavaldavate kõrghoonetega muide). Nagu ikka – kasvamisega tekkisid raskused. Sellises piirkonnas toimib kõik hästi, kui kõik on hästi. Piisas ebatavaliselt pikast põuaperioodist (50 aastat), kui tsivilisatsioon lagunes. Tänapäevane saabuv magevee kriis ei pruugiks osutuda nii fataalseks, kui suurlinnu poleks rajatud piirkondadesse, kus vee kättesaamiseks on vaja meeletult energiat. Eestis on meil suht hästi – magedat vett seisab hoovides hangunult tonnide viisi, ümberringi on sood ja rabad. Janusse siin otseselt ei jää, ent ilmselt ei ole ka siinkandis just mugav elada, kui suur osa maailmast võitleb ellujäämise nimel lihtsalt vee pärast.

Maajad – sama lugu, suurlinnade kasv ja ressursside ületarbimine, mis tegi nad omaenda edu ohvriteks. Järk-järgult vähenes ja lõpuks kadus viljakas maapind, metsade hävitamine (sh puidu põletamine selleks, et tseremoniaalsete hiigelehitiste tarvis lupja põletada). Lähenev tänapäevane toidukriis saab alguse nn  top soil probleemist ehk selle viljaka mullakihi kadumisest, millest sõltub toidu kasvatamine. Ja kaob see top soil muidugi intensiivpõllunduse, pestitsiididega ületarvitamise (ehk põhim nafta maassa valamise) jms tõttu. Lahendus oleks kohalik, orgaaniline toit. Mõneti võib praegu olla saabumas mahetootjate võimalus. Juba ainuüksi toiduainete hinna tõttu. Järvamaal on mahetoodangu turg ülihõre. Viimane aeg oleks midagi ette võtta.

Rooma. Selle tsivilisatsiooni huku üheks põhjuseks olid tegelikult energiasõjad (tolleaegne energia oli muidugi orjatööjõud). Sellega kaasnes ressursside raiskamine (luksus), suure hulga inimeste põhivajaduste katmata jätmisega samal ajal. Lõpuks kulus jõud lihtsalt status quo säilitamisele. Tehti lühiajalisi väga ratsionaalseid otsuseid, ent puudus pikema perskeptiiviga vaade. Tänapäeva energiakriis, nafta ületarbimine, juba ilmselt kätte jõudnud peak-oil on tegelikult seesama. Naftapõhise elulaadi osatähtsuse vähendamine oleks selgelt vajalik suund. Ja muidugi tarbimisel kõige kohaliku eelistamine, mille tarbijani jõudmisel on vähem naftat kulutatud. Mitte üksnes selleks, et tõelist naftakriisi edasi lükata, vaid et luua võimekust selle ajal ka toime tulla.

Lisaks räägiti kliimamuutustest – olgu see inimesest või mitte, mingi tsükkel on igatahes jälle käes. Oht võib järsult suureneda näiteks siis kui poolusjää sulamise korral selle alt vallandub metaan, mis kasvatab väga järsult nn kasvohooneefekti. Ja muidugi kannatab sellisel juhul väga suur osa inimkonnast, kes end liialt ranniku lähedale elama sättinud on.
Finantskriis toob kaasa usalduse kadumise, usaldus on aga ühiskonna sh valitsuste alus.

Nii et silmas pidades meie järjekordset valimistsüklit - lisaks tarkadele lühiajalistele ratsionaalsetele otsustele on väga vaja ka pikaajalist strateegiat, mis mh taolisi vältimatuid arenguid arvestaks.

Teine asi on see, et kaasaegne esindusdemokraatia ei soosi võibolla pikaajalise strateegia arendamist, sest valijatele meeldimiseks tuleb ikka meelitada võimalikult kohe saabuvate hüvedega.

Kui kohapeale, kui kogukondlikuks siis sellist pikaajalist strateegiat teha? Maakonna tasemele? Linna tasemele? Sõltub vist kohalike võimekusest. Igatahes on selge, et nö suureks kasvamine muutub alati probleemiks –  aja jooksul muutub peaeesmärgiks institutsioonide enesesäilitamine. Kas parem lahendus oleks suuremaks kasvades pidev pooldumine väikesteks kogukondadeks, mis teevad omavahel funktsionaalselt koostööd? Nagu elav organism. Ei tea. Aga sellised alternatiivid levivad küll jõudsalt.

Mingi poliitikaväline strateegiline mõtteviis oleks küll vajalik. Roheline mõtteviis võiks ju selline olla. Või noh “roheline” on ka vist juba pisut ülepolitiseerunud. Üks rohkem ratsionaalne või majandsteoreetiline käsitlus on nn natural capitalism – tõlkida võiks siis nii loodus- kui loomulikult kapitalismiks. Ehk viitsin sellest ka ükskord üht-teist kirja panna. Seniks kõik.

Manifest

See lugu saab alguse poliitikast.

Täna ilmus uudis selle kohta, et rohelised ühes "vabatmeestega" on allkirjastanud nn elurikkuse manifesti. Tegelikult on manifesti hästikirjutatud teksti autor Kaarel Tarand, kes ei kuulu roheliste erakonda. Aga asja taga on rohelised, kes esmakordselt meie valimiste ajaloos on andnud võimaluse oma erakonna nimekirjas kandideerida Riigikogu valimistel nn vabatmeestel, ehk sõltumatutel kandidaatidel, kes erakonda ei kuulu. Uudises on otsitud veidi ka mingit seost kunagise "40 kirjaga" aga ma ei usu, et seda tegelikult otsima peaks. Nagu ikka pritsivad kommentaatorid uudise peale suure kaarega sappi ja s...a, ilma et nad ilmselt vähegi tunneks inimesi, kes manifestile allkirja andsid ning nende motiive.

Ka mina andsin oma allkirja nende enam kui 40 hulgas ja tahan selgitada ka et miks. Sest minu jaoks ei asu manifest täiega valimiste kontekstis, nagu see paljudele paistab. Ei ole nii, et need kes manifestile alla kirjutasid, otsustasid valimistel kandideerida (ehkki mitmed ilmselgelt tegid ka seda). Ka minule esitati kutse valimistel kandideerimiseks, kuid manifestile allakirjutamisega ei andnud ma selleks veel nõusolekut. Minu jaoks oli selline ettepanek väga üllatav aga ma siiski läksin eilsele kokkusaamisele .. paljus vist huvi pärast - et kes ja mida seal asjast räägib. Mh avastasin end ootamatult väärikast seltskonnast, nagu allakirjutanute nimedest näha on.

Tõsi, kohapeal peamiselt vist roheliste suust kuuldud jutt sellest, kuidas praegune poliitiline elukorraldus kaldub autoritaarsuse suunas, ei kõlanud minu jaoks millegipärast väga veenvalt aga ma tunnistan et ma olen poliitikas ka võhik. Ma olen igasugu organisatsiooniliste kuritarvituste ja leebete manipulatsioonivõtetega suht palju kokku puutunud, nii et ka süümepiinadele apelleerimine (et kui juba räägite mis peab teisiti olema, siis peaksite ka kandideerima ehk vastutuse võtma) ei mõjunud just väga sümpaatselt. Pealegi - on ju selge, et kui tegemist on roheliste erakonna nimekirjaga, siis isegi kui rohelised ja "vabad" reastatakse seal kasvõi vaheldumisi ei võimalda praegune valimisseadus lõppvalikut teha mitte saadud häälte, vaid just enne reastatud nimekirja järgi. Kas eespool asuvad ning vähem hääli saanud rohelised oleksid valmis oma koha loovutama tagapool asuvatele, kuid rohkem hääli saanud "vabadele"? Võibolla oleks, aga seda ei saa ühegi leppega garanteerida.

Aga see selleks, need polnudki teab mis olulised asjad. Iseenesest on mu arust "vabade" osavõtt väga õige ja vajalik samm ja rohelisi tuleks tunnustada, mitte tänitada (eks ta võib pisut hirmu mõnedele tekitada, ma saan aru). Muidugi on siin omad ohud. Riiki võiksid juhtida ikkagi inimesed, kes omavad teatud pädevust. Kui "vabatmees" on olnud ikka seni nii vaba, et väga ettekujutust ei oma riigi juhtimiseks vajalikest asjadest, siis vabandust .. ma parem ei tahaks sellist veidi peibutuspardihäälset siiski parlamenti. Olgu ta siis parem juba mõne erakonna sõdur - seal vähemalt ütleb keegi ette, kuidas hääletada. Pealegi - mida see "vaba" oma ühe häälega peale hakkab? Teine asi on see, kui too "vabatmees" on tõesti tuntud ja kaalukas. Siis on tal piltlikult 2, 5 või 10 häält. Nii et minu arvamus on - kui juba "vabu" nimekirja võtta, siis sellel kõigel on mõtet ainult siis, kui neil inimestel on ühiskonnas ja valijate hulgas tõesti suur (ikka väga suur) kaal. Ja mitte ainult valijate, ka poliitikute hulgas. Siis on neil ka reaalne võimalus valituks saada ning ka olulisi otsuseid mõjutada. Siis ehk ei "sööda neid ära". Nii et minu osalemine oleks igal juhul mõttetu. Millega ma ei taha kaugeltki seada kahtluse alla teiste osalust.

Aga manifest on pisut midagi muud. Vähemalt minu silmis. Kui ma seda esimest korda lugesin, siis ilmselt nagu paljud teisedki, natuke muigasin selle huntide ja siilide jutu peale. Võibolla nii see oligi mõeldud. Selge on see, et jutt ise on ju õige. Mitmekesisus ongi oluline. Maailm muutubki liialt ühetaoliseks. Ja see on tõesti ohtlik. Kasvõi kriiside üleelamisel - ühetaolisus kannatab kindlasti rohkem, kui mitmekesisus. Aga minu jaoks tähendab see mitmekesisus enamast, kui manifesti keskosas põgusalt nimetatud riigikogu teema. Muus osas räägib manifest just mitmekesisusest laiemas mõttes. Võibolla on mitmekesisusega vastuolus ka see, kui arvame, et kui tahame midagi tõeliselt ära teha, siis saab seda teha ainult Riigikogus või linnavolikogus? Muidugi saab seal väga palju ära teha ja minu arust on nõme see, et aina enam tundub nagu valimiskandidaadid astuksid mingisse häbiposti, kus võidab see, kes rohkem mädamune üle elab. Poliitikute demoniseerimine on primitiivne. Aga ehk pole väga mitmekesisust soosiv ka poliitika ainsaks ärategemise teeks pidamine?

Mu arust tähendab mitmekesisus just seda, et ühiskonnas toimib ka "kolmas tee". Olgu see siis ärisektor või puhtjuhuslikult nimelises kokkulangevuses "kolmas sektor" ehk vabasektor. Mitte kõik ei sõltu seadustest, palju sõltub ka kohalikust elujõulisusest. Tore, kui meil on pädevaid inimesi Riigikogus aga tore on, kui neid on ka kohapeal asju ellu viimas. See oli mu jaoks manifesti sõnum - laske asjadel minna nagu nad lähevad, mitmekesiselt, ettemääramatult, etteütlemata-et-kuidas, nii nagu vabad inimesed ise tahavad lasta neil minna. Mitmekesisus kujuneb paljuski just ... metsas, nagu manifest ütleb, eks! Pisut metsikutes oludes. Pisut ... ma julgeks öelda anarhiamaigulises julguses. Nõuab omajalgu julgust lubada areneda mõtetel, liikumistel, initsiatiividel, mis ei ole surutuvad mingisse institutsioneeritud raami. Nii et las ka see mittepoliitiline osa ühiskonna mitmekesisusest jääb alles. Ja ilma süümepiinadeta, justnagu seal ei juleta võtta vastutust. Vägagi võetakse.
Lihtsalt öeldes: minu jaoks tähendas manifestile alla kirjutamine paljuski vabaühiskonna toetamist, kus poliitika pole ainus tee. Ja seejuures sallivust. Mõlemapidist. Natuke on sellest saanud juba varem kirjutada siin: http://weissenstein.blogspot.com/2010/11/ei-asi-pole-valimistes.html

Nii et -  ma loodan manifesti palju laiemale mõjule, kui ainult Riigikogu valimised või mõju poliitilises elukorralduses. Samas ma soovin siiralt edu rohelistele ja vabatmeestele - see on hea algatus, olge tugevad et see ka hästi ellu viia!

Hulgilõdvestumine?

Eee ... see on nüüd selline pealkiri, mis on minu enda päris vaba tõlge ühest pea kogu viimase finantskriisi ajal käibinud võõrkeelsest fraasist "quantitative easing" (tavapäraselt lühendatakse QE). Kuna QE on olnud viimasel ajal moesõna, isegi ETVs mõne korra läbi vilksatanud H. Pajula vahendusel, siis ei taha ju lollina paista, vaid peaks ka nagu sõna võtma :) Pealegi - rahateema sobib vist raha-aasta algusse küll.
Mida  QE tähendab siis?

Tegu on finantskriisi nn viimase päästerõngaga, vahendiga mida siiani on kasutanud Zimambwe-taolised arengumaad (tõsi küll, ka Jaapan, ehkki vaieldavate tulemustega).
Nn krediidipõhise rahasüsteemiga on ju selline lugu, et ta toimib ainult siis kui .. on krediiti ehk kui antakse laenu. Sest pea kogu raha, mis meil on kunagi kellelgi poolt laenuna pangast kätte saadud. Kui laenu enam ei saa, siis raha juurde ei tule ja majandus kärbub. Ainus tee seda turgutada, on leida võimalus uuteks laenudeks.
Üks võimalus selleks on alandada laenuintresside määrasid. Seda on kõvasti ja pikalt tehtud. Kohati on nad nullile nii lähedal, et enam lähemale minna ei anna (sest millestki peavad ju pangad näiteks hoiustajatele intresse maksma). Nii et nn krediidihinna mõjutamine keskpanga poolt intressimäärade langetamise läbi enam ei toimi (nn kvalitatiivne mõjutamine).
No ja siis jääbki see kvantitatiivne mõjutamine - ehk lihtsalt raha juurde trükkimine samaaegaselt pankadelt pinge mahavõtmisega, mis takistab praegu laenuda väljaandmist. See on "quantitative easing" ehk siis miks mitte - hulgilõdvestumine.

Teoreetiliselt peaks tõesti meie tore laenuühiskond hakkama kergemalt hingama - raha pumbatakse süsteemi juurde, pangad annavad seda jälle välja, raha läheb jälle liikuma, majandus kosub, käes on uued toredad buumid ja kõik on õnnelikud, lausa hulgi lõdvestunud võiks öelda.

Siin on omad nüansid, kuidas see tänapäevases keerulises krediidisüsteemis toimib, kes viitsib, uurib neid ise. Aga põhimõtteliselt ei toimu muidugi labast trükimasina käivitamist (kasvõi seepärast, et raha on tänapäeval tegelikult virtuaalne), vaid keskpank ehk valitsus ostab juurdeloodud rahaga ühest küljest välja pankade pahad tagatised, samas ostab kokku väärtpaberiturul ringlevat kaupa (kuhu praegu pangad laenamise asemel pigem investeerivad, et pisutki teenida), nii et pankadel ei tohiks teoreetiliselt muud üle jääda kui saadud raha välja laenata.

Et aimu saada QE2 ulatusest (st see toimub USAs juba teist korda): järgneva 8 kuu jooksul luuakse sedasi juurde 600 miljardit USDi. Päris kõva hunnik raha, mis kahtlemata jõuab ka EUsse ja mõjutab siinsetki elu. Mh väiksema või suurema uue buumi või mulli loomisega - võibolla kevadel, võibolla suvel, tont seda täpselt teab.

Aga milles siis probleem on?
Tegelikult selles, et mitte keegi ei suuda ette ennustada, kuidas QE tegelikult arenenud ühiskonnas toimib. Kui see laenubuumi ei tekita, siis tekitab hoopis raha devalveerumise, mis on tõsine oht. Kui uus raha siiski muundub laenudeks ja karboniseerub taas õnnelikus ületarbimisühiskonnas, siis on oht et kui raha juurdevool täpselt õigel hetkel ei peatu (ja seda hetke on praktiliselt võimatu kindlaks määrata - ehk tegu on õnnemänguga), siis loodetud nn positiivse inflatsiooni asemel võib tekkida hüperinflatsioon - põhimõtteliselt kaos, kus paberraha ainus väärtus on tema kütteväärtus (nagu 1930-te Saksamaal), digiraha puhul on teist rakendust ilmselt keerulisem välja mõelda.

Ega keegi ei teagi, et mida siis teha. Selge on see, et QE kaudu vähemalt üritatakse august välja saada, ent vahendid on kahjuks just need, mis sinna auku meid viisid. Tõsi - uute mullidega võidetakse aega juurde ja vahepeal tekitatakse ka lühiajalisi tarbimispidusid, ent see kõik ainult süvendab probleemi ja uusi kriise.

Ses mõttes on eesolevad valimised Eestis ilmselt päris huvitavad. Täna teatas meie rahandusminister tõsiseltvõetava homo economicsina, et miks peakski meil olema üldse mingeid suuri eesmärke - tuleb säilitada status quo, sellest piisab. Tõsi ta on - pole enam ju kuhugi sisse trügidagi eriti. Samas - kas selline pooleldi augus/pooleldi väljas staatuse säilitamine on ikka tore eesmärk? Seda enam, et ressursid ju kahanevad - aeg töötab meie kahjuks. Ei, ma ei vastandu siin kuidagi Reformierakonnale (reformide lõppemise tõttu peaks erakond ilmselt nime muutma), võibolla oli rahandusminister lihtsalt väsinud, lihtsalt mõtlen, et mis siin on kevadiste kandidaatide platvormid. Keskerakonnast ei tahaks üldse rääkida, sest ausalt öeldes - nn idarahaskandaal paneb mõtlema, et kas nn kodanikuühiskond ei peaks ka teatud boikotiga ühinema. Aga see selleks. Mis ikkagi on uue Riigikogu eesmärgiks? Selline roomaklubilik küsimus (Eesti roomaklubilased muide pakuvad juba omi visioone). Saab näha. Vististi tuleks hakata senisest palju rohkem mõtlema, kuidas toetada piirkondade suuremat iseseisvumist - ikka sedasama kogukondade elujõulisust.

Seniks aga nautigem - lõdvestugem ja lausa hulgi, vähemalt korrakski :)
Või siis nautige seda toredat QE animatsiooni:

"In Transition"

Sel laupäeval (18. detsembril) kell 15 näidatakse Paide kogukonnakeskuses (Tallinna tn 11 galeriis) dokumentaalfilmi "In Transition".

Film on nn Transition Towns (üleminekulinnad) võrgustikust - sellest, kuidas taastada toimiv linnakogukond, kes suudab end ise majandada ja teha seda seejuures
elu- ja looduskeskkonda säästvalt.

Film on inglise keeles, ilma eestikeelste subtiitriteta.
Filmi juurde kuulub ka väike arutelu - räägime veidi lähemalt sellest, mis liikumisega on tegu ning kas midagi oleks sellisest tegevusest ka siin üle võtta.

Osalemine on tasuta.

Päikeseküttesüsteemi loengust

12.novembril Paide kogukonnakeskuses toimunud Tiit Kanne ettekanne "Teeme ise päikeseküttesüsteemi" osutus tõeliselt menukaks, osales ligi 30 inimest, küsiti palju ja mu arust oldi väga hea tasemel esitlusega ka väga rahul.

Tegemist oli kunagi PSRIKi poolt algatatud nn ise-ehitaja õppepäeva formaadiga, mil ei esine mitte professionaalid, vaid inimesed räägivad oma kogemustest. Kui kellelgi on veel head ideed millegi taolise korraldamiseks, siis andke palun teada.

Tiidu loal avaldan siin ka tema ettekande slaidid:

KOP-KOP Welopark

Nüüd on asi siis niikaugel, et meie poolt KOPile (Kohaliku Omaalgatuse Programm) esitatud taotlus Welopargi rajamiseks sai täies mahus toetatud!

Sel suvel alustasime welopargi ettevalmistusi sellega, et kogusime kokku mõned kasutatud jalgrattad ja tegime ühe nö teabepäeva. Pärast toetuse saamist on plaanis hakata kogutud rattaid korda tegema ja neid nö tuunima (kõik welopargi rattad võiksid saada näiteks samasuguse värvilahenduse ja/või numbrid), samuti teha spetsialistide abiga mõned avalikud koolituspäevad. Ja siis kevadel on kavas welopark avada - laenutada välja kordatehtud rattaid ning pakkuda ka ruumi ja vahendeid isiklike rataste kordategemiseks.

Welopargi märksõnad on: taaskasutus, isetegemine, tervislik liikumine, autovabam Paide.

Aeg näitab, kas kunagi jõuame ka nn welopunktide võrgustikuni, mis tähendaks et näiteks laenutades ratta Paides võib selle jätta järgmisse punkti (Mäo? Vodja? Esna? Põhjaka? ....) ja vastupidi. Tekiks selline tore welotuur pisut rohelisemat laadi toetavate tegijate vahel.

Igatahes on tegu ühe järjekordse kogukonnakeskuse edasiseks käivitamiseks mõeldud projektiga, mis nüüdsest ka reaalselt jalgu alla hakkab saama.

Suur tänu kõigile, kes abiks olid ja asja vedanud on (nimeliselt tunnevad nad ennast ise kõige paremini seejuures ära aga Alo ei saa siiski jätta nimetamata :)) ja muidugi ka headele KOPi inimestele !!

Üledoos

Valimismanipulatsioonidest oli korraks juba juttu. Pisitülid on ehk küll jõukohasemad läbi hammustada ning neis on kergem "pooli valida" aga nende miinuseks on see, et aega või energiat ei jätku enam selleks, millele tuleks tegelikult tähelepanu pöörata.
Praeguse finants- ja majandusmudeli jätkusuutlikkust on ka siin saanud korraks puudutada. Nüüd kui kõigile tundub nagu majandus kosuks ja pidu on jälle meie õuele tulemas, oleks ehk hea kuulata neid, keda enne 2007. aastat ei kuulatud.

Ma soovitan vaadata dokki meie aja võibolla suurimast majanduskriisist. Sellest, mis on veel ees.
"Overdose: The Next Financial Crisis"
Kes asjaga kursis, neile pole vaja teemat lähemalt selgitada, teiste jaoks .. ma kardan et filmist jääb asjast arusaamiseks väheks.
Võibolla siin mõned märksõnad ja -teesid ülevaate saamiseks. Ja silmas tuleb pidada, et vaadata ei tule ainult selle peale, mida tehakse Eestis. Sellest ei sõltu suurt midagi. Näha tuleb seda, mis toimub palju globaalsemas mõõtmes.

Mulle meeldib praeguse majanduskäitumise kirjeldus: steroidipõhine majandus. Liikusime mullist kriisi ja kriisist stiimulpakettide ehk steroidide abil liigume praegu uude mulli. Ehk kui väike kapitalismibeebi nutab - siis anname kommi (mitte et ma antikapitalist oleksin).
"Solution is the problem" - tõepoolest, sest lahendustena pakutakse tegelikult asju, mis ongi probleemi peapõhjuseks. Järgmine kriis kui kättemaks eelkõige avalikule võimule liialt lühinägelike "lahenduste" kasutamise eest.

Sest mis oli kriisi peapõhjuseks. Mitte "likviidsuskriis", vaid "krediidikriis" - ühiskonnal on liiga suur laenukoorem. Ja lahenduseks on sammud, mis laenukoormat veel kasvatavad: üleskutse rohkem tarbida (kui selle jaoks raha pole, siis on seda vaja ju laenata), intressimäärade madaldamine et rohkem laenataks, riiklikud "stiimulpaketid" pankade päästmiseks (et nood suudaksid rohkem laene välja anda).

Võib ju näida, et asjad edenevad - Wall Streedil on kõik jälle peaaegu nagu enne 2007. aastat, pankade kasumid tõusevad, finantsturud kerkivad jne. Aga kui mõelda asjade peale, mis selle taga on: madalad intressimärad, massiivsed laenud, "finantspäästerõngad", siis just needsamad eelmisse kriisi ju viisidki.
Ja küsimus ei ole enam USAs. Bushi ajal tekitatud USA sisevõlg oli suurem kui kõigi eelmiste presidentide aegne kokku ning Obama ilmselt ületab oma "abipakettidega" ka Bushi. Aga on arvestatud, et 2011. aastal jõuab lisaks USAle paljude nn rikaste riikide sisevõlg 100%ni SKP-st!!! (juba praegu, st oktoobris on see analüütikute hinnangul USAs u 94% SKP-st).

Probleem on seega selles, et viimasest finantskriisist pääsemiseks on kasutatud just neidsamu "steroide", mis kriisi tekitasd, kusjuures sel moel on potentsiaalseid kriisikoldeid külvatud juba kogu maailma.
Tasub mõelda, kui tundlikuks on laenukoorem teinud finantsolukorra - kui praegune meeletu sisevõla kasv toimub madalate intressimäärade juures, siis kui intressimäärad tõuseksid ainult 1% võrra, tõuseksid ainult USAs intressimaksed 1 miljardi USD võrra aastas.  Ehkki USA finantsreiting on superkõrge, olid seda enne eelmist kriisi ka hüpoteegireitingud ning on hästi teada, kui kiiresti need langesid. Ühe maailma rikkaima rahva - islandlaste kogemus on hea näide, kus pangad lihtsalt jätsid oma laenukoorma ühiskonna kanda. Kreeka oma 135%-se sisevõlaga teine. Ja endiselt nähakse lahendust ... uutes laenudes! Dokis räägitakse isegi Rootsi majanduse olulisest nõrkusest - liigsest sõltuvusest ekspordist (mis muudab globaalsete kriiside eest vähem kaitstuks).

Kogu küsimus on seega usalduses. Credo (usaldus) on ju see, millele krediidipõhine maailm toetub. Tegelikult ainus, millele ta toetub.

Uue mulli lõhkemist ei oska tegelikult keegi ette näha, ent kuna eelmisele ei ole tegelikke lahendus seni leitud, siis lõhkemine ise on vältimatu. Eriti keeruliseks ei tee asja mitte üksnes see, et mull on eelmisest globaalsem, vaid see et endised lahendused enam ei aita - intressimäärasid ei ole võimalik rohkem langetada, uute laenude võtmine muutub aina raskemaks sest sisevõlg aina kasvab, valitsustel saab lihtsalt raha otsa pankade päästmiseks (või paljuski raiskamiseks kujunenud tarbimise kasvatamiseks).
Ehk - valitsused on suutnud küll päästa pangad, ent kes päästab valitsused?

Kui "Overdose" tundub kellelegi liialt ajakirjanduslik, siis võib kuulata ka üht Duke'i ülikooli helgete peade samasisulist ettekannet finantskriisist.

Dokis jäävad muidugi vastamata küsimused sellele, et mis siis saab.

Ilmselt keegi väga hästi ei teagi mis saab (100 erineva stsenaariumi ennustaja hulgas võib samas muidugi mõnel ka täppi minna aga kahjuks ei tea keegi ette, et kellel just).

Mõned räägivad vajadusest pöörduda tagasi nn "kullastandardi" poole, teised nn "senjoraazhipõhise finantssüsteemi" vajalikkusest. Võibolla on kõik need teooriad liialt keerulised ning võibolla on kriisist väljatulemuseks vaja muud kui finantsteadmisi. Näib, et pigem tuleb kasvatada nö individuaalset valimisolekut ning võibolla polegi globaliseerumisvastased päris hullud (no mõned ikka natuke on ka :)). Võibolla on kõige võtmeks just kohaliku kogukonna elujõulisuse ning kohaliku hakkamasaamisvõime kasvatamine. Ning algusse tagasi tulles - mind huvitaks lahtilaskmisskandaalide asemel, et mida tulevasteks valimisteks valmistuvad isandad nimetatud asja parandamiseks kavatsevad ära teha.

Elu keset Eestit

22. oktoobril (reedel) kell 18 toimub Paide Kogukonnakeskuses (Tallinn tn. 11) Kadri Roosi ettekanne "Elu keset Eestit"

Ettekandele tuleb 2009/2010 aastal Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri- ja linnaplaneerimiseosakonnas valminud magistritöö, mille planšetid on suvest saadik vaatamiseks väljas olnud Paide Kogukonnakeskuse esimesel korrusel.

Töö käsitleb linnastumise protsessi peegeldusi maamaastikus, jätkusuutlikuse mõistet maaasustuses ning visioneerib lõpuks linna ja maa vahelist koostööd soodustava süsteemi „Maapark“.

Rohket kuulajaskonda oodates,
Kadri Roosi

Korraga kõik

Üldse pole enam aega. Blogimiseks st. No kui kokku võtta viimased asjad, siis võiks kiiresti teha seda umbes nii:

1. Taaskasutuslaat ehk kirbukas oli eelmise nädala laupäeval. See läks küll hästi. Müüjaid tuli 14. Kaks päeva sai vaeva nähtud, et laudu juurde teha ja muu atribuutika tekitada. Lõpuks jäi laudu ikka vist veidi puudu. Ostjaid oli tipptunnil .. no ma ei teagi kui palju täpselt aga igatahes ruumi enam eriti seal platsil ei olnud. Õppetund selline, et alustada tuleks tund aega varem, st kell 10 ja lõpetada võiks tund varem või isegi juba kell 13. Kui nüüd Katrin ja Kadri jälle tublid on, siis septembris toimub järgmine. Nii et olge tähelepanelikud.

2. Samal päeval oli ka ju welopäev. Rohkem pilte näeb Jani galeriist (http://nagi.ee/photos/vuttjan). Olime kogunud 7 vana ratast. Ühe saime vanaraua vastu jäätmejaamast. Sinna viiakse muide väga ilusaid vanu rattaid aga keegi tassib neid seal varuosadeks minema. Ja ülejäänud rattad annetati welopargile P.A.I.de eest heade inimeste poolt. Suur tänu teile
Aga welopäeval näitasid rataste hooldamist Türi Rattapoe mehed. Suurim tänu ja kiitus neile! Väga teadjad ja oskajad mehed. Lisaboonusena tuli oma vanade ratastega (st tühise hulgaga nende täiskogust) kohale Valdo Praust ise, mh ennesõjaaegse Vegaga, mis säilinud enamasti originaalosadega (sellel fotol küll mitte Vega).
Selle welopargiga on nüüd selline plaan, et ega üle 10-15 ratta vist polekski mõtet sinna praegu koguda juurde (st pakkumised on endiselt teretulnud). Siis peaks ühe väikese projektikese kirjutama ja talvega rattad korda tegema. Hankima kasutamiseks ka väikese hoolduspargi ning kevadel siis rattaid laenutusse andma.

3. Kergelt hull kogemus eilsest kontserdist (StereoHypnosis) aga seda ainult läbinisti positiivses mõttes. Esiteks oli esitlus viimase peal - nii heli kui visuaal. Pildiks näppan Mati Palmeti tehtu (lisa vaadake Kumast). Muide - kuulamas oli 10 (!!!!!) inimest. Seejuures nood islandi mehed põikasid Tartu, Tallinna, Riia ja Peterburi vahel just Paidesse sisse. Täna hommikul olid hommkutelevisioonis ka. Ma ei tea, milles viga aga hakkan aina enam nõus olema, et äkki ongi nii, et päriselt häid asju polegi eriti mõtet Paides teha.
Aga mehed oli ka parajaid segased :)
Pakkusin neile lõpuks öömaja. Sel hilisel tunnil nendega suhtlemine oli nagu mingisse ehedas hüperrealistlikus skandinaavia filmis. Ma ei jaksa ja ilmselt ei oska ka seda nagunii edasi anda, nii et ... mõelge näiteks Mati kommentaari peale FB-s "Olidki hullud tüübid! Minge Tartusse vaatama - poeg on veel normaalne, aga isa selline hull nagu oleks Frank Zappa ristatud Onu Bellaga ja saadud tulemust kuu aega näljas hoitud ning ainult seent näksida antud".

 4. Peale selle, et nagu allpool juba uhkustatud, saime Paidesse Järvamaa Vabatahtlike Keskuse rajamiseks KÜSKilt pea 180 000 kr, sain täna teada, et partnerina sakslaste ja itaallastega Leonardo da Vinci ARCHE projektis saime SRIKile arhitektuuripärandi säilitamiseks veel üle 200 000 krooni. Nii et - vaadake ette, kohaikud srikihullud saavad ilmselt veel hoogu juurdegi :)

Aga suurem osa ajast läheb tegelikult hoopis ühe maja renoveerimisele, millest kunagi saanud siin ka kirjutada. Kui kunagi veel aega leiab, siis paarist huvitavast ja mu arust õpetlikust seigast räägiks sellega seoses veel.

Üks raha läheb, mitu raha tuleb

Eesti Päevalehes ilmus täna kolumnist Villu Zirnaski lugu "Üks raha läheb, mitu raha tuleb", kus mh räägitud ka P.A.I.st.

Kopin artikli siia ka:

Sellal, kui Eesti eurotaotlus edukalt Euroopa Liidu institutsioone läbis, on Eestis vaikselt sündinud ka kaks täiesti uut raha – Paides P.A.I ehk lihtsalt pai ja Urvastes urban.

Kasutusalalt on need muidugi võrreldamatult kitsamad kui kroon, eurost rääkimata, ja juriidiliselt määratlevad nad ennast praegu pigem kinkekaardina. Aga see ei tähenda, et pai ja urbaniga alguse saanud arengud poleks tähtsad.

Paisid on Paide kogukonnakeskus esialgu trükkinud 800, neid jagatakse kogukonna heaks tehtud töö eest (nagu 1. mai talgud), kulutada saab neid praegu mõnede koolituste või taaskasutuses ehitusmaterjalide eest tasumiseks. Sama lugu on Urvaste raha ehk juriidilise määratluse järgi kinkekaartidega: esimesed urbanid lasti välja 1. mai talgutel ja neid on olnud võimalik kasutada mõnede kohalike ürituste külastamiseks.

Tõenäoliselt ei jää pai ja urban Eestis esimesteks ja viimasteks kogukonnarahadeks, sest vabatahtlike kodanikuühenduste ja ökomeelsete jututeemad ja tegemised viitavad, et huvi nende loomiseks on mitmel pool mujalgi Eestis (alternatiivrahauudistega kursis hoida aitavad www.rahalugu.info või www.facebook.com/uusraha).

Kasulikud on need arengud sellepärast, et edukad kogukonnarahad elavdavad läbikäimist kohalike kogukondade sees – edendavad nii kohalikku majandust kui ka inimestevahelisi suhteid. Tihedama läbikäimise tulemusel võib selguda, et lahenduse nii mõnelegi isiklikule või kohalikule probleemile leiab kohapealt ja seda ei olegi vaja näiteks Toompealt nõudmas või nurumas käima.

Kogukonnarahade arendamise poolt räägib ka paljude Euroopa Liidu riikide ja Ameerika Ühendriikide riigirahanduse seisukord – eelarvedefitsiidid ja riigivõla kasv on ehmatavalt suured. Läbi ajaloo üsna tavaline suurest riigivõlast vabanemise viis on olnud riiklik inflatsiooni õhutamine.

Riskide hajutamine


Euroopa Keskpangal on küll keelatud rahastada rahaliidu liikmete eelarvedefitsiiti ja otseselt pole ta seda seni ka teinud, aga mõnede analüütikute hinnangul tähendas ka järelturult Kreeka jt patuste võlakirjade ostmine libedale teele minekut. Läheb sellega, kuidas läheb, riskide hajutamise seisukohast on igal juhul kasulik, kui ülemaailmselt tunnustatud rahade kõrval eksisteerib ka teisi, kohaliku tähtsusega maksevahendeid, mis globaalse süsteemi krahhi korral on võimelised endale majanduselus suurema rolli võtma.

Euroopa rahaliit, mille osaks Eesti varsti saab, on kogukonnarahade tekkimiseks väga hea keskkond. Esiteks ei ole inimestel euro suhtes samu sooje tundeid, kui oli rahvuslike valuutade suhtes, ja see paneb nad automaatselt alternatiivide peale soosivama või leplikuma pilguga vaatama, võrreldes olukorraga kui käibele jääks kroon.

Teiseks, Euroopa Liidu regulatsioonid käsitlevad alternatiivseid maksevahendeid üsna vabameelselt, üldjuhul on üle kõige lepinguvabaduse põhimõte. Eurodes arveldamine ei ole kohustuslik, kui võrdsed osapooled lepivad omavahel vabatahtlikult kokku mingis muus maksevahendis, olgu selleks kas või lepalehed.

Mis ma tahan siia lõppu ainult öelda (lihtsalt täienduseks), on see, et ega PAI-l ongi nii sooduskaardi kui raha tunnused. Kumb neist parasjagu domineerib, see sõltub paljuski PAI kasutajatest. Kui minna veidi sügavamale ja mõelda, kuidas PAI käitub näiteks maksustamisel, siis jällegi - kord on ta nagu sooduskaart, kord nagu raha. RS § 3 keelu mõte (ainus maksevahend on Eesti kroon) on ikka tagada, et ainult üks valuuta oleks üleriigiliselt kohustuslik. PAI ei ole mingil juhul kohustuslik maksevahend ning samuti on tema kasutusala piiratud (nii sellega, et mõeldud ikkagi Paide või Järvamaa jaoks, kui sellega, et mõeldud just kohalike kaupadega kauplemiseks). Nii et ka "rahana" ei oleks PAI kindlasti illegaalne (sellestsamast lepinguvabaduse printsiibist lähtudes). Aga pikemalt siis 16. juuni esitlusel ...